Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

      Võtsin kohe samast kohast peale vahepeal juurde astunud paari. Selgus, et tuleb ca 2–3kilomeetrine ots. Mulle sobis. Seekord ma ei hakanud üldse tüübilt ega neiult küsima, kuhu nad soovivad minna, vaid ütlesin konkreetselt, et ise juhatavad, kuhu vaja sõita. Nad olid sellega väga nõus.

      Paar kilomeetrit hiljem soovis tütarlaps peatust, et autost maha minna. Ja taas muidugi, et tema tahaks nüüd osa arvest ära maksta. No tegelt ka või! Küsisin ta käest, et „Kas sul sõber ei või seda 10 euri sõidu lõpus sinu eest ära maksta?” „Ei. Mina tahan ise maksta ja kohe,” vastas tütarlaps. Küsisin siis, et kas ta sularahas ka ei saa maksta. Ja et kas kindlasti peab kaardiga seda tegema? Tšikk vastu, et „Ei saa. Tahan ikka kaardiga maksta.”

      Tüüp tagapingilt võttis siis meie vestluse vahele sõna, õpetades mind: „Okei, nüüd sisesta see kood, sisesta kaardilugejasse kaart, tee nii ja naa ning siis ongi arve valmis.” Küsisin imestunult, et kust tema seda teab, kuidas jagatud maksu teha. Selgus, et tüüp ise oli taksojuht.

      Tšikk läks autost maha ja me sõitsime kolleegiga kilomeetri edasi, kus ta ühe baari juures maha läks. Mina sõitsin aga seepeale suvalisse hoovi uurima, mis värk ikka selle paberi ja printeriga on. Kui olin just rulli õigetpidi kassetti panemas, ilmus ka politseibuss mu taha. Need jäid mu seljatagust turvaliselt valvama, kuniks ma uue keikka8 sain ja kliendi järgi sõitsin.

      Sügis. Tellimus. Kliendini oli järgi sõita umbes 700–800 meetrit ainult.

      Võtsin härra tema kodust Loode-Espoost, Tillinmäelt9 peale ning sõit läks ida suunas Vantaale, lennujaama (ca 32 km).

      Kohe keikka alguses püüdsin hästi asjalik ja kõiketundev näida ning küsisin kliendilt, et kust kaudu ta soovib lennujaama sõita – kas Hesa10 või Kehä 2 Turunväylä Kehä 1 kaudu? Härra vastas seepeale ükskõikselt, et tal vahet pole (hiljem Google Mapsist uurides oleks matka pikkuse vahe tõesti vaid 2–3 km olnud ehk kliendile rahaliselt 3–4,5 euri).

      Mõtlesin siis, et lähen kehä’de ja Turunväylä kaudu, et proovin ka siis kolleeg Lässi õpetatud marsruuti, kust tema tavaliselt sõidab. Hea võimalus endale ükskord sisse harjutada see lennujaama sõit. Oma otsust hakkasin aga peagi kahetsema.

      Keerasin Länsiväylält Kehä 2 peale, ise rahul, et saan häirimatult mööda ringteed sõita. Sain 2 peal umbes paar kilomeetrit sõita, kui navi „kinni kiilus”. Ma ei näinud enam, kust ma järgmisena uuele teele maha või peale peaksin keerama. Navi monitor oli ühtlaselt sinist värvi ning ühtegi kaarti ega marsruuti see enam ei näidanud.

      Püüdsin rahu säilitada. Lootsin, et navi hakkab peagi tööle ja kalkuleerib mulle järgmise paari kilomeetri jooksul uue teekonna, enne kui tuleb järgmine mahasõit.

      Jõudsime umbes paar kilomeetrit edasi, kuid navis püsis pilt ikka sinine ees. Siis juba võttis vaikselt vanduma, et „Oi vittu küll!“ Varsti tuleb tõenäoliselt kuskilt maha või peale keerata, aga ma ei tea ju kustkohast.

      Liikusime Kehä pidi edasi, ise piilusin ühe silmaga pingeliselt, mida navi teeb. See aga ei teinud mitte midagi. Ikka oli pilt kivistunud ees. Ja paarkümmend sekundit hiljem viskas üldse pildi eest ära – ekraan läks mustaks ja kõik. Kuna seda oli ennegi mitmeid kordi juhtunud, siis teadsin, nüüd läheb paar minutit enne, kui navi end „üles laeb”. Teadsin, et ka siis ei pruugi see veel kohe uut reitti näidata.

