Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkas siis mingist päevakoosolekust omapoolset kokkuvõtet tegema, mis kujunes monoloogiks. Ingliskeelne sõber vaid noogutas ja jaatas kaasa soomlase küsimustele. Neile küsimustele ja avaldustele jättis välismaalane reageerimata, kus somm oma mõningaid kolleege kirus ja üritas sõbralt oma kirumisele toetust saada.

      Kehä 1 peal, Haaga25 mahasõidu juures, kui olime sõitnud ca 10 km, selgus klientide omavahelise arutelu käigus, et ingliskeelne sõber ikka ei taha soomlasest sõbraga baari minna. Tema soov oli hoopis koju puhkama minna. Somm oli äraütlevast vastusest muidugi pettunud. Siis ta sai aru, et sel juhul sõidab ta küll väga vales suunas. Somm lisas kohe, et ta peaks ida suuna asemel hoopis läände, Kirkkonummele26 (ca 35 km) sõitma.

      Küsisin siis sommi käest, et „Kuidas me selle probleemi nüüd lahendame siis? Kas panen su siin tee ääres maha ja tellid ise omale takso?” „Eiiii, et kas sa ei saaks mulle ise talle teise takso tellida,” küsis selgelt murelikuks muutunud vennasrahva esindaja vastu. Vastasin, et „Saan ikka, aga peame mingi vähe asustatuma punkti otsima. Ma ei saa sind keset ööd kuskil Kehä 1 suvalisse bussipeatusse ka maha jätta ju.” Selgitasin talle edasi: „Esiteks ei leia sind uus taksojuht üles ja teiseks lähed sa võib-olla siin veel edasi seiklema. Pärast saan mina tellimiskeskusest pahandada, et su vabasse loodusesse hullama lasin.”

      Selle jutu peale sõitsin järgmisest, Pakila27 ülessõidust üles ning keerasin vasakule bensuka poole. Lootsin, et see on lahti ja saan Klounile sinna takso kutsuda ning ise teise kliendiga edasi sõita.

      Tyri, muidugi oli tankla kinni, sest enamik neist suletakse kella 23–24 ajal. Kell oli aga juba 1 öösel.

      Sõitsin siis tankla juurest edasi esimese ristmikuni ning pidasin seal kinni. Helistasin tellimiskeskusse ja kirjeldasin hetkeolukorda. Teatasin, et oleks teist taksot vaja ühe kaveri veoks Kirkkonummele.

      3–4 minuti pärast tuligi teine takso ja somm kolis läände sõitvasse autosse üle. Meie sõitsime inglise keelt kõneleva härraga aga tagasi ida suunas. Härra oli aga kogu õhtust nii väsinud, et see jäi sõidu algul kohe magama ning ärkas alles oma kodu ukse ees.

      Välismaalase maha jätnud, sõitsin Itäkeskusest Tapiola poole tagasi. Kehä 1 peal, taas Pakila kohal, helises mu keikka-telefon28. Helistati tellimiskeskusest. Vaatasin telefoni ja mõtlesin, et mis nüüd siis lahti? „Kuule, sul oli üks klient peal ja sa tellisid talle teise takso, mis Kirkkonummele läks?” „Jaa, tellisin, mis sellega nüüd on siis?” uurisin vastu. „Nüüd see klient väidab, et tal jäi rahakott sinu autosse. Et kas on seal või?” uuris Kiisu mu käest. Vastasin, et „Oota, ma pean auto kinni, muidu ma siin 80–90 pealt vajan ise pärast otsimist.”

      Pidasin auto esimeses bussipeatuses kinni. Vaatasin autos ringi, aga ei näinud midagi võõrast. Teatasin Kiisule, et „Mina küll ei näe siin ühtegi rahakotti. Siin pole ühtegi võõrast asja autos.” Selle peale ütles Kiisu ainult „Selge, ütleme kliendile edasi.” Sellega vestlus lõppeski. Ise sõitsin aga edasi Espoosse ning lõpetasin õhtu selle seiklusega. Vajasin ka ise väikest puhkust.

      Ei kujuta ette, kuhu see Kloun oma rahakoti pani. Võib-olla jättis ta selle taksosse kiirustades juba hotelli. Igal juhul Espoosse tagasi jõudes vaatasin veel kord auto alt ja pealt üle, aga rahakotti ei leidnud.

PURUNEMATU VANA, KES OLI SILLALT ALLA KUKKUNUD

      Maikuu õhtu. Oli hilisõhtu. Istusin Ida-Espoos, Kilo29 postil, et väike paus ja suitsu teha. Ei jõudnudki seda lõpuni tõmmata, kui juba viskas Data’le keikka – Espoo politseijaoskonda. Normaalne. Kuna väljas oli juba pime ja aadress oli vastav, siis ootasin sealt ka juba vastavat klienti. Mõtlesin, et huvitav, kaugele ma selle kliendiga jõuan, kuni ma peaksin talle uuesti mendid järgi kutsuma.

