Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Peters jõllitas teda umbes sellise pilguga nagu äkiliselt keset sõnnikut poegima hakanud laudalooma. „Olgu … olgu pealegi,” ütles ta. „Kas teil on tarvis kooliarsti juurde minna?”

      „Ei, mul pole viga midagi. Ma olen ainult natuke unine,” kinnitas Alex. „Luban, et selline asi enam ei kordu!”

      Conner vaatas toimuvat tardunult otsekui rongiõnnetust. Ta suutis vaid pead vangutada. Mis Alexiga ometi juhtunud on? Kuhu jäi tõeline õde? Alex oleks justkui Conneriks muutunud!

      Ühtäkki täitis klassiruumi seesama tasane surin, mida Conner oli eelmisel ööl kuulnud. Alex ajas ärevalt selja sirgu, tema silmad läksid pärani, suuremaks kui iial enne. Nii mõnigi õpilane hakkas ringi vaatama, kust see imelik hääl kostab.

      „Kas keegi oskab mulle öelda, millised tehnoloogiad Mesopotaamia pronksiajale andis?” küsis proua Peters, suminat ilmselt tähele panemata. „Kes teab?” küsis ta üle.

      Alexi käsi sööstis püsti.

      „Jah, preili Bailey?” pöördus proua Peters õnnelikult tema poole.

      „Kas ma tohin tualetti minna?” piiksatas Alex.

      Proua Peters ohkas pettunult. „Jah,” vastas ta.

      Veel enne, kui ta jõudis loa anda, oli Alex pingist väljas, koolikott pihku kahmatud, ja läks ukse poole.

      Conner vaatas õe minemist. Teda haaras kahtlus, nii et silmadki läksid pärani. Miks Alex koti vetsu kaasa võttis?

      Ta otsustas välja uurida, mis toimub. Parem võtta kätte ja küsida siinsamas, koolis, kus õde ei saa eest ära joosta ja oma toa ust lukku panna.

      „Proua Peters!” hüüdis Conner.

      „Jah, härra Bailey?” küsis proua Peters.

      „Kas ma tohin kooliarsti juurde minna?” küsis poiss.

      „Mis põhjusel?” tahtis õpetaja teada.

      Nii kaugele ette polnud Conner jõudnud veel mõelda. „Ee… mul küünarnukk valutab,” ütles ta.

      Proua Peters vaatas talle tühja pilguga otsa. Küllap oleks ta poissi paremini uskuma jäänud, kui too oleks kaevanud, et hakkab dinosauruseks muutuma. „Küünarnukk valutab?” küsis õpetaja üle.

      „Jah, hirmsasti. Lõin pingi serva vastu ära, nüüd lõhub valutada mis jube,” kinnitas Conner ja haaras täiesti tervest küünarnukist kramplikult kinni.

      Proua Peters algul kõõritas ja siis pööritas silmi – kaks pahameelt väljendavat näoilmet ühe hoobiga. „Olgu,” kostis ta siis. „Aga ma pean teile loa välja kirjutama …”

      Conner oli uksest väljas, enne kui õpetaja lause lõpetada jõudis.

      Alex oli vahepeal tormanud tüdrukute tualettruumi. Kiiresti vaatas ta kõikide latrite alla, veendumaks, et on üksi. Siis tõmbas ta koolikoti luku lahti, tiris „Muinasjutumaa” välja ja asetas kraanikausi äärele; raamat kumas ja ümises üha tugevamini.

      „Palun jäta! Palun jäta!” ütles Alex raamatule. „Ma olen koolis! Ma ei tohi sinuga siin vahele jääda!”

      Heli ja kuma tuhmistusid aegamööda ning „Muinasjutumaast” sai jälle normaalne raamat. Alex jõudis just kergendunult ohata, kui korraga paiskus veel keegi tualettruumi uksest sisse. Vend!

      „Alex, mesilastel pole pulmahooaega,” teatas Conner kortsus kulmul, käed puusas. „Ma vaatasin järele. Nad elavad kogukonnas nagu sipelgad, isegi need suured. Nemad ei ela paariviisi.”

