Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma mõtlen, et lähen täna koju tagasi! Mul on homme üks asi ajada.”

      „Homme, pühapäeval?” imestas ema.

      „Just! Äriinimestel ei ole pühapäevi, poeuksed on iga päev lahti.”

      „Vabad päevad sul ju on… Eks tänagi, et tulla said,” arvas ema juba talitsetult. Poeg oleks nagu teisel pool nähtamatut vaheseina elanud, öeldud sõnad justkui temani ei jõuakski. Või kui jõuavad, siis vaevukuuldavalt ja moonutatult ega suuda temas empaatiat äratada.

      Niisugustest jutuajamistest jäi Ernale alati hinge süütunne, nagu oleks ta oma ammugi täisealiseks saanud pojale ikka veel tahtnud ette kirjutada kuidas olla ja elada. Jäi ka tilluke kibedus, et tema soojad tunded poja vastu järeltulijas samasugust vastukaja ei äratanud, vähemalt tema käitumisest polnud seda märgata. Ning kui Einari auto stopptuled punaste täppidena õhtuhämaruses järjest väiksemaks jäid ja lõpuks metsateele kadusid, tundis naine algul kurbust, aga seejärel ka kummalist kergendust. Vaatas õuel seistes lahkujale järele, kuni autost enam midagi näha ega kuulda ei olnud, ja nentis sarkastiliselt:

      „No näed – tuli, nuuskas nina ja läks jälle! Pole tal minuga enam asja…”

      Vananemisega käib kaasas nii mõndagi niisugust, mis vahel ajas Erna muretsemise asemel lausa muigama. Ühel talvisel hommikul aknast välja vaadates avastas naine üllatusega, et raagus õunapuude otsas karglevad imepisikesed linnukesed. Ikka üles-alla, vasakule-paremale nagu suvised kärbsed päikesest kuumaks köetud majaseinal.

      „Mis see…?” Erna keskendus nähtust uurima, kuni lõpuks taipas, et samasugused täpikesed karglevad silme ees ka siis, kui ta näo toa poole pöörab. Ei mingeid linnukesi ega talviseid kärbseid, vaid isemoodi nägemishallutsinatsioon. Ning esmahetkel ajas meenutus, kuidas ta oli tundmatuid linde läbi akna hoolega uurida püüdnud ja üritanud neid isegi nimeliselt määrata, naise südamest naerma. Täpid silme eest küll pikkamisi kadusid, kuid ilmusid mõne päeva pärast uuesti ning hakkasid seejärel Ernat juba tihedamini külastama.

      „Eks peab vist ikka silmaarsti juurde minema,” tegi ta otsuse. Telefon aitas teada saada, millal mandrilt saabuv silmatohter Kärdlas vastu võtab, tal õnnestus end vastuvõtule registreerida ning…

      „Tõenäoliselt on teil glaukoom! Silmade rõhk on kaugelt üle normi,” kuulis Erna otsust, mille tõsidust ta ei osanudki hinnata. Alles siis, kui arst talle selgitas, et glaukoom on kardetud rohekae, mis inimest ähvardab pimedaks jäämisega, muutus naine murelikuks. Manas hetkega endale sünge tulevikupildi, kuidas ta Oapõllul elades pimedana ja üksinda peaks elama hakkama. Jama küll, kui janu on ja isegi kaevu üles ei leia, tuli olukorra tõsidusest hoolimata kuskilt vallatu mõtteuperpall.

      „Kõigepealt püüame silmarõhu alla saada, siis tulete Tallinna uuringutele. Ja seda rohtu peate tilgutama silma kaks korda päevas! Võib arvata, et seda peate elu lõpuni tegema, kui tahate nägemist säilitada,” ütles tohter ja võttis sellega pool muret ära: kui ta nii räägib, pole ehk päriselt pimedaks jäämist karta.

      Lisaks igahommikusele vererõhutabletile õppis Erna sellest peale ka silma rohtu tilgutama. Püüdis teha seda peegli ees, kuni avastas, et peeglist pole niisuguse toimingu jaoks mingit abi. Palju lihtsam oli pea kuklasse ajada, otse üles vaadata ja tilgutada – üks tilk kummassegi silma, sellest pidavat tohtri sõnul küllalt olema. Ning kui ta kuu möödudes jälle bussipeatusesse lonkas ja Kärdlas silmaarsti juurde jõudis, selgus, et silmarõhk oli tõesti alanema hakanud.

      Kaaruse küla oleks võinud ka pensionäride külaks, või kui veelgi täpsem olla – naispensionäride külaks nimetada. Talvel tõusis vaid kaheksa tare korstnast suitsu, nendes elati. Palgatööl käidi ainult kahest talust – Vapsiku Ärni oli kuskil puutöökojas ametis, Suurekivi Ants aga töötas teedevalitsuses ja sellest oli kogu Kaaruse külale kasu, sest talvel ajas ta lummetuisanud teid sahaga lahti, mis siis tema koduõuel seisiski. Antsu naine oli Suurküla poes müüja, kes nii mõnigi kord oli Erna palvel talle leiva ja muudki koduväravasse toonud. Ülejäänud, nende hulgas ka Erna, olid pensionärid – kokku seitse nais- ja kaks meeshinge, nemad mõlemad juba üle kaheksakümne. Nii et kui kuskil mõni tehnikavigur tõrkuma hakkas või elektrivalgus kustus, võis abi leida ainult Suurekivilt või mõnikord ka Ärni käest, kui neist embkumb nõustus õhtul pärast tööd kohale tulema.

