Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sattusime raamatu sisse,” selgitas Alex, kuid vend ei saanud hästi aru. „Ma arvan, et me asume nüüd päriselt Muinasjutumaal.”

      Ta ulatas tagaotsimiskuulutuse vennale ja Conner luges selle läbi. Poisi silmad läksid suureks nagu leemuril.

      „Ei-ei-ei! Nii ei saa juhtuda! Lollus!” Ta raputas pead ja andis kuulutuse õele tagasi sellise näoga, nagu oleks plakat nakkusohtlik. Ta ei suutnud, ei tahtnud kuuldut uskuda. „Tahad öelda, et me oleme muinasjuttude maailmas?”

      „Selle metsa tunneksin ma ära kus tahes! Igatahes on see sama mets, mis vanaema raamatus,” vastas Alex ja naeratas endalegi ootamatult. „Aga loomulikult! Kuhu mujale oleks raamat saanudki meid tuua?”

      „Me kukkusime läbi raamatu! Midagi loomulikku siin küll ei ole!” ütles Conner. „Noh, kas me peamegi nüüd siia jääma, mis? Kuidas me koju saame?”

      „Conner, mina ei oska su küsimustele vastata,” ütles Alex. „Ära unusta, et minuga juhtus kõik sama moodi!”

      Conner hakkas, käed puusas, puude vahel ringi marssima. „Uskumatu – ma ei jäänud pärast tunde, jooksin koolist ära ja sattusin teise dimensiooni!” lausus ta.

      Alex oli üpris tänulik, et vend talle järele tuli. Nad olid kogu elu koos elanud ja lasteaiast peale ühes klassis käinud. Alex poleks teadnud, kuidas ta teises dimensioonis päris omal käel hakkama saaks.

      „Loodetavasti oled siis õnnelik, Alex,” ütles Conner. „Mis ma ütlesin – selle raamatu oleks pidanud ojasse viskama!”

      „Aitab süüdistustest,” vastas Alex. „Vahet pole, kuidas me siia sattusime, oleme siin, ja kõik. Nüüd on oluline leida keegi, kes võiks aidata meil koju minna!”

      „Palun vabandust, kas ma saan teid aidata?” küsis viisakas hääl kaksikute selja tagant. Mõlemad võpatasid võõrast häält kuuldes. Nad pöörasid ringi, et vaadata, kes küsis, ja soovisid kohe, et poleks vaadanud.

      Alexi ja Conneri selja taga seisis olend, keda oleks kõige täpsemini iseloomustanud sõna konnmees. Pikka kasvu mehel olid suured läikivad silmad, lai nägu ja säravroheline nahk. Seljas oli tal peen vestiga ülikond ja käes suur klaaspurk vesiroosilehtedega.

      „Andestage, et ma pealt kuulasin, aga kui peaksite juhatust vajama, siis suunataju on mul päris hea,” ütles ta ja naeratas laialt.

      Alex ja Conner olid jahmatusest lausa tardunud. Uus tuttav oli vaieldamatu tõend, et viibitakse tõepoolest muinasjutumaal.

      „Te paistate olevat liiga noorukesed, et omapead metsas olla,” ütles konnmees. „Kas eksisite ära?”

      Conner tõi kuuldavale kileda oige, mis jäi väga pikalt kajama. „Palun ärge sööge meid ära!” ütles ta ja varises kägarasse maha.

      Konnmees vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Noormees, mul pole kavatsust teid ära süüa,” sõnas ta. „Kas ta on alati selline?” küsis ta Alexilt.

      Alex reageeris peaaegu samasuguse kiljatusega nagu hetk tagasi Conner.

      „Tean-tean. Ärge muretsege; ma olen harjunud, et inimesed mind nähes kriiskavad,” ütles konnmees. „Karjuge ehmatus endast välja. Minuti pärast läheb üle.”

      „Me palume vabandust!” suutis Alex viimaks öelda. „Lihtsalt seal, kust me pärit oleme, ei leidu kuigi palju … ee… konninimesi? Vabandust, kui see pole päris õige sõna!”

      Conner tegi uuesti peenikest häält. Seekord ta enam ei kiljunud, aga piinlik oli ikka.

