Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ … Võib-olla viiakse terve pere minema, sest nad olid raamatuga lähikontaktis …

      Proua Peters jõudis Alexi pingi juurde.

      „Preili Bailey, kas see asi on seal teie kotis?” küsis ta.

      Alexi näost kadus kogu loomulik jume. Nüüd läks tarvis imet!

      Äkki tuhiseski läbi õhu suur ajalooõpik, tabas proua Petersit otse pähe ja lõi ta lokkis juuksed kahte lehte laiali. Kogu klass pööras pead ja nägi tagareas Connerit, käsi alles välja sirutatud. Ta viskas õpetajat raamatuga!

      Proua Peters tõmbus näost erepunaseks. Ta vaatas Connerit nii tigeda pilguga, et ründevalmis härgki oleks tema kõrval võrdlemisi ohutu paistnud.

      „Härra Bailey! Taeva päralt, mis teile ometi sisse läks!?” kriiskas ta. Küllap oli seda kuulda üle kogu kooli.

      Põgusa viivu jooksul sähvis kogu senine elu Conneri silme eest mööda. Tal oli tõemeeli tunne, et kohe ta sureb. Poiss oli näost väga kaame, peaaegu läbipaistev.

      „Proua Peters, ma palun vabandust!” niutsatas ta. „Siin oli mesilane! Ma ei tahtnud teile pihta visata,” valetas ta.

      Vähe puudus, et õpetaja kõrvust ja ninast oleks auru tuprunud.

      „Jääte pärast tunde, härra Bailey! Sel nädalal, järgmisel ja ülejärgmisel ka!” teatas proua Peters. Ta läks tagasi oma laua taha ja hakkas hoogsalt täitma kõiki pärast tunde jätmise märkuselehti, mis vaid käeulatusse sattusid.

      Õnneks oli ruumis valitsenud pinge nii suur, et ümin polnud enam kellelgi meeles ning keegi ei pannud tähele, kuidas see järk-järgult vaibus. Conneri ülesanne oli täidetud. Ta teadis, et toimis õigesti – küll mitte õpilase, vaid venna seisukohalt.

      Peagi helises kell ning kõik õpilased tõusid pingist ja valgusid klassist välja – välja arvatud Conner, kes jäi edasi istuma. Alex läks venna juurde.

      „Aitäh,” ütles ta.

      „Jääd mulle tänu võlgu,” kinnitas Conner.

      Alex noogutas ja läks siis klassist välja, et seekord üksi koju minna. Conner jäi pinki istuma, kuni proua Peters jõudis märkuselehed valmis kirjutada.

      „Tulge siia, härra Bailey,” käskis õpetaja.

      Conner lähenes õpetajalauale nii vastumeelselt, otsekui oleks see leekides.

      „Tunni ajal asjade loopimine on absoluutselt lubamatu; kas saate minust aru, härra Bailey?” ütles õpetaja, hääldades viimse kui silbi rõhutatult välja. „Üksainuke selline intsident veel, ja ma kannan hoolt, et teid heidetakse koolist välja!”

      Conner neelatas ja noogutas. Proua Peters andis talle paksu pataka märkuselehti.

      „Teie ema peab neile kõikidele alla kirjutama,” teatas ta.

      Conner noogutas uuesti. „Palun tõesti vabandust,” ütles ta. „Ma loodan, et te ei saanud kõvasti haiget.” Ta oli nii siiras, et isegi proua Peters tajus, et ta kahetseb päriselt. Sisimas teadis õpetaja, et tegelikult on Conner hea poiss – kohutav õpilane, aga sellest hoolimata hea poiss.

      „Olgu, härra Bailey,” sõnas ta. „Ma vist alahindasin seda mõju, mida perekonna olukord teile ja teie õele on avaldanud. Võtan teie emaga ühendust ja pakun välja hulga kooliväliseid ringe, mille tegevusest teie ja õde võiksite osa võtta, samuti nende eneseabiraamatute nimekirja, millest võiks kasu olla.”

      Conner noogutas.

      „Arvan, et kui teil oleks, kuhu vahetevahel vaimus pageda, saaksite toimuvaga paremini hakkama,” ütles õpetaja.

