Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mina kardan mehi, sellepärast!” ütles Meeta õlgu väristades. „Nagu need seal õlleputka juures – kui mõni sihuke lähedale tuleks, ma jookseksin minema, kas või hingetuks!”

      „Aga kui tema kiiremini jookseb, mis siis?” narris Erna.

      „Siis… siis ma sureks hirmust ära!” tunnistas Meeta ja tegi selle juurde sedavõrd abitu näo, et Ernal süda haledaks läks.

      „Aga eks hüüa siis mind appi, küll ma talle näitan!” ütles ta ja selle peale puhkesid mõlemad naerma.

      3

      Inimene on loodud kohanema nii hea kui halvaga. Artur Mangel kutsuti siit maailmast ära juba ammu, kuus aastat tagasi, ning esimene talv Oapõllul ilma Arturita oli Ernale tõesti raske olnud. Korraks oli naine isegi heietanud mõtet ennast kevadeni Tallinnasse Einari peresse sobitada, aga loobus, sest linnakorter Kalamaja linnaosas, mille nad maale kolides pojale pärandasid, oli väike, vaid kahetoaline. Omainimestena oleksid nad ju kuidagi läbi saanud, aga siis tekkis Ernas trots. Noored teda ootavale üksindusele nähtavasti ei mõelnudki, niisugust ettepanekut nende poolt ei tulnud ja mõte jäi katki. Pean ise hakkama saama, oli naine otsustanud.

      Jah, algul üksindus tõesti hirmutas ja sügistalvine pimedus lisas seletamatu ebakindluse tunde, kuigi Erna püüdis endale sisendada, et karta pole tal midagi. Kuid ka pool aastat voodihaigest Arturist, kes pidevat talitamist vajas, oli tal eelmisel talvel vähemalt seltsi olnud; mis sellestki, et haigus oli mehe veelgi kiuslikumaks teinud, aga haige inimese kapriisidest oli lihtsam aru saada ja nendega pidi lihtsalt leppima. Mees oli alati lembesõnadega kitsi olnud ja isegi siirast naeratust oli ta terve abieluaja jooksul napilt näidanud, justkui oleks kartnud varude enneaegset lõppemist. Sellepärast olidki temalt harva kostnud hellitussõnad Erna alati valvsaks teinud, nagu ettemaksuna tundunud, sest enamasti olid need vaid sissejuhatuseks millelegi, mis ei tarvitsenud sugugi meeldiv olla. Pärast abiellumist oli üheteistaastane vanusevahe tundunud Ernale küllaldase põhjusena, et mehe kui kogenenuma tahtmisi austada; küllap seetõttu süvenes veelgi Arturi loomupärane teadmine, et ta on õige ja eksimatu. Läks aastaid, enne kui Erna õppis mehe iseteadvuse ilmingutest lihtsalt mööda vaatama ja üritas neid kodurahu huvides mitte tähele panna. Aga pärast seda, kui Artur oli oma seitsmekümne viienda sünnipäeva ära pidanud ja ennast paari sõbra seltsis tõesti käpuli joonud, sai naise mõõt täis ja ta ütles välja, mida ta temast arvab. Imekombel ei sündinudki sellest hiigelsuurt pahandust – mees istus autosse, tõi poest veel ühe pudeli viina, jõi selle oma töötoas tilgatumaks ja ilmus tuppa alles järgmisel päeval, justkui polekski midagi juhtunud. Ning nad elasid edasi nagu enne – kõrvuti, aga kumbki sisimas oma elu.

      Erna oli Arturi iseärasuste ja nõrkuste suhtes osanud endale paksu kaitsekooriku peale kasvatada. See oli paratamatus, sest abielu oli talle ammugi sisendanud kindla teadmise: tema mehe harjumustes midagi muuta ei ole võimalik. Sellest koorikust oli igapäevaelus suur abi, et end mitte liialt muretsema mõelda või suhtlemises järjekindlalt ahistatuna tunda; selle kooriku kandmist hõlbustas teadmine, et Arturil oli ka terve rida niisuguseid omadusi, mille poolest ta nii mõnelegi külamehele oleks võinud eeskujuks olla. Kõigepealt meeldis Ernale Arturi tahe ennast säästmata lakkamatult tegutseda, üha uusi asju välja mõelda ja neid ellu viies hommikust õhtuni midagi meisterdada; paraku kippus liigne enesekindlus teda vahel alt vedama ja sellepärast tuli nii mõnigi töö ümber teha. Oapõllule oli Artur lisaks elumaja remontimisele ehitanud veel kasvuhoone, pumbamaja ja lõpuks talle kõige hingelähedasema – korraliku kõrvalhoone, kus ühe katuse all olid nii garaaž kui ruumikas, siit-sealt hangitud masinatega sisustatud puidutöökoda.

      „Siin ma hakkan hiidlastele mööblit tegema!” oli ta enesekindlalt väitnud ja kuigipalju läks see ka tõeks – tema tehtud väikemööblit, korralikult lakitud pingikesi ja lauakesi käis mees mitmel pool müütamas ning need läksid tõesti kaubaks. Artur Mangeli algne tööhoog aastate lisandudes küll tasapisi rauges, kuid mees tegutses lõpuni – senikaua, kuni salalik haigus edasi arenedes jalad alt võttis ja pikaks ajaks lamama pani. Kuni päevani, mil tema elu lõplikult kustus.

