Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kuid Esimene Seadus keelas kõik selletaolise ja nii ei saanud noorim poeg Euzilt midagi peale õnnistuse – ja me kõik teame, kui palju need väärt on. Ülejäänud kolmele pojale õpetas ta igaühele oma saladused ning lahkus, olles käskinud poegadel maailmas kord luua.”

      „Kord…” Luthar viskas taldriku enda kõrvale rohu sisse ja vaatas põlglikult hämaraid varemeid. „Nad ei jõudnud sellega just kaugele.”

      „Algul jõudsid. Juvens asus innukalt oma ülesannet täitma ning pühendas sellele kogu oma jõu ja tarkuse. Ta leidis endale meelepärase rahva, kes elas Aose jõe ääres, ning andis neile seadused ja teadmised, valitsuse ja teaduse. Ta andis neile oskuse naabritest võitu saada ja tegi nende pealikust keisri. Isa järel tuli poeg, aasta järel aasta, ning riik kasvas ja õitses. Impeeriumi valdused ulatusid lõunas Ispardani, põhjas Anconuseni, idas lausa Ümmarguse mereni ja kaugemalegi. Keisrid vahetusid, kuid Juvens jäi – ta juhendas, andis nõu, vormis kõike oma suure plaani järgi. Kõik oli tsiviliseeritud, kõik oli rahulik ja kõik olid rahul.”

      „Peaaegu kõik,” pomises Bayaz ja torkis hubisevat tuld kepiga.

      Quai muigas. „Me unustasime Glustrodi, täpselt nagu tema isagi. Kõrvaleheidetud poja. Tõrjutud poja. Petetud poja. Ta palus kõigilt kolmelt vennalt osa nende saladustest, kuid need hoidsid oma andeid kiivalt endale, kõik kolm ütlesid talle ära. Ta vaatas, mida Juvens oli saavutanud, ja teda haaras uskumatu kibedus. Ta leidis maailmast hämarad kohad ja seal õppis ta salajas Esimese Seadusega keelatud teadusi. Ta leidis hämarad kohad ja puudutas teispoolsust. Ta leidis hämarad kohad ja kõneles deemonite keeles, ja ta kuulis nende hääli endale vastamas.” Quai hääl vajus sosinaks. „Ja need hääled ütlesid Glustrodile, kus kaevata…”

      „Väga hea, isand Quai,” katkestas Bayaz teda karmilt. „Paistab, et teie teadmised ajaloost on tublisti paranenud. Kuid ei maksa üksikasjadel liiga pikalt peatuda. Loo Glustrodi kaevamistest võime jätta mõneks teiseks korraks.”

      „Muidugi,” ütles Quai vaikselt, silmad lõkkevalguses hiilgamas, kõhn nägu täis süngeid varje. „Teie teate paremini, õpetaja. Glustrod haudus plaane. Ta jälgis pimedusest. Ta kogus saladusi. Ta meelitas, ähvardas ja valetas. Tal ei läinud kaua, et need, kes olid nõrga tahtejõuga, oma eesmärkide heaks tööle panna, ja need, kes olid tugeva tahtejõuga, üksteise vastu ässitada, sest ta oli kaval ja võluv ja kena palega. Nüüd kuulis ta juba kogu aeg allmaailma hääli. Need ütlesid, et ta külvaks kõikjale lahkhelisid, ja tema kuulas. Nad õhutasid teda sööma inimeste liha ning varastama nende jõu, ja tema tegigi seda. Nad käskisid tal otsida üles maailma jäänud deemoniverelised, kes olid eemale tõugatud, vihatud, pagendatud, ja panna neist kokku sõjavägi, ning tema kuuletus.”

      Miski puudutas selja tagant Logeni õlga ja ta oleks peaaegu õhku karanud. Tema selja taga seisis Ferro, veelähker käes. „Aitäh,” uratas Logen ja võttis Ferrolt lähkri, tehes näo, nagu tema süda ei taokski meeletult vastu roideid. Ta võttis lähkrist kiire lonksu, lõi korgi peopesaga kinni ja pani lähkri enda kõrvale. Kui ta uuesti üles vaatas, ei olnud Ferro paigalt liikunud. Ta seisis Logeni kohal ja vaatas tantsisklevaid leeke. Logen nihkus natuke kõrvale, tegi tule äärde ruumi. Ferro kortsutas kulmu, imes sisinal õhku läbi hammaste, tonksis jalaga maad ning laskus siis aeglaselt kükakile, hoolitsedes, et tema ja Logeni vahele jääks kõvasti ruumi. Ta sirutas käed tule poole ja paljastas oma kiiskavad hambad.

      „Seal kaugemal on külm.”

      Logen noogutas. „Need seinad ei hoia tuult eriti kinni.”

      „Tõsi.” Ferro pilk libises üle salga liikmete ja peatus Quail. „Ära minu pärast juttu katki jäta,” nähvas Ferro.

