Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on väidetavalt kokku umbes 5000 põhikohaga taksojuhti. Neile lisaks on veel ca 4000 sohvrit, kes aeg-ajalt taksojuhi ametit mõne teise töö kõrvalt peavad. Helsingis on sõidus kokku väidetavalt 1100 taksot.

      Soomes kasutatavad taksod on üldjuhul väga kvaliteetsed. Taksodeks kasutatavaid autosid vahetatakse ettekirjutatud seaduse korras välja maksimaalselt iga 3 aasta tagant. Auto puhtus ning reisi kvaliteet sõltub taas juhist endast. Samas on harv juhus, kui taksod on seest määrdunud, sest Soome taksodes on keelatud suitsetada ning lisaks ka süüa ning juua, kahte viimast küll ainult juhtidel. Kui ise soovite taksos süüa või juua, siis soovitan viisakuse mõttes enne juhilt selleks luba küsida.

      Soovitan tähele panna, et sõidu alustusmaks ja kilomeetritasu on üle riigi ühesugused. Alustustasu on tööpäeviti kella 6–20ni ning laupäeviti 6–16ni 5.90. Pühade ajal või pühapäeviti on sõidu alustustasu ööpäevaringselt 9 eurot.

      Kilomeetritasud sõltuvad sellest, mitu reisijat autot korraga kasutavad.Kui autos sõidab 1–2 reisijat, siis maksab kilomeeter 1.52 eurot ja kui autos sõidab 3–4 reisijat, siis 1.86 eurot.

      Samuti soovitan arvestada takso ettetellimisel lisatasu – 7 euroga. Ettetellimine ei taga aga, et te 100 % takso ka saate soovitud ajaks. Nii võib juhtuda nt nädalavahetuste öösiti ja hommikuti, kui taksode vajadus on kordi suurem pidutsema mineva või sealt tuleva rahva tõttu kui argiöödel ja – hommikutel.

      ALATI soovitan võtta pärast sõidu lõpetamist ka taksojuhilt arve. Seda kas või sellepärast, et kui unustate taksosse mõne oma isikliku asja, siis tšekil on kõik auto ja juhi andmed kirjas ning saate kasutatud takso juhi või selle tööandjaga ühendust võtta. Samamoodi võite kasutada tšekilt leitud andmeid, kui teil on mingeid probleeme olnud reisi või taksojuhiga.

      Kui sa soovid taksosse kaasa võtta mõnda suuremat pakendit või hoopis suuremat kodulooma, siis on taksojuhil õigus lisada arvele ka sellise „kauba” vedamise eest lisatasu. Seda võidakse teha, aga ei ole alati nii. Kõik sõltub taksojuhist.

      Ja loomulikult pead sa arve eest tasuda saama nii sularahas kui pangakaardiga. Ja veel kord, võta tšekk kindlasti, ERITI kui oled uimastavaid aineid tarbinud ning pisut napsune.

      Kui sa nüüd küsid, palju taksojuhid palka saavad, siis jutud müstilistest palkadest on legendid. Või mis on üldse müstiline palk – kõik on ju suhteline.

      Soomes taksojuhtidel mingit põhipalka ei ole. Juht teenib vaid teenitud kassa pealt. Iga aastaga on järjest raskem korralikku palka teenida, sest taksosid on turul liiga palju ja kliente jääb järjest vähemaks. Üheks põhjuseks on ühistranspordi, sealhulgas metroo kiire areng ning Soomet hetkel rõhuv „lama” ehk meie keeles „masu” või „pupu”. Ise arvan, et pigem on neil hetkel veel masu, aga ega see valus pupugi väga kaugel pole.

      Soome taksode kasutamise kultuurist saad aimu läbi järgnevate lugude. Kirjutasin need siia n-ö päevikuvormis, kus iga loo juures on aeg, millal midagi toimus. Siis saad parema ettekujutuse olukorrast – milline oli aastaaeg, kas väljas oli mõnus soe või kõledalt külm. Kas oli valge või juba pime aeg jne. Püüan sulle võimalikult täpselt edasi and kohti, inimesi ja olukordi.

      Jagasin lood erinevatesse peatükkidesse. Mõnedes peatükkides on rohkem lugusid, mõnedes vähem. Osa lood on ka pikemad kui teised nii nagu koosoldud aeg klientidegagi. Vahel võib sõit kliendiga kesta pool tundi, kuid kui reis möödub rahulikult, siis pole ka millestki väga rääkida. Teinekord on vastupidi. Mõni lollpea on autos 6–7 minutit, aga kogu sellest reisist saab kaks lehekülge märkmeid kirja panna.