      Conner noogutas muudkui edasi. Kui tema elus on tõesti aeg, mil tekib vajadus reaalsuse eest pageda, siis on see nüüd käes, ja küllap arvab õdegi sama moodi.

      Ja siis tabas teda otsekui välk üks mõte.

      Jumal küll – Alex! mõtles Conner. Ta läheb ju ise sinna raamatu sisse rändama! Sellepärast hoiabki ta sellest kümne küünega kinni! Sellepärast ajaski ta vastu ega tahtnud raamatut minema visata!

      Conner pillas märkuselehtede pataka maha ja sööstis ukse poole.

      „Proua Peters, palun vabandust, ma ei saa täna pärast tunde jääda! Mulle tuli just praegu üks asi meelde!”

      „Härra Bailey! Tulge silmapilk tagasi!” hõikas õpetaja talle pahaselt järele, kuid oli juba hilja. Poiss oli kadunud.

      Conner kihutas mööda tänavat, nagu jalad võtsid. Alexil oli tubli edumaa, kas ta jõuab õigeks ajaks koju, et õde tagasi hoida? Mis saab siis, kui õde on selleks ajaks juba läinud, kui tema ükskord koju jõuab? Mis saab siis, kui ta õde enam ilma peal ei näe? Jalad lõid tulitama, küljes hakkas valusalt pistma, süda tahtis rinnakorvist välja karata, aga Conner jooksis muudkui edasi. Mõttes palvetas ta, et veel poleks liiga hilja …

      Alex oli jõudnud vaevalt viis minutit kodus olla, kui „Muinasjutumaa” hakkas jälle halvasti käituma. Tüdruk jooksis trepist üles oma tuppa ja pani kohe ukse enda järel kinni.

      Ta võttis „Muinasjutumaa” koolikotist välja ja asetas põrandale. Niipea kui ta kaane avas, täitus tuba kuldse kumaga. Tüdruk naeratas endamisi. Alex oli ikka ja alati lootnud, et temaga midagi maagilist juhtuks, ja nüüd viimaks oligi see käes.

      Ta tõmbas koolikotist pliiatsi, asetas selle avatud raamatule ja jälgis, kuidas pliiats kaob. Tüdruk vaatas toas ringi, otsides, mida võiks veel raamatusse poetada. Pliiatsid olid otsas ja riiulisse olid alles jäänud ainult need raamatud, mida ta soovis alles hoida. Pilk langes koolikotile; koolikotte oli tal küllaga.

      Ta asetas koolikoti kogu täiega raamatu peale ja jälgis, kuidas seegi vajub aeglaselt muinasjuturaamatusse. Kuhu kõik need asjad lähevad? Kas raamat toimetab need maailma teise otsa? Kas virn tema kooliasju on nüüd Indias või Hiinas?

      Või äkki saadab raamat asjad hoopis teistsugusesse paika? Kas on võimalik, et need lähevad mõnda teise maailma? Kas see on sama maailm, kuhu Alex salamisi igatseb?

      Oli ainult üks võimalus, kuidas seda teada saada.

      Seda mõtet oli ta terve nädala alla surunud. Mis siis saab, kui ta ise raamatu sisse läheb? Ei, sellist rumalust küll teha ei või. Mis siis, kui sealt ei saagi enam välja?

      Aga kui torkaks raamatu sisse ainult käe? Mis juhtuks? Kas hakkaks valus? Kas käsi kaoks tervenisti ära? Uudishimu sai ettevaatusest võitu. Alex laskus põlvili ja kummardus ülima ettevaatlikult raamatu kohale.

      Ta alustas sõrmeotstest. Esialgu ei juhtunud midagi. Valu polnud; ta tundis vaid soojust ja kihelust. Alex sirutas käe pisut kaugemale. Käsi oli nüüd randmest saadik sees ja endiselt polnud juhtunud midagi murettekitavat. Ta läks veidi kaugemale; raamat ulatus nüüd küünarnukini. Poleks raamatut vahepeal, tolkneks käsi välja juba alumise korruse laest.

      Alex kummardus veel rohkem ette ja sukeldus raamatusse peaaegu õlast saadik. Ta liigutas kätt raamatu sees ringi ja otsis kobamisi, kas seal ei leidu midagi, millest kinni hoida.

      Äkki prahvatas tüdruku toa uks СКАЧАТЬ