Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et „Küll peab ikka hea naine siis olema, et sellist otsa sellisel ajal sõita.” Tema omakorda vastu: „Vahel on jah.”

      Keerasin Lahdenväylä peale ja kuulsin, et tüüp nahistab midagi tagapingil. Tahavaatepeeglist ma ka suurt midagi ei näinud, sest väylä peal said just sellest kohast alates ka tänavavalgustuspostid otsa. Ümberringi oli kottpime.

      Mõtlesin jälle, et „No kisub huvitavaks ikka hommikul. Kui mingi jama tekib, siis ma tõmban siit teelt kas või 100–110 pealt lihtsalt kõrvale lumevalli ja siis vaatan edasi, mis saab.” Selline plaan sai peas paika.

      Lõpuks jäi sahistamine tagaistmel järele. Vaatasin üle õla tagaistmele, et aru saada, mis toimub üldse. Nägin, et tüüp magab, pea rinnal. Okei, normaalne. Keerutasin siis järgmist küsimust peas: „Huvitav, kas tal raha ikka on või ütleb reisi lõpus, et pole, paneb autost jooksu ning ma pean jälle politseiga tegelema.”

      Vahepeal nägin tahavaatepeeglisse piiludes, et tüüp ikka ka ärkab vahepeal ja kontrollib, kas oleme õigel teel. Oleme.

      Lõpuks jõudsime tüübiga tema kodu juurde, kus ta hakkas arvet maksma. Esimesel korral söötis ta PINi valesti sisse. „No mine vittu, ära hakka nüüd siin naljatama jälle,” mõtlesin eelnevate kogemuste peale. Tüüp küsis veel, et kas ta saaks nii maksta, et ma lasen PINi mööda ning ta maksab arve ilma koodita. Ma vastu: „Ei saa.” Tegelikult oleks saanud.

      Panin kaardilugejasse taas ta kaardi sisse ning ulatasin lugeja tüübi kätte, et ta uuesti PINi sisestaks. Toimis. 106eurine, mu senine suurim, rekordtšekk jooksis printerist välja. Mul suur kergendus muidugi, et raha sõidu eest käes. Tüüp tänas küüdi eest ning tuigerdas kodu poole oma kalli naise juurde. Mina aga sõitsin vähe eemale, et tšekipaberirull, mis oli just tühjaks saanud, ära vahetada.

      Otsustasin ka ühe suitsu teha enne tagasisõitu Espoonlahti ning paarimehele helistada, et olen autovahetusse pool tundi hiljaks jäämas. Seletasin talle et, sattusin hommikul vara täiesti ootamatult kodukandist kaugele. 66 kilomeetrit tagasisõitu ootasid ees.

KESKUSE VIGA AADRESSI EDASTAMISEL. SÕIT NAGU VENE SOOMUKIS

      Samal märtsikuu õhtul, kui Espoos, Saunalahtis ühe soome töömehega mu auto esiklaasi kuuma veega jääst puhastasime ning sealt ta Hesassse tõin, sain pärast seda keikka’t uue tellimuse.

      Kuna ilm oli ikka päris hulluks keeranud, otsustasin läbi linna tagasi Westendi poole sõitma hakata, lootes ka kesklinnast mõned kliendid saada, kes sellise koerailmaga jalutada ei tahtnud.

      Kesklinnas, raudteejaama juures viskaski mulle Data’sse tellimuse Oikotiele. Pika kärutamise ja liuglemise peale ülilibedatel, lund täis ning kitsastel munakivistel Hesa tänavatel, jõudsin Data tellimuses näidatud sihtkohta.

      Maja aadress oli Oikotie … D. Majal, mille juurde mina jõudsin, oli aga ainult A ja B trepikoda. Helistasin siis tellimuses näidatud telefonil, et kliendilt küsida, kus see D trepikoda veel on. Selgus, et ma olin vales kohas! Õige aadress oli tegelikult Oikokatu, mis oli sellest kohast üle 3 km kaugusel. Voi vittu küll, keskus! Kuidas te suutsite sellise ämbri panna nüüd! Väga vahva on sellistes tingimustes isegi 3 km sõita ja lasta kliendil oodata. Ise muidugi kartsin, et klient üldse loobub sellest tellimusest ning tellib uue takso. Õnneks oli aga see klient mõistev ja kannatlik, öeldes, et ootab mu kindlasti ära.

      Tahtsin siis Oikotie maja eest ära sõita, aga maja ees hoovis oli lume all puhas kiilasjää. Minu mersu nagu ikka sellistes tingimustes, kiskus külje ette, aga edasi ei liikunud. Oleksin veel peaaegu vastu endast paremal pool asuvat garaažiust vajunud.

