Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

      5. Maailma siseruum

      Ei ole ju võimalik vaadata lehekesi ja õiekesi teadmata, et oleme nende sarnased… Kevad kuulutab valjul häälel, et ka meie oleme kevaded. Sest selles ongi põhjus, miks me temast vaimustume.

      Paar aastat hiljem olin jällegi Eestis. Kalevi oli mind kutsunud külalisena ühele oma legendaarsetest seminaridest, mida ta korraldab oma üliõpilastega igal aastal augustikuus. Kohtusime mere ääres, vaikse suvise Läänemere ääres, mille veepeeglit ei lõhkunud ainuski lainesäbruke ja mis sel kombel taeva alla neelas ning seda ruumiliselt kahekordistas. See oli sulnis taevas ja enamiku ajast libisesid sellest üle leebe sina piimjad ning roosakad viirud. Oli natuke sedamoodi, nagu ei tahaks hämarus kunagi lõppeda ja õhtud jäid pikalt valgeks. Meri ja taevas, lahustunud valguslaikudeks: siin ei olnud üleminekutsooni, mäslevast merest ümbritsetud kaljude ja soolaste mõõnarandade mereäärset vaheala. Kibuvitsad kasvasid otse kalda ääres. Massiivsete, veest lihvitud graniidirahnude vahel seisid täies õies põõsad.

      Talvine külm ja süngus olid sellelt maalt nii põhjalikult kadunud, et ma ei suutnud kujutleda, nagu võiksid need veel kunagi tagasi pöörduda. Suvine Eesti oli valguse maailm. Rohttaimed vohasid, kevad- ja suvelilled lokkasid segiläbi metsikumaltki kui mõnes soojemas piirkonnas. Neid väetas 22 tundi päevas valgus, külastas päike, mis ei tahtnud kuidagi loojuda. Eesti suvi tundus mulle lühiajalise kirena, milles kõik on võimalik.

      Seminar toimus bioloogiaparuni kunagises suvemajas. 20. sajandi algul oli Jakob von Uexküll lasknud endale Puhtu poolsaare tippu tagasihoidliku villa ehitada, viilkatuse ja klaasitud verandaga ruumika puumaja, mille terrassilt viisid nüüdseks murenenud kiviastmed nõiduslikku aeda. Siin, lokkavate sirelite ja igivanade pärnade varjus me nüüd istusimegi ning arutlesime uue eluteaduse üle. Meri algas otse aia taga kitsa kuivanud adrust veerega, oma liiva, tõotuste ja kõdunemise lapsepõlvelõhnaga. Puude tagant kuulsime vahel Saaremaale ja Muhu saarele siirduvate aurikute kaugeid sireene. Kes ronis rannas mööda roostes redelit vanadusest kipaka vahitorni tippu, võis näha aluseid – 1960-ndatel aastatel välja praagitud Taani parvlaevu – otsekui nähtamatutest traatidest tõmmatuna üle täiuslikult poleeritud hõbeplaadi libisemas.

      Jakob von Uexkülli poeg Thure rääkis mulle paar aastat enne oma surma, kuidas ta pärast Esimest maailmasõda koos isaga ühe lõputu suvevaheaja Puhtu majas veetis. See pidi olema otsekui reis tollesse aega, mis tegelikult juba kadunud oli, ent otsekui fatamorgaana veel viimaseid aastaid horisondil hõõgus, enne kui siis sõja hävitusuimas lõplikult tuhaks põles. Juba toona seisis Puhtu pargis Schilleri murenenud mälestussammas – üldse esimene, mis sellele kirjanikule püstitati – sügavale maasse vajununa, juba toona olid pöögid – Euroopa kõige põhjapoolsemad – suured ja võimsad, justkui oleksid nad siin seisnud aegade algusest peale. Väsimatult uute teaduslike artiklite kallal töötamise asemel hulkus Jakob von Uexküll oma pojaga aias ja pargis ringi ning näitas talle kõike seda, mille kohta ta harilikult nii palju sõnu kirja pani. Thure ütles, et tema isale oli tähtis eeskätt üks asi: tema poeg pidi õppima loomi ja taimi armastama nende endi pärast, mitte armastama neid oma inimlike meeleolude sentimentaalsete esindajatena („armas käblik”, „ablas herilane”).

      Vana parun von Uexküll õpetas oma poega tegema olendite pealispinnast lähtudes järeldusi seesuguste faktorite kohta, mis annavad nende elule tähenduse. See oli õppekäik tajumise radadel, mille Thure mitme aasta vältel igal suvel läbi tegi, õpetus kõikidele meeltele – seal olid piiritu valgus, mis langes juba öösel läbi siniste linaste aknakardinate, liiv varvaste vahel, naksuvad põrandalauad majas, halutule ja adru lõhn, puude jahe hingus, jahikoerte innukas õhin, sinirinna melanhoolne laul lõpututel õhtutel, soe piim enne magamaminekut. Need nädalad Eestimaal tegid pojale selgeks, kui väga kuuluvad kokku sise- ja välismaailm. Nad näitasid talle, kui sügavalt valdab see, mida olend tunneb, tema füüsilist väljanägemist ja mõjutab seda, ükskõik, kas olendit on teadvusega õnnistatud või mitte. Iga elamuse juurde kuulus raasuke rõõmu või kannatusi – ja iga tunde juurde teatud füüsiline kogemus.

