Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ootustele vastavalt suurepärane vein.

      „Kuid sõbrad võivad ju kasulikuks osutuda. Kui mitte muud, siis on iga sõbraga üks vaenlane vähem. Davoust ärritas järjekindlalt kõiki ja tulemus ei olnud rõõmustav.”

      „Davoustil polnud seda õnne, et talle oleks kuulunud Kinnise Nõukogu toetus.”

      „Tõsi. Kuid ükski dokument ei peata noahoopi.”

      „Kas see on ähvardus?”

      Carlot dan Eider hakkas naerma. Tema naer oli muretu, avameelne ja sõbralik. Raske oli uskuda, et inimene, kes toob kuuldavale selliseid helisid, võiks olla reetur, ohtlik või üldse midagi muud peale läbinisti võluva võõrustaja. Kuid mina ei saa seda päris uskuma jääda. „See on nõuanne. Nõuanne, mis tuleb kurvast kogemusest. Mulle meeldiks, kui te esialgu veel ei kaoks.”

      „Tõesti? Ma ei aimanudki, et olen nii südantvõitev külaline.”

      „Te olete tõre, vastakas ja kergelt hirmutav ning sunnite meile peale karmid piirangud, kuid on tõsi, et siin on teist mulle rohkem kasu kui…” – dan Eider vehkis käega – „seal, kuhu iganes Davoust läks. Kas te sooviksite veel veini?”

      „Loomulikult.”

      Naine tõusis ja liugles Glokta poole, tema jalad liikusid jahedal marmorpõrandal nagu tantsijal. Ta on paljajalu nagu Kantas kombeks. Kerge tuul liigutas tema keha ümber hõljuvaid rõivaid, kui ta kummardus, et Glokta klaas täita, ja tõi Gloktale näkku pahvaku tema rikkalikku aroomi. Täpselt selline naine, kellega mu ema oleks mind paari panna tahtnud – ilus, tark ja oi kui rikas. Tegelikult täpselt selline naine, kellega ma ka ise oleksin tahtnud abielluda, kui olin noorem. Kui olin teine inimene.

      Hubisev küünlavalgus säras naise juustel, välgatas kalliskividel tema pika kaela ümber, kumas läbi pudelisuust voolava veini. Kas ta üritab mind ära võluda lihtsalt sellepärast, et mul on Kinnise Nõukogu kiri? Võimulolijatega on ju arukas heal jalal olla. Või loodab ta, et tal õnnestub mind ära petta, minu mõtted kõrvale juhtida ja ebameeldiva tõe juurest eemale meelitada? Glokta pilk kohtus korraks dan Eideri omaga, naise huultest vilksas üle vaevumärgatav teadev muie ja ta pööras pilgu uuesti Glokta klaasile. Kas minust peaks saama väike tänavapoiss, kes vahib pagaritöökoja aknast sisse, räämas nägu vastu klaasi surutud, ja vaatab vesise suuga maiustusi, mida ta kunagi osta ei jõua? Vaevalt küll.

      „Kuhu Davoust läks?”

      Gildmeister Eider tardus hetkeks paigale, siis asetas pudeli hoolikalt lauale. Ta laskus lähimale toolile, toetas küünarnukid lauale, lõua käte peale ja vaatas Gloktale silma. „Mina kahtlustan, et mõni reetur linnast tappis ta. Tõenäoliselt mõni gurkullaste käsilane. Võib-olla ma ütlen nüüd midagi sellist, mida te juba teate, aga Davoust kahtlustas, et linna valitsevas kogus sepitsetakse mingit vandenõu. Ta rääkis mulle sellest natuke enne kadumist.”

      Kas tõesti?„Vandenõu linna valitsevas kogus?” Glokta vangutas tehtud õudusega pead. „Kas selline asi on võimalik?”

      „Oleme teineteisega ausad, üleminkvisiitor. Ma tahan täpselt sedasama mida teiegi. Vürtsikaupmeeste gild on pannud linna liiga palju aega ja raha, et lasta sel gurkullaste kätte langeda, ja paistab, et teie suudate linna tõenäolisemalt kaitsta kui need lollpead Vurms ja Vissbruck. Kui meie müüride vahel on reetur, tahan ma, et see mees üles leitaks.”

      „Mees… või naine.”

      Gildmeister Eider kergitas oma peent kulmu. „Kindlasti pole teil jäänud märkamata, et ainus naine linnakogus olen mina.”