      Kuna see politseihoone on suur kompleks, siis õige majaukse leidmine polnud just lihtsate killast. Tiirutasin ümber maja. Sõitsin ka maja taha. Uksi oli mitmeid.

      Sõitsin tagasi maja ette teise värava juurde, aga mitte kedagi väljas polnud. Tagurdasin just, et autot ümber pöörata, kui nägin maja ühest nurgast uksest väljuvat mingit kõhetut, väsinud oleku, prillidega kuju. Tüüp oli vanuses hea 50. Seljas olid tal vana väsinud välimusega pruunikashall jope, jalas kulunud, määrdunud teksad. Ise hindasin esmapilgul, et sellel tüübil küll raha pole ja mida see Vana üldse siin majas tegi – et miks ta siin on või miks ta siia toodi?

      Vana tuli auto juurde. Küsisin ta käest, et kas tema on tellinud auto. Selgus, et oli. Kutsusin ta siis autosse.

      Kõigepealt küsisin kõverate, räsitud prillidega Vanalt, et kas tal raha on üldse. „Onon,” vastas Vana. Ütlesin, et „Näita, ma ei usu muidu.” „Onon noh, ära muretse,” vastas Vana mu nõudmise peale. Kordasin uuesti, et „Näita, ma ei sõida enne kuhugi muidu.” Siis näitas vanamees mulle kortsus 20st. Küsisin siis, et „Kuhu sõita tahad?” „Espoosse, …tiele.” Ojaaa, muidugi, tuttav koht. Väga vahva seltskond elab teil ikka seal, mõtlesin ise.

      Hakkasime Espoo keskuse poole sõitma. Tee peal uurisin, et mis teda sinna politseimajja tõi, kuhu keegi just vabatahtlikult tulla ei soovi. „Ma kukkusin sillalt alla,” vastas Vana. „Misasja!? Mismoodi, sillalt, kuidas siis?” tekkis mul imestusest kohe mitu küsimust. Vana seletas lahkelt: „Ma vaatasin sillalt kalu ja kõõlusin liiga palju üle käsipuu. Kaotasin tasakaalu ning kukkusin pea ees alla, aga vastu asfalti …” „Oot, aga kus need kalad olid siis?” küsisin vastu. Ma ei saanud päris hästi aru ta jutust. „Ma ka ei tea, kus nad olid. Ma olin liiga purjus,” andis Vana mulle vähe loogilisema vastuse. Einoh, normaalne tegelane oled ikka, mõtlesin. Uurisin siis edasi, et „Kas sa midagi siis ära ei lõhkunud endal?” „Aa, eiei, kõik läks hästi. Maandusin nagu noor kass. Prillid põrutasin vähe kõveraks,” andis Vana taas uskumatu vastuse. Vaatasin vilksamisi Vana ja tõdesin, nojah, prillid on tõesti vähe kannatada saanud. Mulle ei andnud aga ikka rahu, et kuskohas tal see kõik juhtus ja pärisin edasi: „Kuskohas või milliselt sillalt sa alla kukkusid?” „No sealt, mis on Espoo keskuses seal kiriku juures,” seletas Vana taas.

      Ma tean seda silda. Sellest üle läheb tegelikult sõidutee ja selle all on tegelikult jalakäijate tunnel. Arusaamatu ainult, kuidas ta seal kalu nägi … Ju siis pidi ikka päris kõva promill sees olema, et asfaldi sees kalu nägema hakkas …

      Mees ise oli muidugi väga positiivselt meelestatud. Vahepeal ümises kaasa raadiost tulnud Boney Mi irooniliselt tähenduslikule „Rivers of Babylon” loole. Eks oli ka põhjust – ca 3 meetri kõrguselt asfaldile kukkuda ja niimoodi tervena pääseda. Ulme ikka.

      Lõpuks jõudsime ta maja ette. Vana maksis arve ja küsis siis, et kus ta seljakott on. Vastasin: „Sul polnudki seda. Sa tulid kaks kätt taskus autosse.” „Ahaa, nojah, ju siis jäi jaoskonda,” võttis mees asja endiselt rahulikult.

      Nii ta lahkuski. Mina mõtlesin ikka jupp aega, et kuidas ta sealt sillalt Toomkiriku juures, kus ta väidetavalt alla kukkus, veel nii terveks jäi. Uskumatu ja samas pisut koomiline lugu.

NAINE HELISTAS PÄÄSTEAMETISSE, SEST MEES EI VASTANUD TELEFONILE

      Juulikuu. Argipäeva varahommik. Umbes kella 4 ajal võtsin Edela-Espoost,Kivenlahti¹ ühe korrusmaja eest peale haige jalaga, lonkava, ca 30–35se tüübi. Unine, alkoholijoovet ja juba pohmelli-kombinatsiooni põdev tüüp, kes tahtis teise korrusmaja juurde, Messupubi taha minna. Sõita oli umbes kilomeeter. Selle lühikese aja jooksul СКАЧАТЬ