Taksojuhi päevik. Tõeline Soome elu ja soomlased läbi eestlastest taksojuhtide silmade. Toomas Tomahook

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ta tuleb keskööks koju tagasi. See plaan aga ei õnnestunud.

      Kahe-kolme ajal öösel oli naine talle helistanud telefoni peale, aga ta ise ega ka sõber polnud seda kuulnud. Tüübid magasid rahus oma õlleuimast und. Lõpuks, hommikul 4 ajal oli uni vähe õrnem juba olnud ning naise mitmeteistkümnes kõne oli ta siiski üles ajanud. Naine olevat ta peale nüüd nii vihane, et ta pole kindel, kas tuppagi lastakse. Tüüp seletas, et ta naine on haiglaslikult armukade ka veel. Naine oli arvanud, et ta mees on mingi teise muija30 juures muud lõbu nautimas. Lisaks oli ta eit helistanud juba hädaabikeskusesse ning lasknud tüübi tagaotsitavaks kuulutada … Selle peale küsis tüüp minu käest: „Kas sa võid ette kujutada, kui haige fantaasiaga peab inimene olema, et ta sellist asja teeb? Ma jään lihtsalt sõbra juurde magama ja mutt laseb mind kohe tagaotsitavaks kuulutada …” Ma ei osanud tõesti selle peale midagi kommenteerida. Oskasin vaid endamisi mõelda, et kes see sul käseb siis üldse sellise naisega koos elada … Vaba valik ju.

„KUULA TAKSOJUHTI TEINEKORD!”

      Juulikuu. Argiöö. Kell oli 3 saamas. Kus mujalt ikka seiklusi saab, kui mitte Loode-Espoost, Espoo keskusest31.

      Istusin seal postil ja küüti tuli üks ca 30ne tüüp. Küsisin, et kuhu lähme. „Kivenlahti”32, sain vastuseks. Pärisin edasi, et „Mis tänavale täpsemalt?” „Yläjuoksu,” sain vähe täpsema sihtkoha kirjelduse.

      Söötsin aadressi navisse ja hakkasime liikuma. Tüüp hakkas samal ajal kuskile helistama. Ca 200 m postist tuli ristmik, kust mul navi näitas, et peaksin paremale keerama. Mina hakkasin paremale keerama, aga telefoni otsas rippuv tüüp, kes mu kõrval istus, vehkis käega, et „vasakule-vasakule.” Ütlesin talle: „Tegelt saab siit paremalt ka Kivenlahtisse ja mu meelest on see isegi otsem tee,” aga vend vaidles sellele vastu. Telefonikõne kõrvalt võttis ta korraks sõna, öeldes tähtsalt: „Ma olen Espoos 35 aastat elanud ja ma tean, kustkaudu otsemini Kivenlahti saab.” Andsin alla ja vastasin: „Ei, ega minul ei olegi vahet, kust sõidame. Peaasi, et sulle sobib,” ja lisasin: „aga ausalt öeldes ma küll ei tea, et Kivenlahtis Yläjuoksu tänavat oleks”. „On-on, ma tean,” vaidles tüüp jälle enesekindlalt vastu mulle ning siis rääkis telefoniga edasi.

      Sõitsime siis Kivenlahti suunas. Iga ettetuleva ristmiku eel näitas navi, et „Tee U-pööre”. Ise mõtlesin neil hetkil, et ju siis navi järgi oleks pidanud ikka sealt Kauklahti33 kaudu sõitma. Sealt, kus ma esimeselt ristmikult kohe paremale tahtsin keerata.

      Lõpuks jõudsime Espoonlahti34 piirile, kus navi näitas, et ma peaksin keerama Länsiväyläle, Hanko suunas. Ütlesin seda ka tüübile ning küsisin kohe: „Kas sa oled ikka päris kindel, et see Yläjuoksu asub Kivenlahtis?” Seletasin talle, et „Mul navi järgi näitab sinna tänavale veel 24minutilist sõitu … See tundub kuidagi kaugemal olevat …” Selle peale sattus tüüp ärevusse ja otsustas aadressi siiski veel kord kontrollida.

      Ta helistas oma tüdruksõbrale, kelle juurde ta minema pidi. Kuulsin tüüpi pärimas: „Kuule, mis piirkonnas see Yläjuoksu tänav asub? Kivenlahtis ikka, eksole?” Kuulsin taas, kuidas sõbrants talle midagi vastas, mille peale tüüp imestas valju häälega: „Niiiiippperis35 või???!!!!” ning vandus: „Voi vittu!!!”

