Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba kolmanda puuderivi taga, just nagu ei oleks tsivilisatsioon meid kunagi silmist kaotanud. Professori auto ootas, mootor töötamas. Sisselülitatud kütte düüsidest tuli pahvakutena sooja õhku. Kull oli meile vastu sõitnud, kui me kohale ei jõudnud. Ta oli leidnud meie auto.

      Meil kulus kõigest viis minutit, et jõuda tallu, millele õhtuvalgus kahvatut kuma heitis. Hallist puidust madalate viilkatustega majad kükitasid üksteise kõrval nagu muiste. Kull oli selle tahumata palkidest arhailise ruudukujulise põhiplaaniga hoone oma valdusse saanud siis kui kommunistid Eestist lahkusid. Tema perekond on talu pidanud juba sajandeid. Hooned on ilmastiku mõjul porsunud palkidest, mille halli pealispinda katab kerge ude, justkui oleks tegemist elusolendi nahaga. Kui olime Ristega kumbki terve hunniku rõskete tekkide alla pugenud ja Kull oli ahju lõõmava tule teinud, muutus enesetunne vähehaaval paremaks. Ühest mõlkis metallpurgist võlus ta meile koguni kohvi välja.

      Mäletan, et hommikul kallas põgus päikesekuma üle mind katvad kahvatud villased tekid ja laskis nende voltidest kerkida üllatavatel mäestikkudel. Pärastlõunal hakkas Kull suitsusauna kütma. Ta püstitas toekasse hütti tohutu tuleriida. Peagi limpsisid tulekeeled nõest musti planke, suits hoovas palkide vahel olevatest kitsastest õhuavadest välja. Kui tuli põlema sai, läksin järve äärde. Järv asus kõigest paari sammu kaugusel. See oli veel jääs, udune hele laik raagus puude vahel. Järvele viis logisev purre. Jää oli siin vorminud kompaktseid vertikaalseid nõelu, mis seisid üksteise kõrval mustas vees nagu pliiatsid. Pistsin käe vette. Külm mass ümbritses praksudes mu rannet. Jäänõelad nihkusid mu käe ümber jälle oma kohale, nii nagu kuuluksid mu sõrmed nende hulka. Tõmbasin käe kähku välja tagasi. Sellest mulle esiotsa aitas.

      Heitsin pilgu üle järve. Seal kõrgus jäiga ja elutuna suur kobraste tehtud kuhil nagu sünk loss. Järve läheduses, kus loomad rajasid tammi üle ühe väikese juurdevoolunire, oli näha langetatud kaski. Peened tüved püsisid veel püsti, kuigi usinad hambad olid need altpoolt juba liivakellataolisteks „taljedeks” kujundanud. Võisin järvejää värvuse järgi kaugemal aru saada, et oli hakanud hämarduma. Mind ümbritses valgus nagu vaarika-piimakokteil, mis üha süveneva pimedusega aina läbipaistvamaks muutus. Jää salvestas selle valguse ja peegeldas tagasi. Külmunud jääpeegel moodustas pinna, millel polnud värvi, puhtast, omadusteta ainest pind oli selles valguses nagu teokarbi sisemus.

      Puudutasin veel korra purde serva külge kinnitunud kristalseid nõelu. Tundus, nagu sirutaksin käe otse taevasse, napp liigutus kallasteta maailmaruumis.

      4. Loomise füüsika

      Kui koguda kokku palju algelisi lihtsate omadustega toimijaid, isegi täiesti juhuslikul moel, siis tekib ka ilma keskse kontrolliva instantsita midagi, mis vaatleja silmis näeb välja otstarbeka ja harmoonilise terviku moodi.

FRANCISCO VARELA

      Mäletan, kuidas pöördusin kaua aega tagasi ühel umbes niisama külmal päeval tagasi matkalt, mis oli mind viinud liivast teed mööda piki Hamburgi lähistel asuva Kisdorfer Wohldi serva. Veega täitunud rattajälgedele hakkas parajasti moodustuma imeõhuke jääkirme. Õrnad kristallidest suled moodustasid üha uusi filigraanseid kõverikke ja katsid vedeliku aina kõvemaks muutuva looriga. Mäletan veel, et jäin imestades seisma. Jääkiht pani mind mõtlema pildile, mida olin mõni hetk tagasi näinud oma pea kohal: kahvatusinine taevas, mida aegamööda kattis kaugete kiudpilvede loor. Nagu ma teadsin, koosnesid ka need jääst, olid kristallidest tehtud, ehk küll lõpmata suuremas mõõtmes. Taevas tekkis mu silme all lompides uuesti. Veelombi veerelt avastasin kaelustuvi sinakashalli hoosule. Ja seegi tundus mulle taevaste ning maiste jääkihtidega suguluses olevat – kamm ja koevõrk, mis selle moodustab, ning mis omakorda on vormitud kui tilluke tiib, jätsid kristalliseerunud mulje.