      Vaatasin huvi pärast tahavaatepeeglisse, et näha mida klient teeb. See toksis väga süvenenult midagi oma aibläädis. See olukord tekitas hetkeks minus kergenduse. Mõtlesin, et klient ei saa veel midagi aru, et meil mingid orienteerumisprobleemid on tekkinud.

      Tillinmäe teeviit Kauklahdenväyläl

      Lasin rahus Kehä 2l edasi, ise juba õigest mahasõidust mööda sõites, kui märkasin Turule11 suunavat märki. Ise olin enesega maru rahul, et saan lõpuks nüüd Turunväylä peale ja siis vaja vaid Kehä 1 oodata ning sellele maha keerata ning olengi õigel teel lennujaama.

      Keerasin Kehä 2lt alla Turunväyläle ja sõitsin seda mööda edasi, kuni tuli taas Turu silt. See näitas Turuni kilomeetriteks 168 km. Siis sain aru, et sõidan väyläl valele poole – mitte ida, vaid lääne suunas. Ehk siis mitte lennujaama, vaid Turu suunas.

      Vaatasin uuesti peeglist, kas klient saab midagi aru, et oleme eksinud. Õnneks ei märganud klient ikka veel midagi kahtlast. Endal oli pulss ja vererõhk tõusmas juba 200 peale, et äkki klient märkab ja kuidas küll ma nüüd õige mahasõidu uuesti leian. Algaja värk, et mis ikka saab, kui klient pahandama hakkab.

      Vahepeal oli navi üles „ärganud” ja töötas nüüd korralikult. Nägin uut teeviita, mis näitas tagasi Kehä 2 peale. Keerasin üles Kehäle, lootes, et ehk saan nüüd õige suuna kätte.

      Jõudes uuesti üles kehä peale, nägin, et jälle seesama mahasõit, kust ma Turu peale keerasin. Ja navi ka näitas jälle sama suunda.

      Keerasin taas Turunväylä mahasõidule, kui taipasin, et siit ma juba ju sõitsin ning siit küll lennujaama ei pääse.

      Pidasin poolel mahasõidul kinni ning teatasin kliendile, et „Sorry, keerasin vähe vale mahasõidu peale.” Klient tõstis korraks pilgu arvutilt, vaatas korra autost välja, kontrollimaks, kus me oleme ja siis toksis arvutis edasi. Mina alustasin samal ajal U-kujulisest rambist üles tagurdamist, ise nähes tahavaatepeeglist, et üks auto ka just tagant tulemas. Õnneks see pidas kohe kinni ja lasi mul üles, tagasi Kehä 2 peale välja tagurdada.

      Otsustasin siis Kehä 2 mööda edasi sõita ning nägin, et Turuntie on eespool tulemas. Navi näitas, et nüüd pean ristmikult vasakule Turuntiele keerama. See info tundus mulle õige olevat.

      Sõitsin Turuntiel edasi ning lõpuks nägin silti ja navi ka näitas, et pean Lippanjärve peale keerama ning seda kaudu sõitma. Õnneks seda teed ma juba teadsin, et seda mööda pääsen Vantaale lennujaama. Muidugi paras tiirutamine ja kurvitamine mööda Lippajärvet, kuid vähemalt olin õigel teel.

      Viimaks nägin ka päästvat Kehä 3 silti. Lõpuks ometi, ohkasin omaette kergendatult – olen vist pääsenud. Nüüd ma juba teadsin kindlalt, kuidas lennujaama jõuan.

      Kehä 3lt jõudsime juba eksimata lennujaama, kus klient pretensioonideta ka arve maksis ning oma teed lahkus. Mul oli vaid hea meel, et õnnelikult pärale jõudsime – kliendi läpakas päästis mind suuremast sõimust.

NUOTTANIEMENTIE JA NUOTTAMIEHENTIE

      Ühel detsembrikuu keskööl tuli tellimus Lõuna-Espoos, Matinkyläs, Nuottaniemi12, Nuottamiehentie … maja juurde.

      Mina lugesin uimase väsinud peaga tellimusest, et Nuottaniementie … kus ma mitu korda enne käinud olin. Harjumuse ori muidugi.

      Keerasin siis juba tuttaval tänaval tuttava maja ette, parkisin auto ära ja hellasin kliendile ning teatasin endaga rahulolevalt: „Tervist, teie takso on kohal.” Klient mulle vastu: „Tere, ma olen ka väljas, aga taksot küll ei näe.” Seletasin ikka püüdlikult vastu, et ma seisan otse maja СКАЧАТЬ