      Ernale tundus igasuguse abi palumine enda saamatuks tunnistamisena ja tema kasutas seda ainult äärmise häda korral, viimati eelmisel talvel, kui külm ähvardas kartulikeldrisse tungida ja tal kuidagi ei õnnestunud elektriradiaatorit tööle saada. Mingi juhtmeots oli keldris kuskil harutoosis ussitama läinud, nagu Suurekivi Ants pärast parandamist seletas.

      Oleks siis tema või Vapsiku Ärni niisuguse appitulemise eest selget raha küsinud, oleks nendega olnud palju lihtsam ja meeldivam asja ajada, aga alati hakati seletama, et väike asi, pole midagi vaja! Ning kui Erna kindlalt ütles, et tema ei taha võlgu jääda, siis lõpuks nõustuti, et olgu siis, aga natukene… Aga kui palju see natuke on, seda ei öeldud ilmaski, nii et Ernal tuli oma arvamise järgi sobiv rahatäht tegijale pihku suruda ja nii andjale kui ka saajale jäi kripeldus hinge, et antud summa võis olla kas teenimatult suur või liiga väike.

      Oapõllu perenaise hing oli palju rahulikum, kui ta ise hakkama sai ja kõrvalist abi vaja ei olnud; paraku oli ta ammugi kogenud, et mida rohkem on majas tänapäevaseid tehnikavigureid, seda enam on ka võimalusi, et mõni neist üles ütleb. Artur oli majapidamisse hankinud igasuguseid aparaate, mida vajalikuks pidas, aga pensionärina polnud tal raha, et uusi asju osta; nii oli ta muretsenud vaid tarvitatud tehnikavärki – vana „Žiguli” auto, televiisori, tolmuimeja, veekeetja, mahlapressi… kõik niisugused, mis olid juba kümme või rohkem aastat kedagi teeninud. Ning kui mõni nendest lõplikult üles ütles, võttis Erna selle kaenlasse ja kõndis üle õue mehe töökotta, et see riiulile teiste streikivate veteranide kõrvale sättida. Sest üks Arturi õpetus oli veel nõukaajast meelde jäänud: ära visata ei tohi midagi, kõik tuleb alles hoida, sest isegi täi nahka võib kunagi vaja minna!

      6

1954

      Kohtla-Lageda esimese lasteaia juhataja Olga Kapustina oli venepärasest nimest hoolimata eesti juurtega, pärit lähedasest Mäetaguse vallast, kuid saanud selle perekonnanime vene rahvusest mehelt. Kogu tollases Nõukogude Liidu hiigelriigis valitses pärast suurt sõda abiellumisealistest meestest suur puudus, hiigelsõda oli miljonite noorte meeste eluküünla kustutanud. Eestis olid kaks võõrvõimu korraldanud kokku kolm sundmobilisatsiooni ja suurem osa elujõulistest meestest sõtta viidud – neid võeti neljakümne esimesel väevõimuga Punaarmeesse, värvati Saksa okupatsiooni ajal Eesti Leegioni ja ülejäänuid või vahepeal täisealiseks saanuid pärast punavõimu naasmist jällegi Nõukogude poolele, et käimasolev sõda lõpetada. Suur osa eesti meestest maeti kas langenutena kuskil sõjaväljal nimetusse hauda või tunnistati vaenlaste poolel võidelnutena süüdlasteks ning leidsid lõpuks hauakoha mõne Siberi sunnitöölaagri aia taga igikeltsas.

      Elu aga tahtis elamist ja nõudis oma ning paljud eesti naised, nende hulgas ka Mäetaguse vallast pärit metsavahi tütar Olga Karjane, olid oma mehe sõjas kaotanud. Sõda lõppes, suur osa Punaarmeest demobiliseeritud võõrast rahvusest mehi jäi aga Eestimaale, sest nende kunagised kodud, paljudel ka perekonnad olid sõjas otsa leidnud. Rindega üle mitmete maade liikudes olid need mehed purustuste ja kannatuste kõrval ka euroopalikke eluviise märganud ning Eesti miljöö oli Venemaa lihtsates tingimustes kasvanutele paljutõotav. Pealegi pakkusid Eesti põlevkivikaevandused tööd ka nendele, kellel igasugune eriala puudus. Lisaks mujalt tulnuile leidsid kaevuritöö taha varjumise võimaluse need eestlased, kes olid sõjas sundkorras sakslaste poolel võidelnud või keda oli mingi muu poliitiline patt rõhuma jäänud; maa-alune töö, kus vaid kitsas ringis suheldi, andis neile vähemalt ajutise indulgentsi, kuna tööjõupuuduses СКАЧАТЬ