Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ te järele tulite?” küsis Erna abivalmilt ja muidugi eesti keeles – tema rühma lapsed ja lapsevanemad olid kohalikku päritolu.

      „Zovite Julli! Ona moja dotš,” vastati ja kasvataja kehitas nõutult õlgu.

      „Julli…? Netu takoi.”

      „Kakže netu? Dotš vašei zavedujuštšei!”

      Susisevatest häälikutest kubisevad sõnad jäid Ernale arusaamatuks, ta kutsus appi vene rühma kasvataja, kes kuigipalju eesti keelt mõistis, ning olukord lahenes korrapealt.

      „Olga tjutar! Tjema Olga mies on!”

      Tagantjärele said Erna ja Meeta mitu korda selle situatsiooni üle naerda:

      „Julli! Kutsuge Julli, mina tjeda kodu viima haakan!” narris Meeta.

      „Aitab! Muidu ma hakkan sind ka Julliks kutsuma!”

      Septembrist alustas koolimajas tööd ka töölisnoorte õhtukeskkool. Sõjaajal ja veel pärast sõdagi oli palju noori õppimise pooleli jätnud ja enda ülalpidamiseks tööle läinud; nüüd pakuti neile võimalust oma haridustee lõpetada ja üllatavalt paljud haarasid sellest kinni. Keskkooli lõputunnistus oli paber, mis nii mõnegi ukse nende ees rohkem lahti tegi ja võimaldas puhtamat või mugavamat tööd leida.

      „Kui läheks ka kooli, mis sa arvad?” pakkus Erna ühel õhtul Meetale välja. Mõlemad olid juba voodis ja siis nad tavaliselt vestlesid senikaua, kuni magama jäid, tavaliselt Meeta esimesena.

      „Mis sa – meil on ju keskharidus olemas!” imestas kooliõde ja kolleeg.

      „See ei ole ju päris, vaid kuidagi poolik, rohkem kutseharidus. Lapsi kasvatada ehk oskame, aga kui mõni küsiks, kes oli Dante või kus asub Montenegro, on tarkus otsas,” arvas Erna.

      „Dantest ma olen kuulnud, mingi luuletaja oli. Aga Montenegro on kindlasti Aafrikas, neegrite maal,” arvas Meeta mitte just kindlalt. „Maateadust meile ju ei õpetatud.”

      „Just! Aga nüüd võiksime õppida, nagunii pole õhtuti midagi teha!”

      Erna oli niisugustes asjades eestvedaja ja nii panidki mõlemad tüdrukud ennast kooli kirja. Nende kasvatajadiplom võimaldas klassi valida ja nad otsustasid alustada kümnendast.

      Kohtla-Lageda töölisnoorte keskkoolis käis koos tõepoolest kirju seltskond, seda nii vanuse kui päritolu poolest. Kümnenda klassi kõige vanem õpilane oli viiekümnele lähenev Heinrich, kes muiates väitis, et käib just töölisnoorte keskkoolis, kuna loodab seal nooremaks saada, pealegi ei ole töölisvanade keskkooli seni veel kuskil avatud. Ning tõepoolest võttis mees õppimist tõsiselt ning oli seetõttu üks klassi helgemaid päid. Sooline ülekaal kaldus naisõpilaste poole, neid oli klassis kaks kolmandikku, aga tegelikku õpilaste arvu polnud lihtne hinnata, sest vähe oli neid, kes päev päeva kõrval koolis käisid. Võib-olla oli põhjus vahetustega töötamises, võib-olla ka lihtsalt selles, et niisugust õppimist võtsid vähesed tõsiselt ja lootsid lõpptulemusena keskkooli lõputunnistuse nii või teisiti kätte saada. Osa oli kooli sattunud lihtsalt sellepärast, et kõik ettevõtted pidid niisuguse õppimise puhul oma töötajatele igasuguseid soodustusi tegema, ja nii laveeritigi hea ja kurja vahel, kus õppimine jäi lihtsalt ettekäändeks. Pikema puudumise korral teatas kool sellest õpilase töökohta ja siis võisid sellele järgneda sanktsioonid.

      Ernale ja Meetale sai koolis käimine kahtepidi kasulikuks ettevõtmiseks – esiteks tegi kuigivõrd targemaks ja teiseks sisustas nende õhtust vaba, paraku tühja aega. Ka nendel tuli ette päevi, mil nad ülemeelikult otsustasid seekord koolist poppi teha, aga kokkuvõttes kuulusid nemad kindlalt klassi korralikumate kohalkäijate hulka.

      Ning siis tuli üks koolipäev, mille lõppedes kuskil klassi tagapingis koha leidnud noormees astus Erna juurde ja ütles:

      „Tere! Mina olen Artur, perekonnanimega Mangel. Ma tahaksin sinuga tuttavaks saada.”

