Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole võimalik mõista elusolendi ülesehitust – ja ka meie endi sisemaailm jääb niimoodi lõpuni mõistatuseks.

      Orgaaniline põhimõte

      „Loov ökoloogia”, mille kallal Kull ja teised teadlased töötavad, ei ole keerukam kui senine eluteadus. Kuid see on uus ja seepärast võib juhtuda, et seda kohe hoobilt ei mõisteta. Ka minul oli esiotsa tegemist, et saada aru selle aluseks olevast ideest, võõras nagu see oli – ja siis ühekorraga ma enam teistmoodi mõelda ei osanudki. Me ei ole selle teaduse põhimõtteid suure vaevaga koolipingis omandanud – see teeb need veel eriti raskesti ligipääsetavaks. Kuid uute mõtetega juhtub sageli nii ja ainus põhjus, miks see nii on, seisneb selles, et oleme nii kaua elanud vanamoodi mõeldes.

      Vanamoodi mõtlemine on antud juhul selline, et maailm – ka elus maailm – koosneb „tegelikult” tervest hunnikust liikumatutest objektidest, mida on vaja väljastpoolt mõjutada, et nad liikuma hakkaksid. Seda nimetatakse kausaalsuseks. Igal reaktsioonil on oma põhjus, põhjuseta reaktsioone ei ole olemas. Enamik õpetlasi näeb maailma seepärast „kausaal-mehaanilise” süsteemina. Põhjused käivitavad selle mehaanika nagu üleskeeramisvõti paneb tööle kellavärgi.

      Loov ökoloogia seevastu lähtub sellest, et maailma valitseb kausaalsuse kõrval teinegi põhimõte – iseliikumise põhimõte. Maailmas sisalduvad ja esialgu liikumatuna näivad asjad organiseeruvad mingi jõu mõjul iseeneslikult suuremateks, keerukamateks moodustisteks – kosmiline tolm saab tähtedeks, tähed kasvavad galaktikateks, aatomid molekulideks, molekulid organismideks. Iseliikumise põhimõte paistab silma sellega, et selle protsessi juures ilmuvad millalgi välja asjad, mis ei taha seda liikumist lõpetada. Neil ei ole mitte ainult põhjused, vaid ka eesmärgid: nad tahavad edasi kesta. Nende asjade hulka kuulume ka meie. Need asjad on elusolendid. Loova ökoloogia pooldajad väidavad, et elusolendid ei ole erand, vaid et alles neis tulebki ilmsiks maailma tegelik iseloom. Mõni neist küsib isegi: kas orgaaniline põhimõte pole kogunisti algne – ja kas põhjuste ning tagajärgede maailm pole mitte vaid meie vaatekoha moonutus? Nii arvas näiteks Inglise maalikunstnik ja kirjanik William Blake, kui ütles, et kui suudaksime vaid vaadata piisavalt selgelt ning täpselt, siis tajuksime, et kõik asjad on lõpmatud.

      Kull on noorukiks jäänud viiekümneaastane mees poisiliku naeratuse ja väsimatu irooniaga. Kohtusin temaga vanas ülikoolilinnas Tartus, mis kunagi kandis Dorpati nime. Meie kohtumise päeval oli tal plaanis sõita oma maamajja Lõuna-Eestis. Ta kutsus mind pikemalt mõtlemata endale järgnema, et nautida eestimaist üksindust. Teejuhiks andis ta mulle kaasa oma assistendi Riste, kes rääkis sõidu ajal eestlaste kirest kohe kevade puhkedes paljalt külmadesse veelompidesse karata. Nii algas mu seiklus, mis oli mind nüüdseks viinud kasetaigasse, keset musta eimiskit.

      Kuid juba saabumine sellesse noorde Balti riiki paar päeva tagasi oli olnud paras piirikogemus. Lennujaamas seisid mõned roostes Vene lennukid. Pealinnast Tallinnast Tartusse viiv maantee kadus nöörsirge joonena süngete punakate kaskede vahele. Maastik pomises oma monotoonset mantrat ja hakkas mind süngesse lõpmatusse kaasa kiskuma. Lõhnas halutule ja lume järele. Maadligi vajunud, pleekinud sindlitest majad seisid külades just nagu ühes 19. sajandi vene talvemuinasjutus. Maailma avarus laius minu ees tumma ja kõledana.

      Tartus, kuhu jõudsin pimedas, olid paljud tänavasildid veel kirillitsas. Tagahoovidest tuli mädanenud kartulite ja niiskuse lõhna. Kohtusin Kulliga ülikooli vanamoelise külalistemaja ees, mis oli üleni puust. Ta ronis koos minuga mööda nagisevat treppi mansardkorruse tuppa. Leppisime kokku, et kohtume järgmise päeva ennelõunal teadlase Karl Ernst von Baeri, Eesti kuulsaima õpetlase kunagises majas.

      Von Baer etendab terviklikus eluteaduses umbes samasugust rolli nagu Darwin klassikalises bioloogias. Need kaks meest elasid ühel ja samal ajal ning olid omavahel koguni kirjavahetuses. „Kui 19. sajandil ei oleks kõik olnud nii sissevõetud vaba konkurentsi ideest,” arutles Kull paljuütlevalt, minuga mu toas jumalaga jättes, „võiks tänapäeval ka von Baer olla bioloogia võtmetegelane, mitte ainult Darwin. Bioloogia teemadeks oleks siis ehk terviklikkus ja sümbioos, mitte niivõrd konkurents.”