      Tüüp lõpetas kõne. Vaatasime teineteisele otsa ning hakkasime mõlemad valjult naerma. „Niipperis. Jajaaa, ma tean, ma olen siin 35 aastat elanud,” kordasin ironiseerivalt ta ülimat enesekindlat tarkust. Tüüp tunnistas ise ka: „Jaaa, sul oli õigus, sul oli õigus. Ma oleksin pidanud ikka sind kuulama ja sealt esimesest ristmikust kohe paremale keerama ning navi järgi sõitma.” Tüüp kirus ennast edasi: „Mis kuradi Kivenlahti! Muidugi on see koht Niipperis ju!”

      Tüüp oli vist mingi aine laksu all ka, sest vahepeal ta rääkis tee peal omaette. Ja siis vahepeal rääkis ta jälle minuga. Küsisin mitu korda ta käest sõidu jooksul: „Kas sa ütlesid mulle midagi või?” mille peale ta lihtsalt vastas: „Aa, ei, ma lihtsalt mõtlesin korraks kõva häälega.” Tüüp paistis välimuselt ka natuke selline rastaliku välimusega olevat. Ei imesta, kui ta oli eelnevalt mingeid taimesaadusi suitsetanud, mis oli ta orienteerumisvõimeid pisut kahandanud.

      Igal juhul jõudsime lõpuks õigele aadressile ning tüüp kohtus lõpuks ka oma tütarlapsega, kes teda juba tänaval ootas.

      Kui ma ise hiljem huvi pärast navist kontrollisin, palju on sealt tšiki juurest tagasi Espoo keskusesse ning kui palju tuli tegelik reisi pikkus, siis selgus, et tegime tüübiga 16kilomeetrise ringi.

„KURAT! MU 7 AASTAT VANAD HISPAANIAST TOODUD KINGAD VARASTATI JUST ÄRA!”

      Juulikuu. Varahommik. Päike oli juba tõusnud. Espoo kaguosas,Tapiola taksopeatusest ca 500m kaugusele ühe bussipeatuse juurde tuli tellimus. Sealt võtsin küüti ühe keskmiselt pehme, ca 30se meeskodaniku.

      Tüüp oli ca 30aastane. Seljas oli tal T-särk ning jalas lühikesed püksid. Kui ta autosse mu kõrvalistmele istus, märkasin, et ta on paljajalu. Küsisin ta käest: „Kas sul jalas polnudki midagi? Olidki paljajalu või on sul jalanõud ka kuskil siin lähedal?” Selgus, et ei olnud. Härra seletas, et ta oli baarist tulles KORRAKS bussipeatusse pingile tukkuma heitnud. Oli tahtnud vähe puhata. Puhkus oli aga vähe pikemaks veninud. Kui ta umbes 1,5 tundi hiljem ärkas, sai ta aru, et keegi oli vahepeal tal vanad itaalia kingad jalast ära varastanud. Tüüp kurtis: „Kurat küll! Ma ise 7aastat tagasi Hispaaniast tõin need kingad ja ma ei saa aru, kellele neid läbi higistatud ning väljaveninud käimasid vaja küll läks hommikul.”

      Ega see vargus teda väga rohkem ei morjendanudki. Pigem oli ta häiritud, et need kingad olid tal ise Hispaaniast toodud ning 7 aastat tublilt vastu pidanud.

      Küsisin ta käest, et kuhu ta nüüd tahab minna. Tüübi esimene soov oli kohe, et „lähme Suomenoja36 Shelli (ca 7 km) suitsule tuld ostma – hirmsasti tahaks suitsu tõmmata.”

      Sõitsime siis Shelli. Kui tüüp seal oma esimese tõrvapulga sisse imes, liikusime edasi Siuntio37 (ca 30 km) poole.

      Teel rääkis tüüp mulle muuhulgas, kuidas liikluskaamerad toimivad, millise kiirusega võib neisse sisse sõita, et trahvi ei saaks ja kuidas üldse trahvi ei saaks.

      Varahommikuse kellaaja kohta oli ta isegi teravama ajuga kui mina pärast 12tunnist töövooru. Mul oli päris raske temaga sellistel intelligentsetel teemadel kaasa rääkida. Tundus, et talle polnud kõva pidutsemine eriti kahjustavalt mõjunud. Minule aga terve öö sellises konditsioonis kodanikega küll.

      Meie „loovuse vili” pühapäeva hommikul pärast 13tunnist sõiduvooru

      Viisin paljasjalgse kaveri koju ära ning lõpetasin ka enda seiklused selleks korraks. Kell näitas 8.30 hommikul. Olin sõitnud ööga 350 km ning sõidus olnud 13 tundi.

      Kui olin auto „puhkama” pannud, kohtusin veel oma soomlasest sõbra Richardiga, kellega paari longero kõrvale veel ühe tooli valmis meisterdasime. Näete nüüd ise, milliseid asju aju hommikuks pärast selliseid töövoore välja genereerib.

MODELL ERIKA, SÕBRANTS MARIKA JA SÕBER RIKU

      November. СКАЧАТЬ