Kõik me tunneme. Andreas Weber

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõttekaks tervikuks. Nii lisavad lihased tekkivatele luudele automaatselt juurde elastsed ühendused – ükskõik, millises suunas lubiskelett sirutub. Veresoonte jaotumine üksi reguleerib embrüonaalse koe hapnikuvajadust – kasvav liha saab kogu aeg elujõuliselt varustatud. Närvirakud moodustavad õiged sünapsid katse ja eksituse teel iseenesest. Nõnda võis tänapäeva nahkhiirte mingi eellase pikenenud sõrmest rohkem või vähem lihtsal teel kujuneda tiib – sõltumatult eelnevast täpsest koordinatsioonist.

      Ka kasvuprotsesside hämmastav harmoonia järgib põhimõtet, et keha iga osa on kõikide teistega intiimsetes vastastikustes mõjutustes. Elusolenditel tekib uusi vorme, ilma et nad oleksid selleks programmeeritud, ainuüksi sellepärast, et iga osalev protsess leiab aset piiratud autonoomias, mis samal ajal on läbi põimunud kõige ülejäänuga. Kui üks osa muutub – selle raames, mida elu võimaldab –, siis muutub koos sellega ka kõik muu. Just see hõlpsus on faktor, mille jätavad arvesse võtmata kõik need, kes kohe mõtlevad superintelligentsele jumalikule geeniinsenerile, kui näevad, kui ebatõenäoline on see, et mõni keerukas protsess on läbides vaheastmeid vähehaaval iseenesest tekkinud. Otsustav asjaolu, mille mõlemad, nii geenitraditsionalistid kui ka uue loomisõpetuse pooldajad, tähelepanuta jätavad, seisneb selles, et vorme ei juhita väljastpoolt, vaid et nad „katalüüsivad” üksteist vastastikku. Mõlemad leerid unustavad, et tarkus ei ole midagi sellist, mis tuleb väljastpoolt, vaid et see saab eksisteerida ainult keha varjatud küljena.

      Raku närvid, looduse mõtted

      Läinud talvel oli mul võimalus läbi meie elutoaakna jälgida üht oravapaari. Mõnikord klammerdusid nad just nagu kinnikülmunult aias männikoore külge, siis jälle kihutasid üksteise sabas lainjalt liikudes mööda tüve üles. Üks neist oli peaaegu läbipaistva punaka karvaga õrn loomake. Ja ometi ei teinud pakane, mis mõnel ööl langes kõvasti alla miinus 20 kraadi, talle mitte kui midagi. Orav tuiskas teise kannul ümber puu, hüppas ühelt peenelt oksalt teisele, äraolevalt ja samal ajal igas mõttes kõige toimuva keskpunktis. Tema tillukesed küüned tõid puukoorel kuuldavale kraapivaid helisid, mis jäid sinisesse õhku justkui külmununa püsima. Siis, kui loomad olid oma sõidu „Ameerika mägedel” lõpetanud, napsasid nad käbirohke oksa küljest paar käbi, kükitasid tagajalgadel oksaharule ja hakkasid seemneid välja nakitsema. Oravatel ei olnud asjagi oma ladudesse, mida nad olid sügisel asutanud. Maapind oli liiga kõvaks külmunud. Järgmisel või ülejärgmisel aastal võrsub praegu raudkõvast pinnasest, kuhu väikesed närilised olid terve kuhja suure kreeka pähklipuu kõvakoorelisi vilju matnud, õrn võrse. Viimastel aastatel oli mändide alla kasvanud juba nii mõnigi noor pähklipuu. Oravad külvasid vähehaaval metsa. Nad muutsid maailma. Neist sai füüsikaline jõud.

      Äratundmine, et mingi subjektiivsuse vorm suudab füüsikat suunata, võib meis imestust tekitada. Me näeme toimumas vastupidist sellele, mida pikka aega peeti teaduse raudseks põhimõtteks, milles miski ega keegi ei võinud kahelda: et ainult kõige väiksemad ja lihtsamad elemendid suudavad mõjutada keerukaid protsesse, mitte aga vastupidi. Arvati, et kõikide eesmärkide – näiteks meie endi otsuste midagi korda saata – aluseks on mateeria põhjuse-tagajärje-ahelad. Lõppeks seletaksid meie teguviisi ka keemilise reaktsiooni seadused. Nii kõlab kaasaegse bioloogia kreedo. Orava puhul tuleb meil aga vaadelda just vastupidist: nimelt seda, et olend – seega tajuv subjekt – muudab mateeria korrastust enese alalhoidmiseks. Ja seda sugugi mitte tühisel määral. Ta istutab puid. Elusolendid on üldiselt geoloogiline jõud – tervete müriaadide indiviidide pidev töö muudab Maa pealispinda umbes samasugusel viisil nagu kestev eneseloomine, millega tegelevad keharakud, sulatades kehades ümber molekule ja mineraale. Mõelgem nüüd tigudele ja vähkidele, kelle koorikud on miljoneid aastaid tagasi vajunud kunagiste merede põhja ja kes said millalgi lubjakivina romanistlike kirikute ehitusmaterjaliks. Mida võib sellest järeldada? Põhjustavaid printsiipe, mis toimivad alt ülespoole, on rohkem kui üks. On ka üks, mis toimib ülalt alla – otstarbekuse printsiip. Paljusid tähtsaid asju siin ilmas ei seleta ära mitte küsimus nende pisimatest koostisosadest, vaid küsimus selle kohta, millise huvi pinnalt nad on tekkinud. Ja selline huvi ei ole ühenduses ainult inimese maailmaga. Eesmärgid, olendite eesmärgid, on bioloogiline fenomen ja füüsikaline jõud, mis on võimeline mateeriat korrastama.

