Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tõsiasjad, mis paarikümnel eri viisil tõlgitsetuna ja liialdatuna panid viimase kahe päeva jooksul liikvele kõik Verrières’i väikelinna vaenulikud kired. Praegu andsid nad ainet väikesele lahkarvamusele härra de Rênali ja ta naise vahel. Hommikul oli linnapea vaestemaja juhataja härra Valenod’ seltsis läinud küree poole, et talle avaldada kõige tõsisemat rahulolematust. Küree Chénalil ei olnud ühtegi kaitsjat, ta tundis talle öeldud sõnade täit ulatust.

      «Mis seal ikka, mu härrad, mina olen siis kolmas kaheksakümne-aastane küree, keda selles maanurgas tagandatakse. Elan siin juba viiskümmend kuus aastat; ma olen ristinud peaaegu kõik selle linna elanikud; minu siia tulles oli linn ise alles väike alev. Ma laulatan iga päev noori inimesi, kelle vanaisasid ma kunagi laulatasin. Kogu Verrières on minu perekonnaks; kui ma seda võõrast nägin, ütlesin ma endale: «See Pariisist tulnud mees võib tõepoolest olla liberaal – neid on ju liiga palju kuid mis kurja ta ikkagi võib teha meie vaestele ja vangidele!»»

      Härra de Rênali, eriti aga vaestemaja juhataja härra Valenod’ etteheited muutusid järjest ägedamaks.

      «Hea küll, mu härrad, võtke minult mu kogudus,» hüüdis vana küree väriseva häälega, «ma jään siiski siia maakohta elama. Teate isegi, et ma nelikümmend aastat tagasi sain pärandiks maatüki, mis toob aastas sisse kaheksasada liivrit. Sellest sissetulekust jätkub mulle elamiseks. Küreekoht ei võimalda mulle niikuinii mingisuguseid ülejääke, ja sellepärast, mu härrad, võib-olla ma ei tunnegi nii hirmu, kui ähvardatakse see koht minult võtta.»

      Härra de Rênal elas oma naisega üsna hästi. Kuna ta ei teadnud, mida vastata naise korduvale küsimusele: «Aga mis kahju võib see Pariisi härra vangidele tuua?», oli ta juba valmis vihastama, kui ta naine äkki kiljatas. Teine ta poistest oli roninud terrassimüüri äärele ja jooksis seal ülal, kuigi müür laskus teiselpool kahekümne jala sügavusse, kus asetses viinamägi. Kartes, et poeg võib ehmatada ja kukkuda, ei julgenud proua de Rênal teda hüüda. Lõpuks naeris poiss oma uljuse üle, vaatas emale otsa, nägi ta kahvatut nägu, hüppas alla teele ning jooksis ta juurde. Poiss sai tubli peapesu.

      See väike vahejuhtum andis vestlusele teise suuna.

      «Mul on kindel tahtmine võtta enda juurde Sorel, see lauavabrikandi poeg,» ütles härra de Rênal, «ta võib meie laste järele valvata; need lähevad meil juba liialt ülekäte. Ta on noor preester, ja mis veelgi tähtsam, hea latinist, kes lapsi oskaks edukalt õppima panna; tal on tugev karakter, ütleb küree. Ma annan talle kolmsada franki ja prii toidu. Mul oli küll väike kahtlus tema kõlbluse kohta, sest ta oli selle vana sõjaväearsti ja auleegionäri pailaps, kes asus Sorelide juurde elama ettekäändel, et ta olevat nende sugulane. See mees võis väga hästi olla liberaalide salaagent; ta kinnitas küll, et meie mägede õhk olevat hea tema astmale, kuid mine võta kinni, kui palju selles tõtt on. Ta tegi Itaalias kaasa kõik Bonaparte’i sõjakäigud ja olevat omal ajal hääletanud isegi keisririigi vastu. See liberaal õpetas Soreli pojale ladina keelt ja jättis maha suure hulga kaasatoodud raamatuid. Ma poleks iialgi tulnud mõttele võtta oma laste juurde seda puusepapoega, kui mitte küree just päev enne seda lugu, mis meie vahele igaveseks tüli külvas, mulle poleks ütelnud, et too Sorel õpib teoloogiat juba kolm aastat ja et tal on kavatsus astuda preestrite-seminari; ta pole siis ikkagi liberaal, küll aga latinist.»

      «See asjaolu sobib ka teistel põhjustel,» jätkas härra de Rênal, vaadates oma naise otsa diplomaatliku ilmega, «Valenod uhkustab oma kahe toreda normandia hobusega, mis ta äsja oma tõlla jaoks ostis. Aga tema lastel pole kodukooliõpetajat.»

      «Ta võib meilt selle viimati ära võtta.»

      «Sa oled siis mu plaaniga nõus?» küsis härra de Rênal, naeratades tänulikult oma naisele, kellel nii tore mõte oli tulnud. «Niisiis – tehtud!»

      «Ah, mu jumal, kui ruttu sa ometi otsustad, mu kallis!»

