Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Olgu-olgu… eks ma siis helistan pealegi. Kas sinu peres on kõik terved?”

      „Jaa, meil pole häda midagi!” On inimene, ise vaagub hinge, aga küsib teiste kohta… „Helista kohe kiirabisse ja pärast mulle tagasi!”

      Einar Mangel katkestas ühenduse ja püüdis kõnest tekkinud rahutust maandada, jalutas riiulite vahel ja silmitses kaupade hinnasilte nende sisusse tungimata, nagu näeks neid esimest korda. Halvad sõnumid lähedaste kohta panevad inimese muretsema; tuli meelde, kuidas ema oli pärast isa surma Hiiumaalt samamoodi just sel hetkel helistanud, kui ta kaupluses ostjale midagi püüdis selgeks teha, aga tema ei saanud esialgu arugi, millest telefonis räägiti.

      „Nii et isa läks nüüd ära,” oli ema öelnud.

      „Läks ära? Kuhu ta läks, ta on ju haige!”

      „Läks teise ilma. Suri täna kella kahe paiku.”

      Jah, isa minek oli ette teada, maovähki oli ta endas vist juba aastaid peitnud ja selle vaevused viina toel maha salanud. Alles siis, kui valud üle jõu hakkasid käima, viidi ta ema nõudmisel haiglasse ja sealt sai ka diagnoosi – vähk, aga juba liiga laiali läinud, et opereerida. Saadetigi koju valuvaigistite toel surema, aga et nüüd ema ise on nii hädiseks jäänud: kukkus maha! Mis tal võis küll juhtuda?

      Noorematele inimestele tunduvad surmahaigused vaid elu ääremail kollitavate tüütute ja ebameeldivate nähtustena, mis neid ei puuduta ja mille hirmutavat tõsidust ei osatagi tajuda. Oma vanemaid võetakse tihti tõeliselt igikestvate taevasammastena, kes lihtsalt ei saa kaduda, sest taevas ei tohi ju alla kukkuda; nemad peavad olema ja jääma. Aga et nüüd ema, alati reibas ja optimistlik inimene on ootamatult ja salakavalalt vaid lihtsurelikuks muutunud, see tõdemus oli Einarile seniolematu ning täiesti võõras. Nii võõras, et lõplikult kohale ei jõudnudki.

      „Ema helistas, oli maha kukkunud,” ütles ta naisele, kui oli õhtul koju jõudnud.

      „Kukkus? Millal siis? Mismoodi, praegu ei ole ju libe aeg?” Merle kattis parajasti õhtulauda ja jäi, taldrik käes, selgitust ootavalt mehe poole vaatama.

      „Lõuna paiku helistas, et oli õues pööritust tundnud, kukkunud ja käpuli tuppa roomanud.”

      „Issand jumal! Ja siis? Murdis kukkudes mõne luu ära või?”

      „Ei tea… Peas oli paha hakanud, käskisin tal kiirabi kutsuda. Mis ma muud teha sain!” Mees tõmbas kulmud kortsu ja laiutas õigustavalt käsi.

      „No ja pärast? Mis selgus?”

      „Ei tea, rohkem ta ei helistanud. Ta ise arvas, et küllap läheb üle,” arvas Einar vabandaval toonil. Merle oli oma ämmaga alati hästi läbi saanud, mis miniate puhul polegi eriti tavaline.

      „Sa oled ikka üks uimane poeg… Oodake söömisega, ma kohe helistan!” Merle pani taldriku käest ja võttis käekotist mobiiltelefoni. Aga hoolimata mitmest katsest jäi Erna Mangeli telefon tummaks. Kutsesignaali oli kuulda, aga keegi ei vastanud.

      „Midagi ei aita, me peame kohe sinna sõitma!” otsustas Merle ja pani telefoni käest.

      „Nüüd, vastu ööd? Me ei saa ju üle väina, laevad öösel ei käi! Ja homme peame mõlemad tööl olema,” püüdis Einar asju õigesse ritta seada.

      „Tööl, see on tühiasi, kui on elu või surma küsimus… Aga et laevad ei käi, siis jah… Meretagune asi! Oota, ma helistan Kärdla haiglasse!”

      Tänu internetile ja arvutile sai Merle vajaliku numbri kiiresti kätte. Ja siis selguski, et Erna Mangel on tõesti haiglasse viidud.