      Võimet suuta ise liikuda, seega luua mateerias teatavat korda, võime leida elu kõige erinevamatelt tasanditelt. See on lausa elu läbiv printsiip. Orgaanilisel subjektiivsusel on lugematu hulk nägusid. Valgud rakuplasma sees, mille miljardikordsed kontaktid kristalliseeruvad omavahel reaktsioonipõimikuks, mis ise tugevneb, ja geneetiline arvuti, mis autonoomsete võrgustike abiga tekitab embrüo – need on kaks valdkonda, kus sellist loovat ökoloogiat on võimalik teaduslike katsete abil tõestada. Mõlemad annavad laboris kinnitust subjektiivsuse bioloogiale. Ent iseseisvaks käitumiseks ei ole võimeline mitte üksnes rakk või embrüonaalne kude. Tegelikkuses on elusolendid selliste autonoomsete võrgustike arvukatest kihtidest kokku pandud. Sedalaadi iseseisvad instantsid moodustavad ka närvisüsteemi ja immuunsüsteemi – millel on pidevalt tegemist füüsiliselt kindlaksmääratud individuaalsuse tekitamise ja vajaduse korral selle kaitsmisega sissetungijate vastu. Nad kõik on hullupööra ametis iseendaga ja loovad nende enesega seotuse omavahel põimunud tasandite kaudu koos subjektiivsuse. Näiteks teavad kognitiivteadlased, et 98 protsenti kõikidest pea- ja seljaaju tegevustest ei ole kuidagi seotud välismaailmast tulevate ärrituste „töötlemisega”. Lõviosa ajutegevusest reageerib teistele närviimpulssidele, mitte meeleärritustele. Viimased lähevad närvisüsteemi pidevas mürinas lihtsalt kaduma. Vana pildi refleksimasinast, mis on meie ettekujutusi mõjutanud terve sajandi, vahetab vähehaaval välja teistsugune vaatekoht. See asetab raskuspunkti elavate toimijate iseseisvusele, kelle käitumise aluseks ei ole üksnes mingi ärritus – see väikseim ehituskivi, millele väidetavalt peab olema võimalik taandada kõike keerukamat. Pigem on see alati kogu elav süsteem, mis koos sellega muutub. Nii suutsid neuroloogid näiteks tõestada, et kassil muutub kogu ajuvoolude muster, kui loom liigutab kas või ühtainukest käppa.

      Kõik protsessid, millest saab kokku indiviid, on omavahel peenel viisil seotud. Juba üheainsa olendi juures tunneme seepärast ära ökosüsteemi põhiprintsiibid. Sest ka see koosneb võrreldavalt autonoomsetest toimijatest – üksikutest elusolenditest –, kes on omavahel ühendatud mitmekihilisteks võrkudeks. Kuid vastupidi kehtib seesama: ökosüsteem on meie seisukohast võimeline omamoodi kognitsiooniks. Hämmastav oli juba seegi, kuivõrd sarnaneb alles äsja avastatud geenide lülitite ja releedena toimimise roll närvide funktsiooniga. Nüüd aga võiks peaaegu öelda, et nii nagu geneetilised lülitid on otsekui raku närvisüsteem, moodustavad elavad organismid ökosüsteemi „närvirakud”. Populatsioonide kõikumisi, üksikute liikide vahelduvaid sagedusi võiks seepärast kujutleda omamoodi „ökoloogilise kognitsioonina”. Siis aga on loomad ja taimed, bakterid ja seened sõna otseses mõttes „looduse mõtted”, millena Karl Ernst von Baer neid käsitles. Kuidas käib killukese looduse käsi, seda väljendavad ussid ja liblikad, linnud ja sisalikud, tema elavad närvid ja artikulatsiooniorganid täpsemini kui nii mõnigi ökoloogiline uurimus.

      Pöördumine subjektide bioloogia poole annab meile seega sellistes valdkondades, mis tänapäeva paljudele teadlastele kätkevad nende erialaga seotud keskseid probleeme, muidki eeliseid peale selle, et selgitamine muutub lihtsamaks. See paigutab ka meid endid suuremasse struktuuri, mille osaks me oleme mitte üksnes oma bioloogilise olemuse alusel. Me taasleiame pidevalt ka iseend ja oma seesmisi seaduspärasusi – nii sügavamates detailides kui ka tõeliselt suurte seoste ookeanis. Biosfäär ütleb midagi meie kohta. Miks on see võimalik ja millised tagajärjed sel võivad olla, sellega ma järgmises osas tegelengi.

      TEINE OSA

      Tunnete keel

      Käesolevas osas muudan ma taktikat ja pöördun mõjutuse juurest väljenduse juurde: kui elusolend ei ole osavõtmatu masinavärk, vaid juhindub väärtustest ja tähendusest, siis peavad need väärtused ka tema juures näha olema. Sest väärtused, millest organism juhindub, ei ole abstraktsed, vaid määravad СКАЧАТЬ