Veel on aega. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elus on igasuguseid aegu üle elatud… mõtles Erna. Nüüd tagasi vaadates oli lihtne kujutleda, et nii mõndagi oleks pidanud teisiti tegema. Näiteks nende abielu alguses oli ta liiga leebe ja alistuv olnud, isegi peljanud alatasa tekkivaid ebakõlasid kriitiliselt analüüsida. Siis oli ta endale sisendanud, et igasugune rahulolematus võib ainult pahandust tuua ja leppinud mehe juhtiva osaga: kui juba on niisugune valik tehtud, ela ja ole rahul!

      Ometi oli pärast Arturi lõplikku minekut see keeld maha võetud. Ükskõik, kas igapäevatöid tehes või aknaäärsel toolil istudes, ikka hakkasid mõtted möödunu ümber keerlema, ja niiviisi oma eluepisoode ikka ja jälle elustades kerkis naise ette aina teravamalt küsimus, mis talle abielu ajal oli täiesti kohatu tundunud: miks ma üldse Arturiga abiellusin?

      Ega ta ei olnud paha mees, löönud on ta mind vaid korra, ja seegi oli tegelikult rohkem tõukamine kui jälge jättev hoop… Sest ma seisin tal ukse ees ja keelasin poodi viina järele sõita. Tema oli üldse niisugune, et kui tuli tahtmine peale, siis ta pidi seda saama. Aga padujoodik ta ei olnud, niisugune, kes iga päev tongis oleks… Oli rohkem töömees, aga kuke iseloomuga, kes meeleldi sõnnikuhunniku otsa ronib, et kiidulaulu oma tegemistest kõvemini ja kaugemale kuulutada.

      2

1954

      Tallinna-Leningradi rong tormas valge aurupilve saatel läbi Virumaa.

      „Sledujuštšaja stantsija buudet vaša Ko-ohtla!” Mundris, tüsedavõitu vagunisaatja hõikas seda kahele akna alla istuma surutud neiule, kes olid pisut heitunult möödakihutavat üksluist maastikku silmitsenud. Tallinnas rongi asudes olid tüdrukud oma puuduliku vene keele kokku võtnud ja vagunisaatjale seletanud, et tahavad sõita nimelt Kohtla jaama, aga kumbki pole seal kandis varem käinud.

      Rong oli tungil rahvast täis. Pärast sõda tavaks saanud Eestimaal leiva järel käimine oli küll juba mõne aasta eest lõppenud, Leningradi kui pikalt blokaadis olnud linna varustati eeliskorras, aga Venemaal oli lihtsalt liik inimesi, kes näisidki elavat raudteejaamades ja rongides. Reisiti lihtsalt eesmärgiga kuskilt midagi saadaolevat kokku osta ja teisal jälle maha müüa, see oli paljudele eluviisiks kujunenud. Nüüdki oli vagun just Rakveres pealetulnutega pilgeni täitunud, igaühel tulijaist mõni mahukas kott või komps käe otsas.

      „Me peame uksele lähemale trügima, muidu jääme peale ja viiakse Venemaale!” arvas Erna Viirmann, üritades muret neid ees ootava teadmatuse pärast kahtlasevõitu naljaga pehmendada. Venemaale viimine tähendas rahvakeeles Siberisse küüditamist, mida eesti rahvas oli tüdrukute elu jooksul juba kaks korda tunda saanud. Erna oli harjunud koolikaaslase Meeta Sooniku maalapseliku tagasihoidlikkusega ja omavahel olles juba ammu eestvedaja rolli enda peale võtnud; pedagoogilises koolis olid nad neli aastat pingi-, õigemini küll lauanaabrid olnud.

      Tolleaegsete seaduste järgi käis kutseõppeasutuse lõpetamisega kaasas kohtadele määramine. Seda tehti rangelt riikliku plaani järgi, määratava enda soove tavaliselt ei arvestatud; ainult need, kes olid õppetöös, ühiskondliku aktiivsuse poolest või oma poliitilise meelsuse tõttu eriti silma paistnud, said enda töökoha valikul sõnakese kaasa rääkida. Neil oli lootust töökoht pealinna saada.

      Erna Viirmann ei kuulunud eriliselt edukate ega ammugi mitte poliitiliselt aktiivsete noorte sekka ja tema esimeseks töökohaks määrati lasteaed, mis asus Tallinnast üpris kaugel, vaid nime poolest tuntud uues kaevurite linnas Kohtla-Lagedal. Seda kuuldes oli Erna löödud, tema arvates oli talle võõramat kohta isegi raske välja mõelda; südamepõhjas oli ta lootnud saada tööle mõnda mõnusasse väikelinna või maa-asulasse. See, et tema, Tallinnas sündinud ja kasvanud tüdruk määratakse tööle põlevkivirajooni poolenisti muukeelsesse keskkonda, oli halb üllatus, milles oli võimatu midagi positiivset või lohutavat leida. Ebamäärast tulevikku pehmendas vaid teadmine, et tema saatust jagas ka sõbranna Meeta – nii nagu koolitundides kõrvuti istununa lähevad nad ka sinna võõrasse kohta ja võõra rahva hulka koos. Kohtla-Lagedal olevat hiljuti avatud uus lasteaed ja sinna vajatakse hädasti pedagoogilist personali, oli komisjonis öeldud.

