Kodaniku kanepilugemik. Kõik, mida igaüks peaks teadma kannabinoididest. Publius

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saanud, et omavahel läbi käies õpetavad patsiendid üksteist. Nad räägivad sellest, kuidas ravimeid manustada ja millised kanepisordid milliste vaevuste puhul paremini toimivad. Ning seltskonnas viibida ja kogemusi vahetada on tore – see soodustab paranemist.“

      „Kui kaua nad siin viibida tohivad?“

      „Sõltub asjaoludest – tavaliselt umbes tund aega päevas.“

      „Mis siis, kui keegi on päris üksi, rahast lage ja voodihaige ning tal pole kedagi, kes teda aitaks?“

      Mike tõstis pilgu ja vaatas mulle otse silma. „Jah, me aitame neid. Ma hüppan ratta selga ja toimetan neile ravimi kätte, kui vaja. See on meie töö.“ Neid sõnu kuuldes meenusid mulle majale maalitud sõnad – hoolitsus, lootus ja halastus.

      See on teistsugune ja meeldiv tervishoiusüsteem, mis arendab meie kui inimeste oskust pakkuda tröösti, hoolitsust, inimlikku sidet ja kaastunnet. Kindlustusblankettide ja steriilsete kabinettide asemel, kus töötajad kordavad masinlikult protseduure ja panevad su end tundma alama inimesena, võimaldab CHAMP lihtsalt olla ja vahetada mõtteid teiste patsientidega, kes enda ravimise nimel pingutavad. See pole kardioloogi, neuroloogi, uroloogi, psühholoogi või silmaarsti kabinet. Traditsioonilistes tervishoiuasutustes tunneme end teistest patsientidest eraldatuna. Siin aga tulid inimesed kokku, et ühiselt paranemisest osa saada. Olgu tervisehäda milline iganes, kimbutagu meid vähktõbi või külmetushaigus, EKSil – samamoodi nagu näiteks seedeelundkonnal – on oma roll meie üldises tervislikus seisundis.

      Vaatasin veel viimast korda ringi, tänasin personali külalislahkuse eest ja juba me läksimegi trepist alla. Mõne hetke pärast olime tagasi tänaval ja lummus kadus, seisime silmitsi teise tegelikkusega. Pagan võtku, nüüd siis hakkasid meelde tulema kõik küsimused, mida olin tahtnud kindlasti esitada. Kui kaua ma seal viibisin? Heitsin pilgu kellale ja märkasin, et umbes tunni – reeglid on reeglid.

      Lendasin koju Illinoisi osariiki, kus mul oli CHAMPi külastamist keeruline kirjeldada iseendalegi, rääkimata sõpradest. Ma ei suutnud leida piisavalt sõnu, andmaks edasi seal valitsenud hoolivat ja kaastundlikku atmosfääri. Jah, inimesed istusid ja tarvitasid seal kanepit, aga mitte selles polnud asi.

      Ma arvan, et tegelikult pole väga vahet, mida ma seal viibides tundsin, kuna meie föderaalvalitsus sundis vaid kuu aega pärast minu külaskäiku CHAMPi uksi sulgema. Nüüd, rohkem kui seitse aastat hiljem, on oluline vaid see, mida ma kogesin – ja see muutis mu elu.

      Publius

      (2009)

      Otsinguterminid

      California 1996. aasta seadusemuudatus nr 215 (California Proposition 215 (1996)); Oregon ja Colorado; kannabinoidide vähivastane toime (cannabinoids and anticancer); justiitsminister Eric Holder ja kanep (AG Holder and cannabis); Michael Barbitta; Ed Rosenthal; Derek Rea (1954–2008).

      Uurimused ja valitud allikad

      2010: L. Richmond, What if Cannabis cured Cancer? (dokumentaalfilm).

      2010: D. Whyte jt, Cannabinoids inhibit cellular respiration of human oral cancer cells, Pharmacology, 2010:85(6):328–35.

      2009: M. Salazar jt, Cannabinoid action induces autophagymediated cell death through stimulation of ER stress in human glioma cells, Clinical Investigation, 2009:119(5):1359–72.

      2008: P. Massi jt, Expression and function of the endocannabinoid system in glial cells, Current Pharmaceutical Design, 2008:14(23):2289–98.

      2006: A. Ligresti jt, Antitumor activity of plant cannabinoids with emphasis on the effect of cannabidiol on human breast carcinoma, Pharmacology and Experimental Therapeutics, september 2006:318(3):1375–87.