      «See tuleb sellest, et mul on iseloomu, küreegi sai seda küllalt tunda. Mis seal varjata, meid piiravad siin ümberringi liberaalid. Kõik need riidevabrikandid kadestavad mind, selles olen ma kindel; kaks või kolm neist saavad rikkaks. Noh, valmistab mulle üsna palju lõbu, kui nad näevad, kuidas härra de Rênali lapsed lähevad jalutama oma kodukooliõpetaja seltsis. See äratab lugupidamist. Minu vanaisa jutustas sageli, et ka temal olnud noorpõlves kodukooliõpetaja. Mis see sada eküüd siis ära ei ole, see kulutus aga on tarvilik meie väärikuse alalhoidmiseks.»

      Järsk otsus tegi proua de Rênali üsna mõtlikuks. Ta oli suur ja ilusakasvuline naine, omal ajal siinse maakoha iludus, nagu siin mägedes väljendutakse. Ta kõnnakus oli midagi lihtsat ja nooruslikku; mõne pariislase silmis see lapselik graatsilisus oma süütuse ja elavusega oleks äratanud isegi magusa iharuse mõtteid. Kui proua de Rênal oleks taibanud sedalaadi muljet, oleks ta kindlasti häbi tundnud. Iialgi polnud ta südamele lähedal olnud edvistus või teesklus. Härra Valenod’d, vaestemaja jõukat juhatajat, arvati küll tema ümber lipitsenud olevat, kuid ilma tulemusteta, ja see andis proua voorusele erilise hiilguse; sest härra Valenod, pikk ja tugev noormees, jumeka näoga ja suure musta põskhabemega, oli üks neid toorevõitu, ülbeid ja lärmakaid olendeid, keda provintsis peetakse ilusaiks meesteks.

      Väga arga ja näiliselt üsna rahutu iseloomuga proua de Rênali segas eriti härra Valenod alaline kärsitus ja lärmakus. Eemalolek kõigest sellest, mida Verrières’is peeti rõõmuks, tõi prouale kuulsuse, nagu oleks ta väga uhke oma päritolule. Sellele ta ei mõelnud, küll aga oli väga rahul sellega, et linna elanikud teda järjest vähem külastasid. Ma ei salga, et siinsed daamid pidasid teda rumalaks, sest tal polnud seda diplomaatlikku kavalust oma mehe vastu ega kasutanud ta kõige soodsamaidki juhuseid, et lasta endale osta ilusaid kübaraid Pariisist või Besançonist. Lastagu tal ainult oma ilusas aias üksinda kõndida, muud midagi ta ei palunud.

      Ta oli naiivne olend, kes iialgi ei läinud niikaugele, et oleks arvustanud oma meest või enesele koguni tunnistanud, et mees on talle igavaks muutunud. Ta oletas, ilma sellest järeldusi tegemata, et mehe ja naise vahel ei saagi olla õrnemaid vahekordi. Ta armastas härra de Rênali eriti siis, kui see talle jutustas oma kavatsustest laste suhtes, kellest ta ühe määras sõjaväkke, teise ametnikuks ja kolmanda vaimulikuks. Kokkuvõttes leidis ta härra de Rênali olevat palju vähem igava kui kõik teised tema tutvusringkonda kuuluvad mehed.

      Sellel otsusel oma abikaasa üle oli küllaltki alust. Verrieres’i linnapea oli kuulus oma vaimukuselt, eriti aga oma kõnekusega, – seda nende poole tosina nalja tõttu, mis ta oli pärinud ühelt onult. Vana kapten de Rênal teenis enne revolutsiooni Orléans’i hertsogi jalaväe-polgus, ja kui ta Pariisi tuli, võis ta liikuda vürsti majas. Ta oli seal näinud proua de Montesson’i, kuulsat proua de Genlis’d, härra Ducrest’d, seda leiutajat kuningalossist. Need isikud esinesid ikka uuesti härra de Rênali anekdootides. Kuid vähehaaval muutus talle nende jutustamiseks küllaltki delikaatsete lugude meelespidamine vaevaliseks ja juba mõnda aega kordas ta neid Orléans’i majasse puutuvaid anekdoote ainult erilistel juhtudel. Kuna ta muide oli küllaltki viisakas, välja arvatud, kui räägiti rahaasjust, – siis peeti teda õigusega Verrières’i kõige aristokraatsemaks isikuks.

      Neljas peatükk

      ISA JA POEG

      Ons see minu süü kui asi nõnda on?

Machiavelli.

      «Mu naine on tõepoolest taibukas!» mõtles Verrières’i linnapea, astudes järgmisel päeval kell kuus hommikul alla isa Soreli saeveski poole. «Kuigi loo algatajaks olin mina, sest nii on see tarvilik minu üleoleku säilitamiseks, siiski poleks ma ise tulnud sellele mõttele, et kui mina ei võtaks seda väikest vaimulikku Soreli, kes kuuldavasti tunneb ladina keelt nagu mõni ingel, siis võiks vaestemaja juhataja, see rahutu hing, tulla samale mõttele СКАЧАТЬ