Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

      Alex käitus juba terve nädal otsa kummaliselt. Conner märkas seda kohe alguses, sest õde polnud jutukas ja reibas nagu t avaliselt. Hoopis vaikne ja justkui suures segaduses.

      Hommikusöögi ajal pani Alex venna tere hommikust ütlemist vaevu tähele. Koolis ei tõstnud ta eriti kätt. Koduteel poetas ta Connerile vaevu mõne sõna. Ja niipea kui nad koju jõudsid, tormas Alex trepist üles ja lukustas end kogu ülejäänud päevaks oma tuppa.

      „Oled ikka terve või?” küsis Conner viimaks. „Paistad nii teistsugune.”

      „Jah, ma olen lihtsalt väsinud,” vastas Alex.

      Conner teadis, et küllap see nii ongi, sest paistis, et õde ei saa öösiti und. Millal iganes Conner sel nädalal keset ööd üles tõusis, et vett juua või vetsus käia, ikka põles õe toas alles tuli ja oli kuulda, kuidas Alex sahistab ja millegagi tegeleb.

      Ei tarvitsenud olla geenius, et aru saada – tegu on millegi enama kui ainult unetusega. Terviseõpetuse tundides oli Conner näinud piisavalt õppevideosid ja teadis, et selles vanuses tüdrukutel hakkab esinema meeleolumuutusi, ent Alexist oli saanud justkui hoopis teine inimene. Teda vaevas mingi tõsine mure ja ta hoidis seda enda teada.

      „Kas ma tohin sult pliiatseid laenata?” oli ärkvel Alex, silmad pärani, ühel hilisel õhtul vennalt küsinud.

      Sama hästi võiks paabulind tulla sabasulgi laenama! Conner ei teadnud, mida asjast arvata. Ega ta nii hilja ometi enam koduseid ülesandeid ei tee?

      „Kas sul endal pole neid sadade kaupa?” oli ta vastu küsinud.

      „Jah … aga kõik kadusid ära,” vastas õde.

      Conner andis siis õele need vähesed, mis tal leidusid. Alex võttis pliiatsid vastu, kadus kiiresti oma tuppa ega paistnud tähelegi panevat, et mõnel oli ots näritud või kumm puudu.

      Järgmisel ööl oli Conner mitu korda ärganud mingi imeliku surina või ümina peale, mis Alexi toast kostis. Heli oli tasane, kuid vibreeris tugevalt, olles pigem tuntav kui kuuldav.

      „Alex?” Conner koputas õe uksele. „Mis hääl siit kostab? Üritan siin magama jääda, aga see ajab peast segi!”

      „Mingi mesilane, muud midagi. Ajasin ta aknast välja!” pahvatas Alex ukse tagant.

      „Mesilane?” hämmeldus Conner.

      „Jah, hästi suur. Tead, neil on pulmade aeg, nüüd on nad päris agressiivsed,” hüüdis Alex.

      „Ee… nojah …” ei osanud Conner muud kosta ja läks magama.

      Need vahejuhtumid aga polnud veel midagi, võrreldes sellega, mis toimus järgmisel päeval koolis.

      „Kas keegi oskab mulle öelda, kuidas nimetatakse jõgesid, mis voolasid läbi iidse Mesopotaamia?” küsis proua Peters ajalootunnis. Nii nagu tavaliselt, ei leidunud ainsatki vabatahtlikku ütlejat.

      „Kes teab?” õhutas proua Peters. Kõik vaatasid Alexi poole ja lootsid, et kohe-kohe tõstab ta hoogsalt käe, kuid Alex vaatas lihtsalt maha. Ta ei pannud üldse tähele.

      „Tigris ja Eufrat,” teatas proua Peters. „Kas keegi võiks öelda, milleks peetakse nende kahe jõe vahelist piirkonda?” Ta suunas küsimuse Alexile, kuid asjatult – Alex oli süüvinud omaenda mõtetesse.

      „Preili Bailey, võib-olla teate teie vastust?” küsis proua Peters paluvalt.

      „Millele?” küsis Alex ja tuli järsult transist välja.

      „Minu küsimusele,” ütles proua Peters.

      „Oh …” ütles Alex. „Ei.” Ta toetas pea käele ja jäi jälle põrandat jõllitama.

      Proua Peters ja õpilased ei mõistnud, mis toimub. Alex teab ju alati vastust. Kuidas tema vastusteta üldse hakkama saada?

      „Tsivilisatsiooni hälliks …” ütles proua Peters vastuse klassile ette. „Paljud usuvad, et just sealt sai inimkond alguse … Preili Bailey!”

      Alex СКАЧАТЬ