      Õhtul pärast esimesi ettekandeid olime süüdanud randa veel päikesesoojade kivirahnude vahele lõkke. Istusime oma leigete Saku õlle purkidega rändrahnudel ja hingasime sisse puusuitsu ning kõduneva adru lõhna. Igal pool ümberringi lebasid ümmargused kivid nagu reaalsuse valvepostid tinase vee piiril, mis kusagil kauguses atmosfääriga ühte sulas. Pilliroos leierdas rästas-roolind oma kägisevat laulu.

      Valgus ei tahtnud ega tahtnud kustuda. Kell oli juba palju, kümme, üksteist, ja ikka veel valitses piimjas päevavalgus. Tõusin, võtsin uue õllepurgi näppu ja lonkisin piki randa. Hingematvas vaikuses ei liikunud tuuleõhkugi. Milline paik Euroopa lõunaosas võiks võistelda sellise hämarusega? Ainult et valgus oli siin üha liikumises, oli pidev kujunemine, mis tõotas soovide täitumist ja seda siis muudkui edasi lükkas. Venelased olid seda õhulisust armastanud, kui Baltikum veel nende okupeeritud alade hulka kuulus. Eesti NSV – see oli kuurordis viibimise ootamatu vabadus, need olid lõputud suveööd, palju õlut, ehk koguni uus armuafäär. „Ah, pruugib mul vaid kuulda teie balti aktsenti,” ütles üks Leningradi taksojuht ilma igasuguse lüüasaanud okupandi kibeduseta mu tuttavale Eesti naiskirjanikule, „kui mu mõtted lähevad juba imelisele kuurordiajale, Baltikumi randadele, kõikidele nendele ilusatele päevadele.” Eesti, see oli nõukogude Aadria, suvemaa, tulvil võimalusi, lootusi ja nukrust.

      Kõndisin sel õhtul, mil valgus ei tahtnud lahkuda, kaugele. Enne kui otsa ümber pöörasin, uitasin veel tüki maad läbi vana tammesalu, mis rannikut ääristas. Puud moodustasid lehvikukujulistest kuplitest valgusküllase saali, kasvades nii suurte vahemaadega, et nende all lokkas õitsev aas. See oli muinasjutumaastik, mis minu ees avanes, Andaluusia dehesa Balti mere ääres. Siin segunesid aastaajad, ajastud ja kliimaregioonid, justkui sammuksin ma üle ookeani ääres asuva Alpi aasa.

      Teeservas kasvas kõrge metsporgand. Mingi juhuse läbi oli tema õiesarikas maha löödud, nii et seda hoidis kinni ainult tilluke riba. Ent õied olid vigastatud kohast jälle elegantselt ülespoole kaardunud. Mu mõtted läksid vägisi Goethele. Kirjanikul ja loodusteadlasel, kelle mõtetele ka Uexküll innukalt tugines, oli elu fenomeni mõistmiseks oma valem: tema silmis oli iga olend „aja kuju”. Erinevalt näiteks kalju murenenud pealispinnast olid organismi nahas näha mitte ainult liikumatult välja kannatatud muutuste tagajärjed, vaid samal ajal ka see, kuidas elu oli sellistele kokkupõrgetele reageerinud. Metsporgandi vars väändus ümber vigastuse uuesti päikese poole. See oli žest, mis mõjus nagu vehkleja liikumine stroboskoobiefektiga, mitu ajaliselt üksteisele järgnevat silmapilku üheainsa pildiseeriana. See tundus mulle kui kujundiks tardunud igatsus olla.

      Taim, mõtlesin ma metsalagendikul, ei ole ainult kõikide talle toimet avaldanud mõjude aktuaalne tulemus – kõik need kogemused on temas veel olevik. Kui uus koor kasvab ümber vigastuse, mille on löönud hooletult kinnitatud okastraat, siis ilmneb lõppeks eeskätt üks asi – kuidas suutis taim selle haavaga edasi elada. Elusolendid moodustavad oma vigastuste ümber armid ja konserveerivad paranemises sellega kokkupõrke valu. Nad ümbritsevad mineviku nagu tuuma. Nende kehad on see minevik. Neis omandab kuju midagi mitteainelist.

      Mul käis peast läbi mõte, et kui elu füüsikat saab piisavalt igakülgselt väljendada ainult hingelise sfääri mõistetes, siis peavad selle jäljed ilmnema ka füüsikalise reaalsusena. Kui olendite avaldumisvorm on subjektiivsus ja alles selle vajadused reguleerivad ainete voolamist läbi raku, siis peab olendi substants seda subjektiivsust järjekindlalt väljendama ning seega otsekui hinge kujutama. Kui selline idee peaks tõeks osutuma, ei oleks loodus enam tumm kuliss, vaid tulvil väljendusjõudu. Siis oleks olendite tunnetus nende füüsilises osaluses ilmselge.

      See ei tähenda muidugi seda, et teised organismid jagaksid ja väljendaksid meie tundeid. Seda arvata СКАЧАТЬ