      Need ja nendesarnased mustrid on mulle üha selgemalt näidanud, et elu ja selle elutu anorgaaniline keskkond on omavahel suguluses. Mulle tundub, et ületamatu kuristik lahutab üha vähem reaalsuse mõlemaid osi. Ja see on tõepoolest nii: teadlased suudavad tänapäeval enamat kui vaid tõestada, millised lihtsad mustrid, mis toimivad elutus mateerias, tekitavad struktuure ka elusolendites. Nad on koguni uurinud, mil määral võib selline elutu kord võimust võtta ja panna mateeria oma pilli järgi tantsima. Mitte ainult elusolendites ei otsusta suurem tervik osalevate mateeriaosade saatuse üle. Kui ainesegu on piisavalt keerukas, püüab ta iseenesest oma struktuuri säilitada. Me ei saa kauem selle ees silmi sulgeda – subjektiivsus on füüsikaline jõud. Seda on võimalik laboris tõestada. Varela hüpotees „autopoeesist” on korduvalt tõendust leidnud. Käesolevas lühikeses peatükis tahaksin lähemalt tutvustada loova ökoloogia füüsikalisi, biokeemilisi ja geneetilisi aluseid.

      „Me alahindasime rakke”

      Kui pikka aega usuti, et bioloogilist korrastatust saab luua ainult väliste jõududega, näiteks geneetilise skeemi instruktsioonidega või – varem – taevase Looja sekkumisega, siis viimase kolmekümne aasta jooksul on selgunud, et paljud struktuurid kujunevad iseenesest. Nad korrastuvad ise. Keemilised reaktsioonid jäävad automaatselt stabiilsetes seisundites püsima: katseklaasis tekivad laine- või ringikujulised mustrid, mis kaovad alles siis, kui üks osalevatest ainetest on otsa saanud. Ainulaadne kord jääkristalli filigraanis tekib ilma igasuguste instruktsioonideta. Ka paljud elusolendite tunnused korrastuvad iseenesest: sebra triibumuster, leopardi täpid, soonte kulg lehel, silmuseline muster meie sõrmeotstel ei ole viimse detailini geneetiliselt kindlaks määratud, vaid kujunevad väheste etteantud algtingimuste põhjal iseenesest, kuna rakud järgivad arenedes teatud kindlaid reegleid. Sealjuures tekivad imeliselt keerukad struktuurid, kui vaid piisavalt suur hulk üksikuid ehituskive osaleb.

      Ameerika bioloog ja süsteemiteoreetik Stuart Kauffman on neid arenemise reegleid uurinud. Tema kaalutluste olulisim tulemus kõlab nii: mitte ainult keerukus, vaid ka autonoomia korrastub iseenesest. Mida kõrgemalt arenenud on süsteemid, seda enam kalduvad need oma keskkonnast eralduma ja omaenda elu elama. Nende seisundid sõltuvad siis üha vähem välistest mõjudest ja üha rohkem sellest, mis toimub nende struktuuride sees. Võiks öelda, et keerukatel moodustistel on kalduvus ilmutada teatavat autismi. Võiks ka öelda, et asjade olemuses on mingi mõistatuslik esmane tendents subjektiivsusele.

      Sammu selles suunas, ühtlasi eelastet tervete rakkude loovale autonoomiale, nimetavad teadlased „autokatalüüsiks” – mida võiks tõlkida umbes „enesekiirendamisena”. Simulatsioonikatsed näitavad, et mida keerukam on süsteem, seda vähem sõltuvad tema osad üksteisest ja seda enam üksikud elemendid end katalüüsivad (või blokeerivad). Mõned ained lihtsustavad sealjuures teiste tootmist. Selliste katalüsaatorite töö on tõepoolest üks organismi patentretsepte. Biokeemia on kooperatiivne. Kui üks biokeemiline molekul muutub teiseks, siis ei toimu see kunagi isoleeritult, vaid peaaegu alati mõne teise molekuliliigi abiga. Paljud neist katalüsaatoritest on juba ammu teada – näiteks teiste hulgas ensüüm, mis „lõhustab” alkoholi.

      Kauffman oletab nüüd, et märksa enamad protsessid kui senini arvatud, lihtsustavad sel moel rakus teisi reaktsioone või teevad nende toimumise üldse võimalikuks, ning et ainult niimoodi saab ära seletada rakkude aineringluste keerulisi teid. Mitte üksikud, vaid tuhanded või sajad tuhanded erinevad biomolekulid toimivad rakus katalüsaatoritena. Sest mida rohkem aineliike omavahel segatakse, seda suurem on võimalus, et üks neist aitab kaasa mingisuguse reaktsiooni toimumisele, mis selles rüsinas põhimõtteliselt võib aset leida. See maagiline reaktsiooni lõpp-punkt jõuab kätte siis, kui üksteise ümber tiirleb nii palju erinevaid molekule, et iga molekulivariandi kohta tuleb üks reaktsioon, mida mingisugune neist ainetest katalüüsib. Selline rohkus viib „faasisiirdeni”: sel hetkel stabiliseerub võrgustik iseenesest. Nüüd abistavad üksteist nii paljud reaktsioonid üheaegselt, et kogu protsess püsib iseenesest ja rakusisemuse tillukeses ruumis tekib hämmastav korrastatus.

      Liiga kaua keskendusid teadlased sellele, milliseid üksikuid vahepeatusi ainevahetusrajad läbivad. Nende jaoks oli rakumajandus jagatud sõltumatuteks СКАЧАТЬ