      Sõidud ja taksodest läbikäivad inimesed on väga erinevad. Inimeste vajadused ning eesmärgid taksos on äärmiselt erinevad. Aga kõigest sellest saad sa ise kohe lugeda. Ole valmis ja kinnita turvavöö! Sellest tuleb korralik sõit!

      KOOMIKUD & KOOMILISED KEIKKA’D

BOB MARLEY TEISIKUGA JÄRVENPÄÄLE JAMPPASSE

      Veebruarikuisel varahommikul umbes poole 4 ajal sain Edela-Espoos, Espoonlahtis16 tellimuse ühe korrusmaja juurde. Ise arvasin, et võib-olla tuleb mõni vanapaar, kes kauemaks külapeale jäänud ja tahavad kuhugi Hesasse koju saada.

      Sõitsin siis tellitud aadressile, korrusmaja juurde. Otsisin, kus see õige trepikoda peaks olema, kust klient peale võtta. Umbes minuti pärast tuligi üks tüüp trepikojast ning istus mu auto tagaistmele. Tüüp muidugi kergelt kännissä, kuid selline muhe ja sõbralik. Nägi välja nagu Bob Marley, ehtsate pikkade rastapatsidega. Peas erivärviline villane „sokk” nagu need jamaikalasedki kannavad.

      Küsisin siis tüübilt, et kuhu sõidame. „Järvenpääle17,” tuli vastus. Küsisin igaks juhuks uuesti, sest mulle tundus, nagu ma oleksin valesti kuulnud: „Kuskohta?!” „Järvenpääle,” tuli taas lühike konkreetne respons.

      Kurat, ma teadsin umbes, kus see kaardil asub, aga kuidas sinna reaalselt saab, küll ei teadnud.

      Küsisin Bobi käest siis täiesti asjatundmatu küsimuse: „Mis piirkonda see jääb, kas Vantaa või Vihti alla?” Tüüp vastas mulle, et „Eieiei, see on täitsa eraldi koht – Järvenpää. See on Vantaalt, Keravalt ja Sipoostki veel edasi.” Ise mõtlesin seda infot kuuldes, et oi vittu, kuhu ma nüüd sõitma pean veel varahommikul. See on ju ikka eriti pikk ots nüüd. Polnud veel nii pikka keikka’t enne saanudki.

      Hakkasime tüübiga sõitma. Ise üritasin meeleheitlikult navist tüübi öeldud aadressi leida. No ei leidnud. Küsisin tüübilt veel kord üle, et mis see tänav oli, kuhu ta minna tahab. „…katule,” (ca 64 km), kostus selline bob-marlyeliku häälega vastus tüübi poolt. Bljaaaad, sa sobid täpselt sinna tänavale, my friend, mõtlesin seda tänavanime uuesti kuuldes. Bob lisas veel, et sinna saab Lahdenväylä kaudu.

      Kehä 1 peale jõudnud, otsisin ikka meeleheitlikult Järvenpää aadressi ja no ikka ei leidnud. No täiesti vittus olukord jälle varahommikul. Ja aitäh taas mu „mega-giga-uhiuute” kaartidega navile.

      Lõpuks lõi peas pirni põlema, et söödan navisse Lahti selle tänava aadressi, kus ma enne elasin, kui Lahtis töötasin. Okei. Toimis. Navi näitas, et oleme õigel teel ja peagi tuleb mahasõit Lahti poole. Samas ma ise ikka kindel päris kindel polnud, et kõik õigesti läheb.

      Tõmbasin sõidu ajal paberist kaardikataloogi istme vahelt välja ning ca 80ga lumevaalude vahel liueldes lehitsesin kaarti. Üritasin leida, kus vittus see Järvenpää küll on ja kuidas ma sinna saan.

      Lõpuks leidsin ja nägingi kaardil, et Järvenpääl selline linnaosagi nagu Jamppa. No muidugi. Normaalse nimega koht ikka. Muigasin endamisi, et vot sinna ongi kõik Soome ganja-mehed ühe aia taha isoleeritud.

      Tõmbasin siis auto Kehä 1l päris tee äärde ja pidasin kinni. Püüdsin navist uuesti aadressi leida ja seekord õnnestus! Juhuuuu! rõõmustasin. Nüüd võis edasi sõita.

      Andsin tuld siis Lahdenväylä poole ja vaatasin peeglist, et tüüp ka olukorraga rahul. Ise nuputasin samas, et miks vittu ta sellisel ajal niiiiii pikka otsa sõidab. Kahtlane ju.

      Vaatasin navist siis, et mingi 42 km minna veel – siit tuleb räme arve talle. Hakkasin kahtlema, kas ta ikka maksab või paneb jooksu või juhtub midagi huvitavamat tee peal. Keerutasin endal erinevaid stsenaariume СКАЧАТЬ