      „Esialgu vaid jälgimisele, tal oli tõenäoliselt väike insult, aga loodame, et ei midagi hullu,” seletas valvearst.

      „Aga tema mobiiltelefon ei vasta,” kaebas Merle.

      „See jäi tal koju, ise kahetses ka ja eks oleks ju siit mõne teise leidnud, aga peast ta ei teadnud teie numbrit. Ma ütlen talle edasi, et helistasite, siis ta ei muretse teie pärast,” lubas tohter lahkesti ja jutt sellega lõppes.

      „Näed siis, temaga on kõik korras,” tegi Einar kergendatult kokkuvõtte, nagu oleks kuuldud vabastav sõnum tema teene olnud. Merle aga jäi mõtlikuks.

      „Ega see õige asi ei ole, seitsmekümneaastane vanainimene elab üksinda maal. Talveajal ja pealegi veel mere taga Hiiumaal!”

      „Mis me siis peaksime tegema – kas ehitame endale uue ja suure maja, et kõik koos elama mahuksime? Kust selleks peaks raha võtma?” küsis mees aasivalt. Ema oli haiglas ilma suurema hädata, pealegi tohtrite hoole all. Hea sõnum oli mure minema viinud.

      „Ta peab vähemalt talveajaks linna tulema! Kui nad isaga kahekesi Oapõllul elasid, siis oli iseasi, aga ema üksinda – see ei kõlba!”

      „Siiamaani on küll hakkama saanud, pole häda midagi.”

      „Ära unusta, et inimesed vananevad ja jäävad haigemaks,” ütles naine õpetlikult.

      „Kuhu me ta siin paneme? Meil on ju tematagi neli inimest ja vaid kaks tuba!”

      „Ära unusta, et see siin on tema korter!” andis Merle vastu, ja see ütlemine kõlas omamoodi etteheitena. Einar oli kõigiti hea mees, aga tal jäi puudu pealehakkamisest, et pere heaks midagi suuremat korda saata. Suurema korteri hankimisest oli Merle mitmeid kordi juttu teinud, aga Einar kaitses end nagu kilbiga: meil pole raha!

      „Laename! Kõik laenavad, miks meie ei võiks?”

      „Võlg on võõra oma, kas sa pole kuulnud!” Jutt oli sellega lõppenud ja Einar siirdus jälle oma maailma, teatmeraamatutes tuhnima. Ning nüüdki vastas mees naise meenutamisele hoopiski tõrjuvalt:

      „Ega meie neid siit välja ei ajanud, nemad tahtsid ise oma Oapõllule elama minna! Ja juba ammu, sinna on juba… neliteist aastat! Kohe läksid, kui ema pensionile jäi. Kogu häda on selles, et isa ära suri, kahekesi nad said hästi hakkama…”

      „Inimesed saavad vanemaks, aeg läheb edasi, kõik muutub,” püüdis Merle vahele öelda, aga Einar lasi oma rida edasi.

      „Siin pole meil ju ema kuskile panna, saad ju ise aru! Tead küll, kui ta linna arsti juurde tuleb ja ööseks jääb, siis pean mina poiste toas põrandal magama,” seletas Einar.

      „Noh, mitte just põrandal, sul on ju täispuhutav madrats! Saaksime hakkama küll,” arvas Merle, kuigi mitte just innukalt. Kogu jutt oli lootusetu, algatatud naise poolt vaid ühe eesmärgiga – neile on vaja suuremat korterit! Siis aga ütles kaheteistkümnene Mart ootamatult vanainimeseliku tooniga vahele:

      „Mis elu see siis oleks, kui vanaema linna kolib – pead-jalad koos, pole ruumi istuda ega astuda. Siis peame hakkama püsti magama!”

      Arutati veel siia-sinna ilma mingile otsusele jõudmata ja lõpuks tegi pereema Merle kokkuvõtte, mis küll ei pakkunud lahendust, vaid kuigipalju lohutust.

      „Kui ema sellest praegusest hädast terveks saab, siis peame tema elu kergendamiseks midagi välja mõtlema! Suvel ta rääkis, et tahaks pesumasinat osta, aga jutt sinna jäigi… Selle me peame talle küll hankima!”

      „Tal pole ju veevärki, ilma ei hakka see masin tööle…” СКАЧАТЬ