      „Sõitke võimalikult kiiresti kohale, seal sõlmite töölepingud ja saate oma elutingimustest rohkem teada,” soovitati suunamiskirjade kätteandmisel ja see oli hea nõu. Kumbki tüdrukutest polnud varem seal kandis käinudki, Kohtla-Järve linna leidsid nad küll maakaardilt üles, aga Kohtla-Lagedat märkis sellel vaid väike külake, kaart oli veel ennesõjaaegne.

      „Ärge muretsege, ma olen kindel, et teid ootab seal huvitav elu,” oli kohalemääramise komisjoni esimees neile lõpetuseks öelnud, aga see trafaretne ütlemine kõlas vaid lohutusena ja tüdrukutes erilist entusiasmi ei tekitanud.

*

      Rong andis pika vile ja hakkas pidurdama. Üle kolme tunni kestnud rongisõidu jooksul olid tüdrukud vagunis valitseva õhkkonnaga ja kirju seltskonnaga kuigivõrd kohanenud, nüüd tundus vagun isegi turvalisema paigana kui võõras ja tundmatu Kohtla jaam, mille platvormile nad jäid esialgu nõutult seisma. Aga soe suvine päike ja värske tuuleõhk tõid ebamääraselt lohutava teadmise, et isegi siin, jumala võõras kolkas, on eluks vajalikud põhitingimused olemas. Et võibolla on ka siin võimalik elada peaaegu samamoodi kui… kui näiteks Tallinnas.

      Ei, siiski mitte täpselt samamoodi, veendusid nad üsna kohe. Punase mütsiga jaamakorraldaja-noorik ei saanud nende eestikeelsest küsimisest aru. Alles korrates tabas ta sõna Kohtla-Lageda ja viitas kuskile jaamahoone taha.

      „Tuda avtobus hodit! Ostanovka u pivnoi, sami naidjote.”

      Tüdrukud tabasid jutust vaid ühe tuttava sõna: autobuss. Aga et peatus on õlleputka juures, mida siin nagu teed näitavaks majakaks peeti, see jäi küsijate jaoks keelebarjääri taha. Muidugi olid nad koolis vene keelt õppinud, teisiti polnud kooli lõpetamine mõeldavgi, aga tunnis vastamine on hoopis midagi muud kui suhtlemine pesuehtsa venelasega.

      Suure sõja lõpust oli möödunud üheksa aastat, kuid sõja jälgi oli näha veel kogu Eestimaal. Palju oli neid ka Tallinnas, kus üheainsa märtsiöise õhurünnaku tagajärjel olid purustatud ja maha põlenud terved elamukvartalid, lisaks ka suur tükk ajaloolist vanalinna. Koristatud varemete asemele ehitati seal kibekähku uusi maju, enamasti küll Eestimaal kummalisena tunduvate, võõrailmeliste Venemaa projektide järgi. Neid rõdukeste, karniiside ja ornamentidega paksuseinalisi ja väikeste akende tõttu massiivse ilmega maju kerkis mitmetesse Tallinna mahapõlenud kvartalitesse, aga ka seesama Kohtla jaamahoone, mille ees kaks Tallinnast tulnut seisid, oli sõjas hävinu asemele hiljuti ehitatud samas stiilis, kirikule omaste kaarakende ja helevalgete karniisidega, ise lõbuskollane nagu võililleõis.

      „Kuulsid – Kohtla-Lagedale läheb buss! Võta oma pamp ja kaome!” ütles Erna, haaras käekoti sangad tugevamini pihku ja astus ees sinnapoole, kuhu jaamakorraldaja oli osutanud oma kollase kokkurullitud lipuga. Ja tõesti – niipea kui tüdrukud jaamahoone nurga taha jõudsid, sai neile sõna „pivnoi” tähendus selgeks: väikese väljaku ääres seisis värvimata laudputka ja selle ees grupike mehi, igaühel õllekruus käes. Ning paarkümmend sammu edasi paistiski teeserval bussipeatust tähistav silt.

      „Kuhupoole me peame sõitma, sinna või sinna?” küsis Meeta nõutult, käega paremale ja seejärel vasakule viidates. Ta oli harjunud, et hakkajam Erna vastutuse enda peale võtab, aga seekord jäi sõbranna vastamisega hätta.

      „Ei tea… aga küsime!” Vaprust kogudes astus Erna lähema õllerüüpaja juurde ja võttis oma vene keele oskuse kokku. „Kohtla-Lageda – tuda ili tuda?” Küsimust saatis käeliigutus, mis oli kindlasti ilmekam kui hädised sõnad.

      Küsitletav vaatas Ernat üle õllekruusi ja hakkas naerma.

      „Kulla neiuke, miks te eesti keelt ei räägi?”

      „Ma… СКАЧАТЬ