Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjeldas ta mulle oma käsitluse tuuma ja ma pean tunnistama, et mul pidi selle peale, mis ta rääkis, hing kinni jääma. „Elusolend on ringikujuliselt suletud protsess. Elu – need on molekulid, mis toodavad üha uusi endasuguseid. Need on struktuurid, mis säilitavad iseennast. See on liha, mis loob liha, hoolimata põrmugi maailmast, mis jääb väljapoole.” See enesele keskendatus on hämmastavalt järjekindel, seletas mulle Kull: objektiivne reaalsus ei avalda organismile sellise vaatenurga puhul mingisugust mõju. Ta ei ole sunniviisiliselt oma välismaailma füüsikaseaduste poolt ette määratud, vaid järgib oma seesmist impulssi, et realiseeruda kehana. Kõiki mõjusid – olgu need siis geenide või keskkonna omad – interpreteeritakse vastavalt sellele enesesäilitamise eesmärgile. See ei vasta mõistagi sugugi läänelikule mõtlemistraditsioonile, kus peavad olema selged põhjused ja tagajärjed, tegijad ja taust, süüdlased ja süütud, edukad ja luuserid.

      Mul käis pea kergelt ringi. Kus võis siin veel leida kindlat pinda? Mis olime meie, kui mitte mateeria, millest me koosnesime? Äkki oli iga olend „liikumatu liigutaja”, nagu kreeklased olid nimetanud jõudu, mis andis tõuke nende kosmosele ja kõikidele asjadele selle sees? Kuidas oli see võimalik, et iseenesest tekkis kord, vastupidiselt füüsikute veendumusele, et universumis kasvab ainult korratus, mitte kunagi struktureeritus? Ja mulle sai otsekohe selgeks Kulli ja Eesti bioloogide koolkonna nägemuse võitmatu eelis – see on vastavuses läbipõimunud kooslusega, mida elav rakk endast kujutab. Geneetilise mõju lineaarne mõistmine seevastu – üks geen mõjutab ühte omadust – pigem raskendab nendest protsessidest arusaamist. Sealjuures see arutu hulga tillukeste ehitusdetailide korrastatud kokkukõla ju alles kõige elava dünaamika moodustabki. Otsustasin Kulli nii kaua küsimustega pommitada, kuni olen kõigest aru saanud.

      Kuid juba paar päeva hiljem metsas olin sunnitud tema definitsiooni seesmiselt omaks võtma. Elu oli see, mida ma tahtsin. Seal jäises pimeduses edasi olla. Elu. Elu tähendab „ihkamist”, oli Kull öelnud – ja sel ajal kui mu jalad vähehaaval läbi külmusid, kaotasin aegamööda igasuguse huvi oma kultuurilise kasvatuse vastu. Minust sai jälle loom, kes võib surra.

      Elu kui ettekujutus

      Uexkülli ideel on bioloogia suhtes kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui elu põhimõtteks on subjektiivsus ja kui subjektiivsuse saladus on kätketud kehasse, ei ole küsimus elust veel kaugeltki lahendatud. See ainult paigutub ümber. Sest mis on keha siis, kui ta ei saa olla kõige peenemalt seadistatud automaat?

      Aastal 1988 tutvusin ma Pariisis ainsa bioloogiga, kes riskis anda sellele küsimusele positiivse vastuse. Mul oli koguni õnn temaga aasta otsa koos töötada. Veidi enne seda kui ma doktorikraadi kätte sain, ta suri. Ta ei elanud talle teise maksa siirdamist üle.

      Francisco Varela on see mõtleja, kes täitis Karl Ernst von Baeri ja Jakob von Uexkülli idee loovast ökoloogiast mõistelise täpsusega – tõsi küll, ise nende töid tundmata. Varela põhjendas loodusteaduslikult ära, miks elusolendid on subjektid. Ta kirjeldas tagajärgi, mis sellest tulenevad meie ilmavaatele ja meie nägemusele meist endist. Tema üksi täitis sellega rohkem või vähem vaakumit, mille bioloogia, see ilma defineeritud objektita teadus, oli tema südames tekitanud. Ühes väikeses artiklis aastast 1997 nendib Varela: „Elu on pidev protsess identiteedi ülesehitamiseks.” Ehitis elab, kui see pikemat aega isepäi tervikuna säilib – välistest häirimistest hoolimata. Radikaalsemalt väljendudes: elu on mitte reaktsioonide kaskaad, vaid selle vastand – autonoomia.

      Francisco Varela pärines Tšiilist, kus ta juba kahekümnendates eluaastates oli doktorikraadi omandanud. Siis läks ta Ameerika Ühendriikidesse, Harvardi. Kui Pinochet 1973 võimule tuli, oli noorel kognitiivteadlasel tagasitee kodumaale suletud. Tema rada viis teda mõningate eksirännakute järel (muuhulgas Bremeni kaudu, mis tema meelest oli kohutav) Pariisi. Seal juhatas Varela kuni oma surmani 2001. aastal auväärse ja süngevõitu La Pitié-Salpêtrière’i kliiniku neurofüsioloogia osakonda botaanikaaia (Jardin des Plantes) lähedal. Teadusdirektor töötas väikeses laboris ühe kuuekümnendate aastate paneelmaja poolkeldrikorrusel. Oma kirjutuslaua tagant nägi Varela betoonist tugimüüri ja paari kuivetunud põõsast, mille keegi sekretär oli kunagi potti pistnud ning seejärel unustanud. Naabruses, mustunud kõrgete korstendega kitsukestes telliskivihoonetes oli tubli sada aastat enne seda närviarst Jean-Martin Charcot hüsteeriliste naiste ravimisel hilisemat psühhoanalüüsi rajajat Sigmund Freudi juhendanud.