      7

      Mõtted võivad olla nii inimese sõbrad kui ka vaenlased. Jõudehetkedel, mida Ernal sügise edenedes aina enam tekkis, püüdis ta veel enne hämaruse saabumist oma koha akna all sisse võtta ja seal kas või pool tunnikest istudes mõtteid mõlgutada. Neid mõtterännakuid nimetas Erna endamisi mediteerimiseks, kuigi ta ei üritanudki tegeleda mingite enesesisenduste või mõtete süvitsi suunamisega – seda ta poleks osanudki teha, pealegi oli ta liiga asjaliku loomuga, et selleks vajadust tunda. Mingid hirmud ega foobiad Oapõllu perenaist ei vaevanud, sest tal oli üsnagi harvaesinev omadus suhtuda mis tahes sündmusesse talitsetult ja realistlikult. On inimesi, kes mingi ootamatu häire puhul end kiiresti paanikasse mõtlevad ja väljamõeldud ohtu hirmsuurena näevad; niisugustel inimestel on oht varem või hiljem tõsiste haiguste küüsi sattuda, sest kogu inimorganismi tegevust juhib närvisüsteem. Erna kuulus nende õnnelike hulka, kes ei lase juhuslikest häiretest oma närvikava mõjutada; mis tahes ehmumise korral suutis ta end rahustada ja süvitsi juurelda, millega tegemist. Vanades majades sageli kostvad, mõnikord ebamaistena tunduvad helid, igasugused naksatused, sahinad ja krõbinad võib julgesti vajumiste, aga ka hiirte ja rottide kaela ajada, kelle tekitatud need enamasti ongi.

      Videvikutundide mõtterännakud viisid Oapõllu perenaise enamasti kauge mineviku noorusradadele ja vahel suutis ta neisse sisse elada nii, et tundis end kunagi läbielatut jällegi kordavat – nii ehedalt, et nägi värve ja kuulis, mida keegi nendest varikujudest täiesti oma häälega ütles. Mälupilte oli mitmesuguseid, nii meeldivaid kui vähem meeldivaid, aga sügavalt ei erutanud Ernat neist enam ükski – see oli nagu kord juba läbi loetud raamat, mille lõpp on teada, aga mille põnevamaid lehekülgi on alati huvitav meenutada.

      Näiteks üks kergelt hinge kriipima jäänud pildike – pärast seda, kui nad Arturiga olid Oapõllu endale suvekoduks kohendanud, pidi Erna suurema osa oma puhkusest seal üksinda veetma. Arturi puhkus oli lühike, pedagoogi oma sellest palju pikem, ja juhtus, et mees mõnikord isegi nädalavahetustel üle väina ei jõudnud, sest eelistas ülemustega kalaretkele minna. Erna oli pikalt üksi olles rajanud aeda mitu lillepeenart, istutanud ka maja seina äärde terve rea lilleubasid ja igale neist eraldi nööri räästa alla seina külge kinnitanud. Ning lõpuks tuli üks reedene õhtu, mil mees Oapõllule saabus.

      „Koha nimi on Oapõllu, lilleoad sobivad siia eriti hästi!” näitas Erna talle uhkusega oma tööd.

      „Nii… Arvad, et sobivad? Tead, mis ma nendega teen? Vaat niiviisi!” Artur astus seina äärde, haaras lilleoa nöörist ja sikutas taime mullast välja. Siis teise, kolmanda… Kõik neliteist taime, mis olid jõudnud juba peaaegu mehepikkuseks kasvada. „Siia need ei kõlba! Ja üldse ma tahan varsti hakata seda seina laudadega vooderdama.”

      Erna oli keeletu, surus suu kokku ning kõikus nutu ja viha vahel. Nutmine polnud talle omane, temaga juhtus haruharva, et mingi tühine ülekohus vee silma tõi; seevastu tekitas äsjakogetu tahtmise millegi samasugusega vastata, lõhkuda ka midagi Arturi tehtut, midagi niisugust, mis temale ei meeldinud. Aga teadmine, et ta ei oleks eluilmaski selleks suuteline, muutus sedamaid abituks vihaks kõigepealt iseenda vastu. Sellesse segunes ka mingi haledusenoot – näe, ta oli peaaegu terve kuu Arturit oodanud, püüdnud kõigest hingest meest millegagi üllatada ja nüüd niiviisi…

      Artur aga ei teinud seda märkamagi, vaid lisas õpetlikult:

      „Teinekord küsi enne minult, kui midagi niisugust tahad teha!”

      „Kas sa minult oled küsinud, kui siin midagi oma tahtmise järgi ümber ehitad?” küsis Erna vastu, püüdes vägisi peale tikkuvat teravat tooni taltsutada.

СКАЧАТЬ