Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valus, kuigi tal polnud aimugi, kuspool see „edasi” on. Ta mäletas, et torkas kedagi mõõgaga – oli see sõber või vaenlane, seda ei teadnud ta siis ega nüüd. Ta mäletas, et kukkus ja lõi pea vastu kivi lõhki ning kiskus oma kuue mingi murdunud tala vastu katki. Tal olid meeles ainult hetked ja killud, justkui oleks see kelleltki teiselt kuuldud lugu.

      Ta tõmbas mantli külmetavate õlgade ümber koomale, soovides, et see oleks paksem. „Eriline kogemus, Teie Kõrgus.”

      „Pagana kahju, et see neetud Bethod siiapoole ei tule!” Prints Ladisla vihistas ratsapiitsaga pahuralt läbi õhu. „Me oleme siin peaaegu nagu mingid valvurid! Kas Burr peab mind narriks, West, kas ta peab mind narriks?”

      West hingas sügavalt. „Tõesti ei oska öelda, Teie Kõrgus.”

      Printsi heitlik meel oli juba uue teema leidnud. „Aga need sinu lemmikloomad? Need põhjalased. Need, kellel on koomilised nimed. Mis selle räpase selli nimi oligi? Hunt või?”

      „Hagijas.”

      „Täpselt, Hagijas! Oivaline!” Prints itsitas vaikselt. „Ja see teine, kõige suurem mehemürakas, keda ma näinud olen! Suurepärane! Mis neil teoksil on?”

      „Ma saatsin nad jõest põhja poole maad kuulama, Teie Kõrgus.” West kahetses üsnagi, et nendega kaasas pole. „Tõenäoliselt on vaenlane kaugel, aga kui ei ole, peame sellest teadma.”

      „Muidugi peame. Suurepärane mõte. Et me saaksime rünnaku korraldada!”

      Westil mõlkus meeles pigem õigeaegne taganemine ja kiirkulleri saatmine marssal Burri juurde, kuid seda öelda polnud mingit mõtet. Ladisla ettekujutus sõjast tähendas ainult kuulsusrikkale rünnakule kamandamist ja siis voodisse minemist. „Strateegia” ja „taganemine” tema sõnavarasse ei kuulunud.

      „Jah,” pomises prints nüüd endamisi, pilk naelutatud puudele teisel pool jõge. „Korraldame rünnaku ja pühime nad tagasi piiri taha…”

      Piir oli umbes saja kolmikmiili kaugusel. West kasutas vaikusehetke. „Teie Kõrgus, kui tohib, siis mul on palju teha…”

      See oli täiesti tõsi. Laager oli korraldatud – või korratusse aetud – vähimagi tähelepanuta mugavusele ja kaitsevõimalustele. See oli lihtsalt ümberkukkumisohus telkide segadik jõe läheduses suurel lagendikul, kus maapind oli liiga pehme, nii et moonavankrid muutsid selle varsti kleepuva poriga mülkaks. Algul ei olnud käimlaid üldse, siis kaevati käimlaaugud liiga madalad ja laagrile selgelt liiga lähedale, üsna toiduladude juurde. Toiduvarud ise olid aga viletsalt pakitud, halvasti ette valmistatud, hakkasid juba halvaks minema ja meelitasid ligi kõik Anglandi rotid. West oli täiesti kindel, et kui ilm poleks olnud külm, oleks laager juba tõbedes supelnud.

      Prints Ladisla heitis käega. „Muidugi, teha on palju. Homme võite mulle jälle mõne oma loo jutustada, eks, West? Kolonel Gloktast ja muust sellisest. Pagana kahju, et ta surma sai!” hõikas ta veel üla õla ja ratsutas kergel galopil oma määratu suure lilla telgi poole, mis seisis kõrgel künkal, laagri haisust ja segadusest kõrgemal.

      West pööras üsna suure kergendusega oma hobuse ümber ja suunas nõlvast alla, laagri poole. Ta möödus meestest, kes komberdasid läbi poolkülmunud muda, värisedes, hingeõhk auramas, käed räpaste kaltsude sisse mässitud. Ta möödus meestest, kes istusid nukrate salkadena oma lapitud telkide ees, igaüks isemoodi riides, oma viletsale lõkkele nii lähedal, kui julgesid, sekeldasid kateldega, mängisid õnnetult niiskete kaartidega, jõid ja vahtisid tühja pilguga külma õhku.