      Pärast kaotusega harjumist jõudis pikkamisi Ernani selle kurva tõe teine pool – enam ei ole vaja muretseda, et mees vindise peaga oma puutöökojas kreissae või höövelmasinaga endale viga teeb või keelamist kuulamata autoga sõitma läheb ning iseenda või – Jumal hoidku! – koguni mõne teise surnuks või sandiks sõidab.

      Talveperioodil, kui Oapõllul õuetöid ei olnud, meeldis Ernale ruumikas, soojaks köetud taluköögis akna ääres istuda, pilku üle talvise lumepuhtuse lasta ja sinna vahele oma meenutusmõtteid heietada. Kevadepoole hakkasid päevad aina pikemaks minema, päike käis üha kõrgemalt ja kuigi see eluja tujulooja ennast mõnel päeval veel paksu pilvekatte taha peitis, muutis iga päevaga lisanduv valgus üksluiseks jäänud talvise elu jälle rõõmsamaks.

      „Mu kevad algab peale jõulu juba…” püüdis Erna igiammu loetud Marie Underi luuletust deklameerida, aga jätk ei tulnud meelde ja pingutus kiskus lauba kortsu. „Ei ole enam seda mälu, mis koolitüdrukuna oli!” mõtles ta tusaselt jätkata püüdes, aga üritus sellega ka lõppes. Vanadus, seitsmekümne viies sünnipäev varsti käega katsuda, sinnani on ainult poolteist aastat… mõtles ta, aga see mõte ei toonud tuska, vaid oli rohkem imestav, et inimese tunnetuslik ajataju ei küsi kellast ega kalendrist. Mida vanemaks saadakse, seda kiiremini aeg lendab, hommikud-õhtud vahelduvad nagu vahiks televiisorit!

      Pikad talveõhtud jagas Erna Mangel vajalike kodutoimetuste, televiisori ja lugemise vahel. Lugemismaterjali järel tuli käia vallakeskuse raamatukogus, kus ta varem oli alaline külaline; siis hakkasid need käimised valusaks muutunud põlve tõttu aina harvemaks jääma kuni katkesid sootuks, sest valulik jalg lubas küll kuidagimoodi kõndida, aga jalgratast tallata enam mitte. Raamat aga polnud leib ega võipakk, mida sai mõnel poodi sõitval naabril paluda tuua; huvitav, lugemiseks sobiv raamat oli vaja tingimata ise välja valida. Pealegi polnud ajalehes või televiisoris soovitatud uuemat kirjandust lihtne saada, need raamatud olid raamatukogus alailma välja laenutatud, järjekorrasaba taga. Nii jäigi vaid üle leppida televiisori ja koju tellitud ajalehtedega, mida möödasõitev postiljon Oapõllu kirjakasti poetas, ning seda enam jäi aega keskenduda oma mõtetele.

      Oapõllu köögis akna ääres mõtteid heietades tuli Ernale tihti tunne, et ta istub kihutava rongi viimases vagunis, silmad ikka tahapoole, temast mahajäävale elule suunatud. Ning ta koges aina enam, et ka pilku ettepoole heites möödub oodatud sündmus nüüd ikkagi vaid vilksatusena, liiga kiiresti, et oleks võimalik sellest pikemalt osa või hingekosutust saada.

      Kõige kurvem oleks vanas põlves üksi jääda, olid nad Arturiga nii mõnigi kord arutanud, kui mees trehvas kaine ja heasoovlikult häälestatud olema. Aga ikkagi jõudis kätte see, mis oli juba nende sünniaegadega ette nähtud – Artur oli vanem ja läks esimesena. Kindlasti oleks seda minekut saanud mõne aastakese edasi lükata, kui mees oleks viinaga piiri pidanud ja võtnud korralikult arsti määratud rohtusid. Paraku pidas Artur end ka arstidest targemaks, neelas tablette vaid enesetunde järgi, ja alles siis, kui ravimatu tõbi ta voodisse murdis, hakkas regulaarselt oma tablette nõudma, nagu tahaks kaotatut tasa teha; siis aga oli juba lootusetult hilja.

      Pärast pensionile jäämist ja maale kolimist oli viinanõrkus mehe üle aina enam võimu võtnud ja vananedes üha sagedamini välja löönud. Erna arvates nägi mees viinas palsamit vanadusega kaasnevate mis tahes hädade vastu, ja naine teadis, et tal polegi mõtet neid nõrkushetki alatasa taunima hakata, see poleks peale järjekordse pahanduse midagi andnud. Targem oli säilitada kodurahu, ja kui teda ei ärritatud, oli Artur vindisena enamasti lõbus ja heasoovlik.

      Aga viinapudeli juures kadus mehel igasugune enesevalitsus. Kui mõni tuttav pudeliga külla tuli või mees ka üksi olles Erna peidetud pudeli kätte sai, kadus selle sisu kiiresti ja viimse tilgani kõrisõlme taha. СКАЧАТЬ