Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest kogu senise elu jooksul oli teda alati saatnud mingi sundseisukord. Lapsena oli see kohustus koolis käia ja õppida, siis haige ema eest hoolitseda, siis tööl käia, mis Nõukogudemaal oli igale inimesele endastmõistetavaks tehtud. Selle järel tuli kohustus oma mehe ja poja eest hoolitseda ja teha seda nii, et kõik rahul oleksid… Muidugi ka praegune elu Oapõllul kirjutas ette omajagu kohustusi, aga neid sundtegemisi oli ta iga aastaga aina koomale tõmmanud. Nüüd olid need vaid iseenda määrata, kartmata, et sellest võiks kellegagi mingi lahkarvamine või koguni pahandus tekkida.

      Oapõllu köögis akna ääres istudes ja pilku üle igituttava ümbruse lastes oli Erna Mangel hakanud tundma imepärast rahulolu, mida mõnele võõrale oleks olnud raske seletada. Suviti, kui mandrirahvas pikemaid autosõite ette võttis, sattus möödaminnes Oapõllule sisse astuma nii mõnigi tuttav, enamasti keegi kunagistest kooliõdedest, kel oli tavaks soojal ajal saartele tuur peale teha. Tulid kas mehe, poja või tütrega, vahel ka lapselapsed kaasas, istusid aias õunapuu all pingil, uudistasid ümbrust ja ajasid juttu.

      „Jaa, ilus on sul siin küll, aga… aga kuidas sa üksinda hakkama saad?”

      Küsija häälest kostev varjamatu imestus pani Erna muigama.

      „Mis mul saada? Leiva ja lihatüki toon poest, piima saab siiamaani veel oma külast, muu tuleb oma aiast… Seened ja metsamarjad annavad ka lisa – mis mul häda peaks olema?”

      Need väited külalisi tavaliselt ei veennud ja panid pead vangutama.

      „Noh, aga pood on kaugel, vist kolm kilomeetrit…”

      „Mis see jalgrattaga sõita, tühiasi!”

      „Aga talvel…”

      „Soome kelk! See veel paremgi kui jalgratas,” naeris Erna, ja siis tavaliselt rohkem ei küsitud. Ilmselt olid need vastused küsija vahele mingi piiri tõmmanud ja sellega Oapõllu perenaise isevärki inimeseks, peaaegu erakuks tunnistanud, kes üksindusest rõõmu tunneb. Kõige olulisem punkt, arstiabi, jäeti tavaliselt küsimata, sest Erna ei olnud oma tervise üle seni kellelegi kurtnud ja milleks hakata kuradit seinale maalima? Siiski küsis möödunud suvel kooliõde Meeta, kellega Erna oli pärast pedagoogilise kooli lõpetamist üsna tihedalt suhelnud, kahtlevalt:

      „Sa, Erna, oleksid nagu lonkama hakanud või paistab ainult nii?”

      See oli tabamus naelapea pihta.

      „See et… vahel nagu annab põlves mingi valu tunda! Aga see läheb jälle üle, ajutine asi,” vastas Erna tõrjuvalt ega teadnudki, kas ta selle põikleva vastuse oli öelnud Meetale või rohkem iseendale lohutuseks. Sest tõesti oli ta parema jala põlves hakanud tundma tuima, aga vahel teravalt torkavat valu, mis kõndides ootamatult seisatama ja põlve masseerima sundis ning edasi kõndides ettevaatlikumalt astuma manitses. Erna oli muret tekitavat liigest mitmete salvidega võidnud, vahel jala ööseks ka villase salli sisse mähkinud – mõnikord see aitas, siis jälle mitte… Ning pikapeale näis talle, et põlve valulikkus on saavutanud mingi stabiilsuse, ettevaatlikult astudes jäi valu täiesti talutavuse piiridesse. Kuigivõrd pani niisugune kõndimisviis Oapõllu perenaise lonkama, aga Erna liigitas selle lihtsalt nende mitmete puuduste hulka, millega vanemas eas peab paratamatult harjuma.

      „Ja mida sa ikka nõuad – juba üle seitsmekümne aasta ilmas elatud!” sõitles naine ennast, surus proteesidega tugevdatud hambad kokku ja tegutses ikka vanamoodi edasi. Kaevas peenramaad, haris tillukest kartulipõldu ja niitis muru – Oapõllul jätkus talle meelepärast tegevust. Kõik see tähendas jätkuvat kõndimist, sest nii peenraid, Arturi ehitatud kasvuhoones võrsuvaid tomatitaimi kui ka kõikjale istutatud lilli oli vaja iga päev kasta. Aga ka muud tööd ja toimetused olid jalgadele koormavad, olgu nendeks siis redelil seistes õunapuude varakevadine lõikamine või igapäevane veeämbri ja puusületäie tuppa toomine. Lonkamisest hoolimata oli Erna sellega siiamaani nurisemata hakkama saanud.