      Üritasime veel lükata. Ristel kulus ärritavalt palju aega juhiistmele pugemiseks. Hingasin välja. Otsisin sõrmedega vähegi puhtamat kohta külmal plekil ja surusin end vastu seda. Mootor huilgas. Ei mingit liikumist. Auto oli maapinnas kinni nagu rändrahn, mis on maasse vajunud pärast viimast jääaega. Mootor möiratas veel korra. Rattad käisid pinnases ringi, pori rabises mulle vastu nägu. See kleepus mu juustesse, leotas läbi mu püksisääred. Kapotikaas libises mu käte alt ära ja ma kukkusin.

      Ristet ajas see naerma. Siis ronis ta teiselt poolt välja, tegi pagasiluugi lahti ja heitis oma koti üle õla. „Tule,” ütles ta ja ulatas mulle käe. „Homme tuleb Kalevi meile appi.” Vaikus ümbritses mind ja sulges mu kõrvad nagu külm vedelik. Kased seisid liikumatult. Valgetes ridades astusid nad üksteise tagant välja, terve protsessioon oma siredas kiretuses. Aknaklaaside niiskusse moodustusid juba esimesed kristallid. Jätsime auto maha, selle nabanööri, mis ühendas meid tsivilisatsiooniga. Täiesti hääletult tõusis mu ees ühelt puult lendu suur händkakk, liugles piki rada minema ja sulas hämarusega ühte. Järgnesime linnule, asjade pimedamale poolele.

      Nikerdustega kaunistatud puumaja, kus Karl Ernst von Baer veetis oma kuulsuse aastad bioloogia ordinaariusena, asub Tartu ülikooli kampuses. Oma elu lõpuks oli von Baer umbes nagu Põhjamaade Humboldt. Lisaks bioloogilisele uurimistööle oli ta tsaari teenistuses, kelle valduste hulka Eesti toona kuulus, teinud pikki ekspeditsioone Vene riigi tohututele aladele. Ta oli avastanud imetajate munaraku ja rajanud – nagu Darwin evolutsiooniõpetuse – samuti oma distsipliini: arengubioloogia. Baerile ei olnudki niivõrd oluline, kuidas olid eri liigid tekkinud. Teda huvitas märksa rohkem see, kuidas embrüonaalse arengu käigus kujuneb välja iga indiviidi organism. Baer ei olnud nõus Darwini ideega liikidevahelisest võistlemisest: baltlase jaoks moodustas loodus harmoonilise terviku, umbes nagu organism oma paljude erinevate rakkude ja kudedega.

      Sel külmal hommikul, mil ma Kulliga uuesti kokku sain, sirutasid kampuse sasitud pärnad oma musti lehvikuid kõleda taeva poole. Puud ääristasid mahajäetud liivaseid teeradu kahkjate muruplatside vahel. Suvel oleks siin kindlasti mõnus oma laiskade kaaslastega seminaridest kõrvale hiilides rohus hullata. Soojadel öödel oli see kahtlemata ideaalne koht romantilisteks kohtumisteks. Nüüd karjusid puuokstes ainult hakid. Hooned, millest ma mööda ruttasin, nägid välja nii, nagu ei oleks neid enam ammu kasutatud. Kusagil nende fassaadide taga oli loodusuurija Friedrich Burdach barokses anatoomia auditooriumis aastal 1800 esimest korda kasutanud sõna „bioloogia” ja andnud niimoodi lausa möödaminnes nime distsipliinile, millest tänapäeval on saanud meie ajastu juhtiv teadus.

      Istusime Kulliga aadlisoost loodusuurija kunagises raamatukogus. Professor püüdis mulle selgitada põhimõttelist erinevust kahe eluõpetuse, mehaanilise ja tervikliku vahel, millest terviklik eluõpetus oli Eestis nii imepäraselt säilinud. Sada viiskümmend aastat tagasi oli lõpptulemus, kumb neist kahest ülekaalu saavutab, olnud veel lahtine. Kas tulnuks keskenduda sellele, millised jõud organismis viivad sinnamaani, et algest tekivad mõne olendi vormid? See oli Karl Ernst von Baeri tee. Või pidanuks kõik mängu panema, et mõista, millised seadused mõjutavad asjaolu, et välja on arenenud nii suur valik erinevaid vorme? See oli küsimus, mis pani väsimatult tööle Charles Darwini – ja millele leitud vastus jättis paljudeks aastakümneteks varju von Baeri konkureeriva bioloogia. Elusolendid on kellavärgid, oli teise küsimuse vastus. Olendi vormid on eranditult tänu võlgu efektiivsusele. Olendi tarbimisväärtus seisneb selles, kui palju tal on järeltulijaid. Kõik muu on teisejärguline.

      Kuivõrd mõjutasid nende kahe erineva mehe mõtteid ainuüksi ajastust tingitud olud, nende teineteise jaoks nii võõrad kultuurid? Darwin oli urbanistliku tsivilisatsiooni õpetlane. Ta kuulus keskklassi, kes peab midagi saavutama, et end elus maksma panna. Tema eeslinnavilla ees hõljus kollane udu, mis oli pärit tolle aja maailma suurimast tööstuslinnast kõigi tema slummide ja nälgivate СКАЧАТЬ