      Konnmees uuris nende mõlema nägu ja pööras erilist tähelepanu rõivastusele. „Kust te täpsemalt tulete?”

      „Üsna kaugelt,” vastas Alex.

      Läbi metsa kajas huntide läbilõikav ulg. Selle peale võpatasid kõik kolm. Konnmees vaatas ringi, suurtes läikivates silmades sulaselge hirm.

      „Läheb pimedaks,” ütles konnmees. „Parem lähme ulualla. Palun tulge minu juurde koju. Siit on ainult mõni minut kõndida.”

      „Otsi lolli!” vastas Conner.

      Hundiulg kostis uuesti. Seekord palju valjemini kui enne. Kus iganes need hundid ka olid, igatahes tulid nad üha ligemale.

      „Eks ma tean ise ka, et näen päris jube välja,” ütles konnmees kaksikutele, „aga nende olevustega võrreldes, kes siin metsas pimeduse saabudes ringi luusivad, olen ma väike vend. Tõotan, et ma ei tee teile viga.”

      Tema pilk oli nii osavõtlik, et raske oli teda mitte usaldada. Kärmel sammul läks konnmees sügavamale metsa.

      Alex nügis venda. „Parem lähme talle järele.”

      „Hull oled või? Mina ei lähe hiigelkonna juurde külla,” vaidles Conner sosinal vastu.

      „Mis meil kaotada oleks?” väitis Alex.

      „Peale elu või?” surtsus Conner, aga õde tiris ta vastupuiklemisest hoolimata kaasa ja vedas sinna, kuhu konnmees neid juhatas.

      Tubli tüki aega ruttasid kaksikud konnmehe järel. Nad tegid puude vahel siksakke ning hüppasid üle rahnude ja puujuurte, mis maa seest välja turritasid. Mida edasi, seda tihedamaks mets muutus. Pimenes väga kiiresti, ja kui nad konnmehe kodu juurde jõudsid, valitses väljas juba peaaegu pilkane pimedus.

      Alex ja Conner hoidusid võimalikult lähestikku. Igal sammul surusid nad alla kahtlust, kas selle imeliku olevusega kaasaminek oli ikka tark mõte.

      „Siitkaudu,” ütles teejuht.

      Konnmees lükkas eemale pundi kuivanud vääte, mis kasvasid mäenõlva sisse peidetud ukse ees varjuks. Ta tõmbas ukse lahti ja juhatas ebalevad kaksikud maa alla. Konnmees vaatas selja taha metsa, uurides, ega keegi neid ei jälitanud, ja pani siis ukse enda järel kinni.

      Maa all oli väga pime. Alex ja Conner olid lähestikku nagu siiami kaksikud.

      „Andestage see segadus. Ma ei teadnud külalisi oodata,” vabandas konnmees ja süütas tiku abil lambi.

      Alex ja Conner ei teadnud, milline peaks olema ühe konnmehe kodu, aga midagi sellist poleks nad igatahes osanud oodata.

      Viibiti suures ruumis, millel olid mullast seinad ja madal muldne lagi. Kusagil pea kohal kasvava puu juured rippusid kroonlühtrina alla. Keset tuba seisis kobar suuri puhvis tugitoole ja diivaneid, esiküljega kenasti väikese kamina poole, aga mitmel padjal tolknes täidis seest välja. Läheduses asuvas pisikeses kööginurgas rippusid konksude otsas tassid, teekann ja kastrulid.

      Alexi rõõmuks oli kõikjal raamatuid. Muldseid seinu ääristas riiulite kaupa köiteid; igale vabale pinnale ja ka lausa maapinnale oli laotud raamatuvirnu; paistis, et raamatud sigivad siin vabalt otsekui närilised.

      „Conner,” sosistas Alex vennale kõrva, „sa vaata ainult! Siin on nagu Lucy ja härra Tumnuse loos!”

      Conner vaatas ringi ja sai aru, mida õde silmas peab. „Kui ta hakkab meile türgi maiust pakkuma, siis võid öelda, mida tahad, aga jalga me siit laseme!” sosistas ta vastu.

      „Räpasevõitu ehk, aga see-eest õdus,” ütles konnmees. „Konna ei taheta kuskil СКАЧАТЬ