      Pärast 4–5 üritust pääsesin siiski sellest libedast „kulbist” minema ja jõudsin õigele aadressile. Tänavanurgal ootas mind noor tüüp. Vabandasin tüübi ees, et nii kaua läks ja et tellimiskeskus sellise ämbri pani. Õnneks oli ta heas tujus ning oli rahul, et üldse takso sai selles õhtuses lumemöllus.

      Sõitsime tüübiga siis ühele ta sõbrale järgi, et nad siis koos kuskile edasi napsutama viia.

      Sihtkohta, ühe burksiputka juurde oli sõita ca 6–7 km. Kohale jõudes selgus, et ühe sõbra asemel ootas teda hoopis kaks.

      Võtsime ta sõbrad peale ja pidime sõitma kesklinna tagasi. Sellest tuli muidugi huvitav sõit, sest alko tarbimine autos talvel ei ole soovitatav sellistes tingimustes. Väljahingatud alkoholiaurudest olid kõik autoklaasid seestpoolt jäässe läinud. Lisaks sadas väljastpoolt paksult lund ainult lisaks. Kõik see tipnes sellega, et kojamehed nühkisid kuivalt jääd esiklaasil edasi-tagasi ning nähtavus oli pea olematu. Esiklaas oli üleni jääs, millele sadas peale tihedalt lund. Lisaks läks klaas ka seestpoolt niiskuse ja alkoaurude tõttu täiesti uduseks.

      Nähtavus läbi jäätunud esiklaasi oli nagu vene soomustransportööri juhiluugist. Suutsin esiklaasil olevasse jäässe mingi käelaba suuruse augu sisse hõõruda, et vähegi näha, kuhu ma sõidan ja mille otsa ma võiksin sõita. Paaril korral valgusfooride all tulin ka autost välja ja kloppisin kojamehi aeg-ajalt puhtaks. Aga sellest oli abi vaid korraks. Kohe sadas uus lumi neile ja klaasi peale ning kogu supp jäätus jälle klaasi külge. Ei aidanud ei mingid salongi- ega aknasoojendused – nullefekt lihtsalt. Muidugi s..t kees kogu selle mersu kvaliteedi peale ja väsitavast sõidust. Sõiduks olid ju loodud kõik ebameeldivad tingimused – udused, jäätunud klaasid, nullilähedane nähtavus, lumest lahtilükkamata tänavad ning meeletu libedus.

      Viimaks, pärast ca veerandtunnist „higistamist”, jõudsime sihtkohta. Tüübid läksid autost maha ja ise parkisin ka end bussipeatusse, et üks rahustav suits teha ning lasta autol vähe sulada. Seda muidugi eriti ei juhtunud, sest lund sadas endiselt.

      Ja nii kaua, kuni lund sadas, niikaua ka need aknad jäätusid ja mina oma närve põletasin olematu nähtavusega sõitmisega. Mitu klienti ütlesid veel, et „Kuule, äkki klopid kojamehi vahepeal.” Paar korda ka presenteerisin neile selle tegevuse kasutust.

      Autol olid klaasisoojenduspuhurid väljaspool autot, kapoti serva all, aga need olid lihtsalt lund täis sadanud ja ära jäätunud. Lõpuks, kui öösel sadu vähe järgi andis, sain need avad ka korralikult puhastatud. Pärast seda võttis auto nii seest kui väljast jälle normaalse, kaubandusliku välimuse ja oli võimalik vähe pingevabamalt punktidest A punkti B kulgeda.

KAKS TÕSIST PILOOTI – „LEMBIT ULFSAK” JA „MATTI NYKÄNEN”

      Märts. Sain tellimuse Lõuna-Espoost,Westendist ühest baarist.

      Sõitsin baari juurde kohale ja autosse tulid kaks ca 50ndates tüüpi. Üks nägi välja nagu Matti Nykänen ja teine nagu Lembit Ulfsak. No tõesti, kui esimest venda vaatasin ja teda kuulasin, siis mõtlesin, et ega ta ometi tõesti Mattttti ei ole, kes jälle baarides ringi tuuritab.

      Matti teisik tahtis Haukilahti (ca 1 km) sõita ja Lembitu koopia pidin Espoo-Helsingi piirile Lauttasaari18 Vattuniemenkujale viima. Kujutad sa ette, kui „süsi” vend sulle selle tänava nime ütleb, siis mismoodi see kõlab– „Waddduunjieeemengujaaa.”

      Ühesõnaga, esimest poolt nimest ma kuulsin, aga teist, seda kuja-poolt mitte.

      Leidsin navist Vattuniemenkatu ja jõudsin Länsiväyläle, kui märkasin, et Lemps magab mul kõrval istmel. Ütlesin talle, et „Kuule, ära jää magama. Ma ei tea, milline maja sul täpselt on, mille ees peatuda.” Aga ei midagi. Vana kummik oli ikka ära väsinud ja üles ei ärganud.

      Jõudsin СКАЧАТЬ