      Varela uurimisrühm, kõik ülimalt intelligentsed noormehed, kellega ma võisin ülikooli sööklas lõunatades steak haché frites’i taga niisama lõõpida ja järgmisel hetkel juba metafüüsiliste küsimuste üle arutleda, püüdis leida seost aju aktiivsuse ja meie teadvustatud elamuste vahel. Keldris asus labor katseisikute tarvis. Minugi järjekord jõudis reeglipäraselt kätte ja mul tuli pimedas ruumis, kümned elektroodid pea külge kinnitatud, jälgida väikesi valguspunkte. Varela lähtus kindlast seisukohast, et meie keha ja meie hing ei ole kaks teineteisest eraldatud asja, vaid ühe ja sama reaalsuse kaks poolt. Tunded ja mõtted ei ole Varela vaatepunktist taandatavad kehale, nad ei ole „tegelikkuses” neuraalsed impulsid. Nad kujutavad endast pigem meie keha teist külge – seda külge, mida me näeme otsekui „seestpoolt”. Selle kõikumised ja muutumised kujutavad endast meie identiteeti, mis pidevalt muutub – jäädes siiski ühemõtteliselt identiteediks.

      Varela jaoks seisnes saladus selles, et elusolendid on just niisugused moodustised, kes on esmajoones ametis iseendaga. Igasugustes muudes kirjeldamiskatsetes, mis jätavad selle enesele keskendatuse tähelepanuta, läks asja iva tema meelest kaduma. Kõik võrdlused kunstliku masinaga on eksitavad, kuna tolle püüdluseks ei ole edasi kesta. Masinad, nii nagu inimene need konstrueeris, töötlevad materjali ja toodavad asju – ent mitte iseennast. Elu seevastu on meeletu iha, millega ainetombuke püüab säilitada teatud vormi ja teatud tegutsemisvabadust. Tšiili mõtleja jaoks seisneb kõige orgaanilise olemus selles, et elav rakk toodab ise pidevalt omaenda koostisosi. Rakk tegeleb eneseloomisega. Ta on subjektiivsuse printsiibi realiseerumine mateerias.

      See tegevus on kriteerium, mida rakud ei jaga millegagi, mis samuti elus ei ole. Suurema osa oma biokeemilisest aktiivsusest investeerivad nad sellesse, et säilitada korda oma sisemuses, seda stabiliseerida, uuesti üles ehitada. Tundub peaaegu, nagu saaks Münchhauseni unistus siin tõeks. Organism on miski, mis kisub end pidevalt ise patsipidi soost välja. Ta jääb püsima võitluses korratuse jõududega, mis teda räsivad, kvantfluktuatsioonidega, mis korrastatud molekule halastamatult pommitades neist juhuslikke tükke välja löövad. Üksainus keharakk parandab igas sekundis kümmekond purustatud DNA-ühendust. Vastasel juhul oleks tema elul peagi lõpp. Ilma selle aktiivse tegevuseta laguneks rakk sekundite jooksul molekulide hunnikuks. Ja täpselt see juhtubki kui saabub surm: suremine tähendab, et ei olda enam võimeline aktiivseks eneseloomiseks. Olend, kes ei suuda enam olla aktiivsuse keskmeks, peab jälle sulama hunnikuks aatomiteks.

      Kogu subjektiivsuse prototüübiks on seega keha, mitte vaimu subjektiivsus. Selle igiomane loomus seisneb vormi sõltumatuses mateeriast. Elav rakk valitseb aatomeid, millest ta on üles ehitatud. Identiteet, mille ta säilitab, seob aine ühte. Seepärast lisandub elusolendis loova ökoloogia seisukohast niigi ebatavalistele tunnustele nagu subjektiivsus ja sõltumatus veel üks – vabadus. Bakteril on võrreldes liivateraga lõpmata palju rohkem valikuvõimalusi. Ta ei suuda küll juurelda seeüle, millega täita mõttekalt homne päev, kuid ta ei vedele ka lihtsalt niisama nagu mõni elutu mineraal. Ta otsustab ja valib vastavalt vajadustele, mis tulenevad tema püüdlusest jääda iseendaks. Ta on vaba, sest tahab edasi kesta – või teisisõnu: ta on vaba vajadusest tingituna.

      Seda enesekehtestamist pidas Varela elufüüsika ühiseks nimetajaks. Bioloogid kohtlevad elusolendeid üldiselt nii, justkui need oleksid masinad. Nad peavad seda kasulikuks mudeliks. Varela meelest aga ei taba just nimelt see mudel üldse asja olemust. Elusolendite puhul on tema arvates määrava tähtsusega nimelt see, mis ei ole masin. Koos oma samuti Tšiili päritolu õpetaja Humberto Maturanaga nimetas Varela juba 1980-ndate aastate algul СКАЧАТЬ