Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

      On hämmastav, et kaasaegsel eluteadusel on organismide see iseärasus pikka aega kahe silma vahele jäänud. Määrasid ju biokeemia suured pioneerid üksteise järel kindlaks kõikide ainevahetusradade täpsed keemilised valemid. Selle töö käigus oleksid nad võinud taibata, et olend on reaktsiooniaparaat, mis kulutab iseennast – ja vastukäiguna end pidevalt oma keskkonna mateeria varal täiendab. Paljude biokeemiainstituutide laborite ustel ripuvad värvilised postrid – sageli reklaamkingitused keemiafirmadelt –, mis kujutavad ainevahetusradade džunglit ja jätavad oma virvarriga mulje ülikeerukatest elektroonilistest vooluringidest. Keskel on alati mitu suurt tsüklit. Need ringikujulised reaktsioonid paljastavad elu olemuse. See on igavene ringtõestus, mitte lineaarne ahel. Sest ehituskivid, mida rakk moodustab – raku sisemuse valgud, rakumembraani rasvad ja fosfaadid, pealispinna suhkruahelad – on just need vahendid, mis on vajalikud selleks, et rohkem iseennast toota. Seepärast ei ole meie ainevahetus nagu õlivahetus. See ei toimi nii, et lisatakse kütust ja kasutatud materjal lastakse välja. Ainevahetus tähendab oma aine vahetamist maailmaga. Kui ma midagi söön, siis voolab see „kütus” minust läbi hoopis teistmoodi kui bensiin mootorist. Too süttib kolbides, põleb ära ja väljub siis väljalasketorust CO₂-na. Toit aga, mille ma manustan, saab ainena osakeseks minust. Rakud peavad selleks mingi muu osa oma ainest ära andma. Me kõik väljutame iga väljahingamisega osakese endast ümbritsevasse õhku. Samal määral tekime me üha uuesti Maa saadustest. See, mis veel äsja oli mina, on nüüd juba CO₂-molekul vastasistuja kopsus ja seejärel osake rohukõrrest aasal. See, mis äsja oli vili põllul, „see” on nüüd juba „mina”. Kuid see mina on alati teine, kuna ei koosne „minu” oma spetsiifilistest aineosakestest, sest aine, mis mind moodustab, vaheldub pidevalt.

      Aastasadu on bioloogide auahnus kihutanud neid tagant saama oma meetodites niisama täpseks, arvestatavaks ja seega „teaduslikuks” nagu füüsikud. Nüüd on nad selle saavutanud. Iroonia seisneb selles, et küllap oskasid sellise tulemusega vaid vähesed arvestada. Sest bioloogia põrkub süvitsi üsna samasugusele paradoksile kui see, millega füüsika maadleb juba sada aastat. Kvantmehaanikas pole mateeria ei laine ega osake – ja on ehk siiski mõlemat ühekorraga. Loovas ökoloogias ei ole olend ei aine ega vorm ja on siiski subjekt, kes saab otsustada nende mõlema vahekorra üle. Meie elu on protsess, mille käigus leib muutub tõepoolest lihaks, keemiliselt ja täiesti müstikavabalt. Mateeria liigub läbi kehade ja omandab aja murdosadeks nende kindla identiteedi. Mateeria transformeerub ja on kord sina, siis jälle mina, siis jälle maa. Sellest vaatekohast nähtuna on lõpmatus siinsamas, igal hetkel. See voolab meist läbi. Iga olend on sõlm, mis seob seda kokku. Me oleme siin ja igal pool, nagu täheldas Vene kirjanik Solženitsõn: iga organism on „universumi kese”.

      Renessansiajastul lummas filosoofe see kehade oma keskkonnaga ühtepõimumine. „Ma söön seda, mis ma olen” oli Paracelsuse ja teiste gastrosoofiliste mõtlejate veendumus, kes käsitlesid inimest „mikrokosmosena”. Nende jaoks ei olnud me lihtsalt „makrokosmose” ehk siis maa ja tähtede peegel, vaid samal ajal nende eneste aine elav kild, kogu suure tervikkanga indiviidi seisusesse tõusnud volt.

      Meie ainevahetuse avatuse tagajärjeks on see, et meie pidev saatja on surm: surnud looma mateeria on samasugune kui elaval, ainult et see on rahu leidnud ja sel puudub eesmärk. Kuid just seesinane pidevalt ähvardav surm on eksistentsi liikumapanev jõud. Et elul oleks võimalus võita, peab olemas olema ka nurjumise võimalus. Teisisõnu: eluprotsess ei ole midagi sarnast, mis töötaks sama lihtsalt kui kellavärk. Eluprotsess on pidev pingutus võitluses raskusjõuga, mis on omane mateeriale. Ilmselt ihkavad aatomid kõigest väest omandada madalaimat energiataset, nagu füüsikud ütlevad, see tähendab, laguneda väikesteks osakesteks ja liikumatult lebada. Raku pideval enesetootmisel, ehitusmaterjalide järeltootmisel, DNA parandamisel ei ole muud eesmärki peale väsinud mateeria liikvel hoidmise ja tema meisterliku korrastuse säilitamise. Iga organism on seega selge triumf surma üle. Ja ometi ei tule ilma surmata keegi toime – sest kui poleks nurjumise ohtu, siis ei oleks ühtlasi ainustki subjekti, kelle identiteet ei tekiks nimelt püsimajäämisest võitluses selle nurjumise vastu.