      Maagiõpilane irvitas. „Kummaline ja õudne oli seltskond, mille Glustrod kokku kogus. Ta ootas, et Juvens lahkuks Impeeriumist, siis hiilis selle pealinna Aulcusesse ja hakkas oma hoolega läbimõeldud plaane ellu viima. Läbi linna oleks justkui hullumeelsus pühkinud. Poeg võitles isaga, naine mehega, naaber naabriga. Keisri raiusid tema palee trepil surnuks tema enda pojad, kes seejärel pöördusid ahnusest ja kadedusest hullunutena üksteise vastu. Glustrodi veider sõjavägi oli pugenud roiskveekäikudesse linna all, sealt üles roninud ning muutnud tänavad surnuaukudeks ja väljakud tapahoovideks. Mõned nende hulgast suutsid oma kuju muuta, inimeste nägusid varastada.”

      Bayaz vangutas pead. „Kujumuutmine. Hirmus ja salakaval trikk.” Logenile meenus naine külmas pimeduses, kes oli rääkinud tema surnud naise häälega. Ta tõmbas pea õlgade vahele, laup kipras.

      „See on tõesti hirmus trikk,” lausus Quai ja tema haiglane irve venis laiemaks. „Sest keda saab usaldada, kui ei saa usaldada isegi omaenda silmi ega omaenda kõrvu, teha vahet sõbral ja vaenlasel? Kuid hullem oli alles tulemas. Glustrod kutsus teispoolsusest deemonid, alistas nad oma tahtele ja saatis hävitama kõiki, kes võiksid talle vastu hakata.”

      „Kutsus välja ja saatis maailma,” sisistas Bayaz. „Tema õpitud saladused on neetud. Kohutavalt ohtlikud. Ta rikkus hirmsalt Esimest Seadust.”

      „Kuid Glustrod ei tunnistanud ühtegi seadust peale omaenda jõu. Varsti istus ta juba keisri troonisaalis pealuudest hunniku otsas, imes inimliha, nagu sülelaps imeb piima, ja peesitas oma jubeda võidu hiilguses. Impeerium langes kaosesse, mis meenutas pisut juba muistsete aegade kaost enne Euzi tulekut, kui meie maailm ja allmaailm olid üks.”

      Läbi pragude iidses müüris kahises tuuleiil ning Logen väristas end ja tõmbas teki keha ümber koomale. See pagana lugu ajas talle hirmu peale. Nägude varastamine, deemonite saatmine maailma ja inimeste söömine… Kuid Quai rääkis edasi. „Kui Juvens sai teada, mida Glustrod oli teinud, haaras teda hirmus raev ja ta palus oma vendadelt abi. Kanedias ei tulnud. Ta jäi oma suletud majja ja nokitses oma masinate kallal, väljas olev maailm ei läinud talle korda. Juvens ja Bedesh kogusid ilma temata sõjaväe ning asusid oma venna vastu sõtta.”

      „See oli kohutav sõda,” pomises Bayaz. „Kohutavate relvadega ja kohutavate kaotustega.”

      „Lahingud levisid üle terve mandri, selle ühest servast teiseni, tõid kaasa väiklase rivaalitsemise ning sünnitasid tohutul hulgal vaenu, kättemaksu ja kuritegusid, mille tagajärjed mürgitavad maailma veel tänapäevalgi. Kuid lõpuks sai Juvens võidu. Glustrod piirati Aulcuses sisse, tema näovahetajad paljastati, sõjavägi pillutati laiali. Nüüd, kui ta oli viimases hädas, sosistasid allmaailma hääled talle plaani. Ava teispoolsuse värav, ütlesid nad. Muugi lahti lukud, murra pitserid ja löö oma isa tehtud väravad valla. Riku veel viimast korda Esimest Seadust, ütlesid nad, lase meid tagasi maailma ja sind ei unustata enam kunagi, ei heideta enam kunagi kõrvale, ei peteta enam kunagi.”

      Esimene Maag noogutas aeglaselt ja mõtlikult. „Kuid teda peteti veel korra.”

      „Vaene narr! Teispoolsuse olendid on valedest tulvil. Kes nendega asju ajab, sammub hirmsa ohu piiril. Glustrod valmistas rituaalid ette, kuid kiirustades tegi ta ühe väikese vea. Võib-olla oli üksainus soolatera vales kohas, kuid tulemused olid õudustäratavad. Tohutu jõud, mille Glustrod oli omandanud ja mis oli nii tugev, et võis maailma enda koesse augu rebida, vabanes vormi ja eesmärgita. Glustrod hävitas end. Aulcus, impeeriumi võimas ja kaunis pealinn, purustati, maa selle ümber mürgitati igaveseks. Praegu hoiavad kõik sellest paljude miilide kaugusele. Terve see linn on üksainus segipööratud surnuaed. Lõhutud vare. Sobilik mälestusmärk Glustrodi ja tema vendade rumalusele ja uhkusele.” Maagiõpilane heitis pilgu Bayazi poole. „Kas ma räägin õigust, õpetaja?”

      „Räägite,” lausus maag vaikselt. „Ma tean. Ma nägin seda. Siis, kui olin noor narr, kellel olid peas lopsakad juuksed.” Ta tõmbas käega üle oma kiila pea. „Noor narr, kes teadis võlukunstist, tarkusest ja jõust sama vähe kui teie praegu, isand Quai.”

      Maagiõpilane СКАЧАТЬ