      „Conner, mida sa siin teed? Sa ei tohi tüdrukute vetsus olla!” karjus Alex.

      „Ma ei lähe enne kuhugi, kui sa räägid, mis lahti on!” nõudis Conner. „Valetad mulle juba nädal otsa. Ma saan aru küll, et midagi on teoksil; mul on kaksikuvaist!”

      „Kaksikuvaist?” küsis Alex pilkavalt.

      „Ma ise tegin selle sõna,” ütles Conner. „See tähendab, et ma saan kohe aru, kui sulle miski muret teeb, isegi kui sa ütled, et pole midagi. Alguses mõtlesin, et sul on plikade tujud …”

      „No tead, Conner!” hüüdis Alex vahele.

      „Kui hakkas imelikku suminat kostma ja sa ööd läbi üleval istusid, mõtlesin, et ema ostis sulle mobla ja sa hoiad seda minu eest salajas. Aga siis tuli mulle meelde, et sul ei ole sõpru, nii et kellele sa helistaksid või sõnumeid saadaksid?”

      Alex turtsatas. Nii et lisaks süüdistustele veel jämedused.

      „Aga nii hästi tunnen ma sind küll, et tean, et sinu käitumise taga peab olema midagi palju hullemat,” ütles Conner. „Püsid vakka, ei oska proua Petersile vastata ja jääd keset tundi magama! Käitud juba nagu mina! Ütle ometi, mis sul viga on?”

      Alex ei lausunud sõnagi, vaatas vaid jalge ette maha. Tal oli oma hiljutise käitumise pärast kohutavalt piinlik, samas teadis ta suurepäraselt, et kui ta räägiks, miks ta nii tegi, ei usuks mitte keegi, vend ehk välja arvatud.

      Conner vaatas tütarlaste tualettruumis ringi. „Jessas, teil on siin nii kena. Poiste vets on nagu mürgiste jäätmete tünn … Pea kinni, miks sul vanaema raamat siin kaasas on?”

      „Ma ei tea, mis toimub!” Alex puhkes valjusti ja inetult nutma nagu viimse piirini viidud inimene kunagi.

      Conner taganes igaks juhuks sammukese. Ta polnud õde veel ilmaski nii hüsteerilisena näinud.

      „Alguses mõtlesin, et mul on hallukad!” ütles Alex. „Mõtlesin, et võib-olla tulevad need mingist toidust, mida vanaema meile sünnipäevaks tegi. Sel öösel see esimest korda juhtuski! Aga edaspidi oli kogu aeg, nii et ma sain aru, et see ei tule toidust!”

      „Alex, millest sa räägid?” küsis Conner.

      „„Muinasjutumaast”!” karjus Alex. „See raamat hiilgab! Ja ümiseb! Iga päevaga järjest eredamalt ja valjemini! Ma pole saanud õieti magadagi, püüan kogu aeg välja mõelda, miks ja kuidas ta seda teeb! Ta rikub kõiki loodusseadusi!”

      „Aa…” Conneri kulmud kerkisid kõrgele. „Alex, mul on tunne, et peaks vist kooliarsti juures ära käima …”

      „Mõtled vist, et läksin segi!” vastas Alex. „Igaüks arvaks samuti, kui pole seda ise näinud. Ma vannun, et räägin tõtt!”

      „Mina küll ei arva, et sa peast segi oled,” valetas Conner ja mõtles, et õde hakkabki omadega sassi minema.

      „Seda juhtub üks või kaks korda päevas,” ütles Alex. „Ma kartsin, et ema saab jälile, sellepärast võtsin raamatu kooli kaasa; sellist muret pole talle nüüd küll enam juurde tarvis, et kodus vedeleb mingi nõiaraamat.”

      Conner ei osanud midagi kosta. Peas vilksatas nägemus eelseisvatest hullumajakülastustest: ta käib koos emaga õde vaatamas, viskab nalja, et lahe särk – ikka see valge ja pikkade varrukatega, mida õde peab kogu aeg kandma.

      Siililegi selge, et õde on ära pööranud, aga pole ka ime, kui vaid mõelda, mida neil tuli läbi elada. Conner СКАЧАТЬ