      Vaid organismi haavatavus tagab selle, et kõik eluvormid on seotud sisemaailmaga. See sisemaailm on ennekõike lihtsalt „seisukoht”, mis seob ühte organismi kogemused, väldib kahjulikke ja püüab leida kasulikke. See tähendab: selleks, et aine saaks säilida vormina, on vajalik suunitlus, elava süsteemi huvi edasielamise vastu. Kellel aga too huvi on, see ei taju maailma sellisena, „nagu see objektiivselt on”, vaid vastavalt oma vajadustele. Sipelgas ei järgne suhkrujäljele mitte sellepärast, et tunneb selle koostisosades ära suhkru ja niisiis identifitseerib seda toiduna, vaid sellepärast, et suhkru lõhn tähendab tema jaoks positiivset väärtust: seda tohutut rahuldust, mis on seotud nälja kustutamisega ja mille võimsale lummale meiegi iga päev allume. Väljaspoole võib nii lihtsa olendi käitumine mõjuda automaadi omana. Kuid just asjaolu, et see lihtne olend on võimeline tegutsema sihipäraselt, tõestab, et tegemist ei ole automaadiga.

      Niisiis, kui elusolendite struktuur on subjektiivsuse algne vorm, saab väärtustest füüsiline asi. Siis on väärtused identsed eluga, sest iga olend tekitab neid pidevalt. Ka kaamelkaelalised. Ka sinepiidu. Enamiku läinud sajandite bioloogide jaoks seevastu on teised elusolendid peale inimese tänini olnud „väärtusetud”. Väärtus on paljude teadlaste meelest inimliku moraali mõiste, millel pole bioloogias kohta – just nii, nagu teiste elusolendite omadused ei saa enamiku teadlaste silmis anda seletust väärtuste kohta, mida järgime meie.

      Olendite isekus, hoolimatus, millega nad endale toitu hangivad, ei ole uue ettekujutuse kohaselt enam looduse julma pimeduse tagajärg, vaid pigem vastupidi – märk tema olendite autonoomsusest. Kes tegutseb isekalt, peab oma mina kaitsma. See ei ole küll ego teadvuspsühholoogia tähenduses, kuid siiski on see kese, mis korraldab enese ümber seda maailma, mille tarbeks ta üleüldse kuju võtab. Alles olendites sünnivad „hea” ja „paha”. Kuristikul on ükskõik, kas miljonite aastate vesi õõnestab teda sügavamaks või kas kõrbeliiv ta veetuks teeb. Ent kala, kelle jõgi kuivaks kõrbeb, võitleb vappudes ja rapsides oma elu eest.

      Sellega aga omandab füüsikalise jõu ulatuse miski, mille olime seni reserveerinud ainult iseendale – tunded. Sest tunne on viis, kuidas kogetakse subjektiivset tähendust. Tunne on „seestpoolt”, organismi „esimeses isikus” seisukohast see, mida me vaatleme väljaspool, „kolmandas isikus” seisukohast see, et temaga mingi suunitlusena edasi elada. Tunded ei ole kunagi neutraalsed. Tunded on alati hea või halva mõõdupuuks. Tunded annavad olukorrale hinnangu – ja kui mõtleme oma sageli tähelepanuta jäetud „kõhutundele”, on nad enamasti ka õiged.

      Ehk on asi tegelikkuses veelgi lihtsam – subjektiivne tähendus on tunne. Elu on tunne. Rakk on kuju võtnud tundmus. Tajumine on vahetu mulje, mis saadakse elusolemisest. See on maagiline muutus, mis katalüüsib mateeriast identiteedi. Niisiis, selmet näha nagu barokkfilosoof René Descartes oma kuulsa lausega „Cogito ergo sum” ratsionaalses mõtlemises lõplikku selgust, tõmbab tajumine pigemini ületamatu piiri kõige elava ning asjade vahele.

      Loova ökoloogia maailm on algusest peale hingestatud – isegi oma põhjakihis, mille moodustavad ainuraksed ja vetikad. Hingestatud tähendab vallatud tundest kui ühtekuuluvuse bioloogilisest jõust – mitte küll millestki sellisest nagu meie tundev ja iseteadev teadvus. Sellest seisukohast oli Aristotelese mõte õige, kui ta pidas hinge selleks, mis annab olendile tema elava kuju. Hing on tunnetava, sureliku keha printsiip. Hinge evimine ei ole seega inimese vanamoodne privileeg. Hing algab üheaegselt eluga. See on tema sisim reaalsus.

      Pilgutasin silmi, kui valgusvihk mu nägu riivas. Esialgu oli valgus veel osa hägusevõitu unenäost, mille külge ma klammerdusin, et see ei lõpeks. Ent lamp puuris edasi mu teadvusse ja ma tulin aeglaselt ning vastutahtsi olevikku tagasi. See oli Kull. Ta ütles midagi, millest ma kohe aru ei saanud.

СКАЧАТЬ