      Parema väljaõppega sõdurid, kelle aadlikud olid saatnud, olid Poulderi ja Kroy üksustega vaenlast otsima läinud. Ladislale oli jäänud pära: need, kes olid liiga nõrgad, et hästi kõndida, liiga viletsa varustusega, et hästi võidelda, ja liiga muserdatud, et vähegi enesekindlalt kas või niisama istuda. Võib-olla polnud mõned neist meestest terve elu kodust kaugemale saanud, nüüd aga pidid nad tulema üle mere, maale, millest nad midagi ei teadnud, et võidelda vaenlasega, kellega neil polnud mingit kana kitkuda, põhjustel, mida nad ei mõistnud.

      Väheseid neist võis haarata tuline patriotism, mehise uhkuse puhang, kui nad kodumaalt lahkusid, kuid nüüd olid marssimine, vilets toit ja külm ilm igasuguse entusiasmi ära kulutanud, ära näljutanud ja ära külmutanud. Prints Ladisla polnud tõesti inspireeriv juht, kes oleks suutnud selle kõik tagasi tuua, isegi kui ta oleks selle nimel pisutki pingutanud.

      West vaatas meeste süngeid, väsinud, vaevatud nägusid, kui ta neist mööda ratsutas, ja mehed vaatasid vastu. Nad olid juba alistatud. Nad tahtsid ainult koju minna ja West sai neist täiesti aru. Tema tahtis samuti koju.

      „Kolonel West!”

      Üks suurt kasvu mees naeratas talle laialt, mees, kellel oli tihe habe ja seljas kuninga kaardiväe ohvitseri munder. West taipas võpatusega, et see on Jalenhorm. Ta libistas end sadulast maha ja haaras mehemüraka käe kahe pihu vahele. Jalenhormi oli hea näha. Hea oli näha kedagi kindlat, ausat ja usaldusväärset. Jalenhorm oli meenutus eelmisest elust, ajast, mil West ei liikunud veel selle maailma vägevate seas ja kõik oli palju lihtsam. „Kuidas läheb, Jalenhorm?”

      „Pole viga, aitäh küsimast, kolonel. Lihtsalt teen laagris tiiru. Lihtsalt ootan.” Mehemürakas tõstis käed suu juurde, õhkas neile peale ja hõõrus neid kokku. „Üritan sooja saada.”

      „Just seda sõda minu kogemuste järgi tähendabki – väga palju ootamist ebameeldivates oludes. Väga palju ootamist, selle vahele aga meeletu hirmu hetked.”

      Jalenhorm muigas kuivalt. „Siis on, mida oodata. Kuidas printsi alluvuses on?”

      West vangutas pead. „Kõik võistlevad, kes on kõige ülbem, rumalam ja raiskab kõige rohkem. Aga sinul? Kuidas laagrielu on?”

      „Meil polegi nii hull. Aga lääniisandate saadetud sõduritele tunnen ma küll kaasa. Nad ei suuda võidelda. Ma kuulsin, et paar vanemat meest olid läinud ööl külma kätte surnud.”

      „Tuleb ette. Loodame lihtsalt, et nad maetakse sügavale ja meist kaugele.” West sai aru, et Jalenhorm peab teda südametuks, aga midagi polnud teha – ka Gurkhulis hukkusid ainult vähesed mehed lahingus. Enamasti surid nad õnnetuste, haiguste, väikeste halvaksläinud haavade pärast. Lõpuks sellega harjus. Mõnede aadlike saadetud sõdurite viletsat varustust vaadates oli arvata, et laagris hakatakse iga päev mehi matma. „Ega vaja pole midagi?”

      „Üks asi on küll. Minu hobune kaotas selle pori sees kabjaraua ja ma üritasin leida kedagi, kes uue raua alla paneks.” Jalenhorm laiutas käsi. „Võib-olla ma eksin, aga minu meelest pole terves laagris ühtegi seppa.”

      West jäi talle otsa vahtima. „Mitte ühtegi?”

      „Mina küll ei leidnud. Ääsid, alasid, vasarad ja kõik muu on olemas, aga… pole kedagi, kes nendega töötaks. Ma rääkisin ühe varustusülemaga. Ta ütles, et kindral Poulder keeldus ühtegi oma seppa andmast, kindral Kroy samuti, nii et, noh,” Jalenhorm kehitas õlgu, „meil polegi ühtegi seppa.”

      „Kas kellelgi ei tulnud pähe kontrollida?”

      „Kellel?”

      West tundis tuttavat peavalu silmade taga tärkamas. Nooltele on vaja otsi, mõõgad vajavad teritamist, turvised ja sadulad ja varustust vedavad vankrid lähevad katki, neid tuleb parandada. Sõjavägi ilma seppadeta on peaaegu sama hea kui sõjavägi ilma relvadeta. Ja nad olid siin keset külma kõnnumaad, lähimast asundusest miilide kaugusel. Kui just…

      „Me СКАЧАТЬ