      2004: C. Blazquez jt, Cannabinoids inhibit the vascular endothelial growth factor pathway in gliomas (brain tumors), Cancer Research, august 2004: 64(16):5617–23.

      1998: V. Di Marzo jt, The endogenous cannabinoid anandamide inhibits human breast cancer cell proliferation, Proceedings of the National Academy of Sciences USA, juuli 1998:95(14):8375–80.

      1995: L. Grinspoon jt, Marijuana, the AIDS wasting syndrome, and the US government, New England Journal of Medicine, september 1995:333(10):670–1.

      7

      Keemiaravi ja kannabinoidid

Võitlus vähktõvega on võitlus elu eest

      Aastal 2005 diagnoositi mul 65-aastasena käärsoolevähk, seejärel lümfi- ja maksavähk. Seda aastat ma niipea ei unusta. Mõistes ees ootavaid raskeid võitlusi, otsustasin kähku, et soovin jääda ellu, ning keskendusin ainult vähktõbedest jagu saamisele. Esimese käärsooleresektsiooni käigus eemaldati 23 vähki täis lümfisõlme ja haiguskollet. Sellele järgnes kuue kuu pikkune keemiaravikuur, kuni mul detsembris pool maksa välja lõigati ja haiguse täieliku väljajuurimise huvides veel kolmeks kuuks keemiaravi määrati.

      Veidi enne keemiaravi algust paigaldati mu vasakusse käsivarde kateeter. See tegi sajad süstid märksa vähem valusaks. Meditsiinitöötajad andsid endast parima, kuigi mu patsiendikogemus oli jube üksildane. Keemiaravirežiim oli metoodiline. Onkoloogiakeskuses käisin igal teisel kolmapäeval. Mult võeti vere- proov. Täitsin ankeedi küsimustega oma emotsionaalse ja kehalise seisundi kohta. Istusin kuus tundi toolis, kuni minusse süstiti uskumatult kalleid kemoteraapiaravimeid. Lisaks pidin kaasas kandma survepudelit, mis kahe päeva jooksul süstis minusse veel üht ravimit. Reedel tulin tagasi, et lasta pudel enda küljest lahti võtta.

      Kolmapäevast laupäevani oli mu enesetunne reeglina parem. Püha- päeval algasid iiveldus ja kõhulahtisus, mis kestsid umbes seitse päeva. Selle aja veetsin enamjaolt voodis – võib öelda, et olin „üdini haige“. Kui olete kunagi kogenud merehaigust, kujutlege, et sellele lisandub kõhulahtisus ja see kestab nädal aega. (Öösel une pealt ründav kõhulahtisus on lauspiinlik.) Mu arst soovitas iiveldusevastast rohtu ja ma võtsin päevas kuni 18 tabletti loperamiidi.

      Esmaspäeval ja teisipäeval tundsin end üldiselt paremini. Siis aga tuli kolmapäeval jälle keskusse naasta, et järgmine ports keemiaravi saada. Kuue kuuga kaotasin 18 kilo ja osa juukseid ning olin läbinisti kurnatud.

      Umbes sel ajal tabas mind üllatus, kui üks lähisugulane soovitas mul sümptomeid leevendada „marihuaanaga“. Proovisin seda. Kuna ma pole elu sees midagi regulaarselt suitsetanud, ajas suits mind paaril esimesel korral öökima ja ma oksendasin. Küll aga märkasin, et iiveldus taandus, ja ma kandsin selle tõiga oksendamise arvele. Sedamööda, kuidas õppisin võtma väiksemaid kanepimahve sagedamini, õppisin okserefleksi alla suruma. Ja siis tuli hämmeldus: voodisseaheldav iiveldus asendus umbes kümne minutiga täitsa normaalse enesetundega. Ning jah, see tundus kui imerohi!

      Minu vaimustus oli võrreldav usu rüppe tagasi pöörduva sektandi ekstaasiga.

      Ma tahtsin, et kogu maailm sellest kuuleks.

      Tahtsin, et mu kaaskannatajad sellest kuuleksid.

      Ma tahtsin oma avastust jagada.

      Tahtsin rääkida kõigile lihtsast raviviisist, mis mu sümptomeid kiiresti leevendas.

      Tahtsin sellest rääkida oma arstile. Ja rääkisingi. Tema ei soovinud mu kanepipruukimisest midagi kuulda ega seda kuidagi kommenteerida. Löödult mõistsin, et ta arvab, et ei tohi seda teha. Ka tema oli süsteemi ohver – kanepikeelu režiimi ohver. Mu arst ei olnud nõus rääkima (või ei tohtinud rääkida) СКАЧАТЬ