      Vanasti oli Oapõllul puuraketega ja kooguga kaev, mis suviti tikkus kuivaks jääma. Artur lasi aeda õunapuude vahele puurida uue kaevu ja ehitas selle peale kivist majakese.

      „See on pumbamaja, siit hakkame saama nii palju vett kui kulub!” seletas ta uhkelt, kui naabrikülas elutsev mehaanik pumpa üles monteeris.

      „Kas vesi hakkab toru mööda tuppa ka tulema?” oli Erna mehelt veidi kahtlevalt küsinud, aga sellega ometi astunud tema jaoks keelatud alale. Artur kortsutas rahulolematult kulme ja ütles peaaegu solvunult:

      „No tead – sauna ja kööki ma jaksan vett ka ämbriga tassida! Ega me linnas ei ela, et peab olema kraan seinas ja muudkui keera!”

      Nii jäigi. Pärast seda, kui Liiva-Annus kutsus Arturi esivanemate juurde, pidi Erna veekandja ameti üle võtma ja köögi ning kunagisse lauta rajatud sauna jaoks vee ämbritega sisse tassima. Talveks oli Artur pumba ja torud alati veest tühjaks lasknud ning igaks juhuks ka Ernale näidanud, kuidas seda teha. Talvel saadi Oapõllul vett vaid vanast vinnaga kaevust. Selle kõrval õunapuu najal seisis alati pootshaak, millega oli vaja veepeeglile pakasega alatasa tekkiv jääkoorik enne ämbri allalaskmist ära lõhkuda.

      Nüüd, üksijäänuna tookordsele olukorrale tagasi mõeldes jõudis Erna tõeni, miks Artur veevärgi majja toomisesse niimoodi tõrjuvalt suhtus. Ta väitis küll end olevat igal alal asjatundja, küllap oli selle põhjuseks soov olla naise silmis mustermees, kelle sära ei tohi tuhmuda, aga sel üldiselt töökal mehel oli lihtsalt häbi öelda, et ta ei oleks vajaliku torutööga hakkama saanud. Nii oligi sobivam tunnistada niisugune oskustöö lihtsalt tarbetuks ja rõhutada, et maal peabki elama teisiti kui linnas. Ning Erna oli sellega nagu alati vaikides nõusse jäänud.

      Artur oli juba kuus aastat mulla all ja iga kord, kui Oapõllu perenaine vanas kaevus pootshaagiga jääd lõhkus, tuli talle tookordne mehe ütlemine meelde. Nüüd, mil mitmed ihuhädad Ernat kuigipalju vaevasid, tekitas meenutus tookordsest järeleandlikkusest vaid meelekibedust, mis ta järjekordselt tühjade veeämbritega kaevu poole kõndides pani pahaselt pomisema.

      „Miks ma siis olin nii leplik? Miks ma ei nõudnud, et ta vee majja tooks? Või kui ta tõesti ise ei osanud, võtnud selleks siis mõni meister appi, nagunii laskis oskajatel kaevu puurida ja pumba paika sättida. Ja oli ju muudki, millega ta ise hakkama ei saanud, kas või elektrivärk, mida Suurekivi Ants sättimas käis…”

      Kahe triikitäis veeämbri tassimine pani naise hingeldama.

      „Miks ma küll nii loll olin ja hädavajalikku veekraani ei nõudnud?” küsis Erna ämbreid köögis pingile tõstes uuesti ja nii tungivalt, et Mirri oma lemmikkohalt pliidiesiselt jalapingilt maha hüppas, perenaise juurde tuli ja talle küsivalt otsa vaatama jäi.

      „Ei, Mirri, ma ei räägi sinuga! Iseendaga räägin, kuigi vastust tean…”

      Tõesti, vastust teadis Erna liigagi hästi. Arturil oli tema vastuväidete nullimiseks omamoodi relv – mees võis mõne korduva nõudmise puhul pikalt tänitama hakata, mõnikord aga jäi lihtsalt vait, kuigi tagajärg oli üks: naise vastumeelt olnud soovi jättis ta ikkagi täitmata ja Erna loobus. Aga kui naine mõnikord lausa jonnakalt midagi nõudma hakkas, võis Artur oma puutööriistad tagantkätt nurka visata, jope sõnagi lausumata selga tõmmata, autosse istuda ja minema sõita, mõnikord isegi mitmeks päevaks. Kus mees selle aja oli olnud, jäi ainult tema teada, sest kui lõpuks koju ilmus, habemes ja ärajoonuna, polnud ta sugugi leppimisaldis, vaid kähvas:

      „Kõik sinu süü! Ainult sinu süü!”

      Veel linnainimestena Tallinnas elades oli niisuguseid kokkupõrkeid harva ette tulnud, töölkäimise kohustus seadis ka kodustele lahkarvamistele omad piirid. Aga kui Erna ja Artur pensionile СКАЧАТЬ