      „Tõsi.” Glokta rüüpas häälekalt lusikast. „Kuid andestage mulle, kui ma teid kohe kõrvale ei heida. Et veenda mind kellegi süütuses, on vaja enamat kui head suppi ja meeldivat jutuajamist.” Kuigi juba see on tublisti rohkem, kui keegi teine mulle pakkus.

      Gildmeister Eider muigas ja tõstis klaasi. „Kuidas ma teid siis veenda saaksin?”

      „Kas ütlen ausalt? Mul on raha vaja.”

      „Aa, raha… Alati jõutakse lõpuks selleni. Üritada minu gildilt raha saada on sama hea, kui üritada kõrbes vett leida – väsitav ja räpane töö, mis peaaegu alati osutub ajaraiskamiseks.” Meenutab natuke inkvisiitor Harkeri küsitlemist. „Mis summa teil mõttes oli?”

      „Alustada võiksime näiteks sajast tuhandest margast.”

      Eider ei hakanud otseselt läkastama. See oli pigem nagu vaikne kurin. Ta pani klaasi ettevaatlikult lauale, köhatas vaikselt hääle puhtaks, tupsutas rätikuservaga suud ja vaatas siis Gloktale kulme kergitades otsa. „Te teate väga hästi, et sellist summat te ei saa.”

      „Esialgu lepin ma kõigega, mis te saate anda.”

      „Eks me näe. Kas teie soovid piirduvad tühipalja saja tuhande margaga või saan ma teid veel kuidagi aidata?”

      „Tegelikult saate tõesti. Kaupmehed peavad templist kaduma.”

      Eider hõõrus meelekohti, nagu oleks tal Glokta nõudmiste pärast pea valutama hakanud. „Ta tahab, et kaupmehed kaoksid templist,” pomises ta.

      „On oluline kindlustada meile Kahdia toetus. Kui tema on meie vastu, pole meil lootustki linna kaua enda käes hoida.”

      „Ma räägin neile ennasttäis lollpeadele juba aastaid täpselt sedasama, aga kohalike rõhumine on ikkagi üsna populaarseks ajaviiteks saanud. Olgu pealegi, millal nad templist lahkuma peavad?”

      „Homme. Hiljemalt.”

      „Ja teid nimetati veel nõudlikuks!” Naine vangutas pead. „Olgu pealegi. Homme õhtuks olen ma kõige vähem armastatud gildimeister, keda mäletatakse – kui mul üldse õnnestub sellele kohale jääda –, aga ma üritan gildi nõusse saada.”

      Glokta muigas. „Ma olen täiesti kindel, et teie saaksite ükskõik kelle ükskõik mis asjus nõusse.”

      „Te olete karm läbirääkija, üleminkvisiitor. Kui te peaksite kunagi küsimuste esitamisest tüdinema, siis on teil kahtlemata tulevikku kaupmehena.”

      „Kaupmehena? Oh, nii halastamatu ma ka ei ole.” Glokta asetas lusika tühja taldrikusse ja noolis igemeid. „Ärge pange pahaks, aga kuidas saab naine Uniooni kõige võimsama gildi juhiks?”

      Eider vaikis hetke, justkui kaaluks, kas vastata või mitte. Või mõtleks, kui palju tõtt rääkida. Ta vaatas oma klaasi ja keeras selle jalga aeglaselt sõrmede vahel. „Enne mind oli vürtsikaupmeeste gildmeister minu abikaasa. Kui me abiellusime, olin mina kahekümne kahe aastane, tema oli peaaegu kuuskümmend. Minu isa oli talle palju raha võlgu ning pakkus võla kustutamiseks minu kätt.” Aa, nii et me kõik oleme kannatanud. Naise ülahuul kõverdus kergelt. „Minu abikaasal oli alati hea nina selle peale, kuidas kasulikumat kaupa teha. Varsti pärast meie abiellumist hakkas tema tervis halvenema ning mina võtsin tema ja gildi asjade ajamisel aina aktiivsema rolli. Kui ta suri, olin ma kõige poolest peale nime juba gildi juht ja minu gildikaaslased olid nii mõistlikud, et tegid selle asjakorralduse ka ametlikuks. Vürtsikaupmehed on alati mõelnud rohkem kasumi kui kommete peale.” Tema pilk vilksas üles, Gloktale. „Ärge pange pahaks, aga kuidas saab sõjakangelasest piinaja?”

      Nüüd oli Glokta kord vaikida. Hea küsimus. Kuidas see juhtus? „Santidel pole eriti võimalust ametit valida.”

      Eider СКАЧАТЬ