Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ algas uuesti. Nad vaatasid kraanikausi äärel lebava „Muinasjutumaa” poole; Alexi kergenduseks ja Conneri õuduseks raamat kumas.

      Conner taganes ja toetas selja vastu seina, otsekui oleks tegu lõhkeainega.

      „„Muinasjutumaa”!” karjus Conner. „See raamat hiilgab! Ja ümiseb!”

      „No mis ma ütlesin!” kinnitas Alex.

      Conneri suu vajus nii ammuli, et lõug oli peaaegu vastu rinda. „Kas ta on radioaktiivne?” küsis poiss.

      „Vaevalt,” arvas Alex. Ta sirutas käe raamatu poole.

      „Alex, ära puutu!” karjus Conner.

      „Rahune maha, Conner,” vaigistas Alex venda. „Ma olen temaga juba nädal otsa tegelenud.”

      Ta nipsas raamatu ühe sõrmega lahti ning kohe oli terve tualettruum tulvil valguskuma. Kõik illustratsioonid ja tekstid olid kadunud, leheküljed paistsid koosnevat lausa puhtast valgusest.

      Alex kummardus raamatule lähemale.

      „Kuula. Kas kuuled?” küsis ta. „Mina kuulen puulehti ja linde. Varem pole ma siit kunagi selgeid häälitsusi kuulnud!”

      Conner tuli seinast eemale ja peatus õe kõrval. Tualettruumi kahhelkividelt ja portselanilt kajas vastu lindude sädinat ja puude sahinat.

      „Kuidas see saab võimalik olla?” küsis Conner. „Oled sa kindel, et tal pole patareisid või midagi sihukest?”

      „Ülimalt keerukate analüüside põhjal, mille juures ma kasutasin kõiki teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi, võin öelda, et see on lihtsalt nõidus,” vastas Alex. „Ühtegi muud seletust ei ole!”

      „Mis sa arvad, kas vanaema ka sellest teab?” küsis Conner. „Raamat oli ju aastaid tema käes, enne kui ta selle meile kinkis. Mis sa arvad, kas seda on enne ka juhtunud?”

      „Ei usu, et vanaema oleks raamatu meie kätte andnud, kui ta oleks teadnud, milleks see võimeline on,” arvas Alex.

      „Sul on õigus,” nentis Conner. „Õhtusöögi ajal lõikab ta alati ise liha minu taldrikul lahti, sest arvab, et ma võin endale noaga viga teha.”

      „See pole veel kõik,” ütles Alex. Ta pistis käe koolikotti ja tõi lagedale pliiatsi. Ettevaatlikult asetas ta pliiatsi kumavale raamatule. Kiiresti vajus pliiats kumavasse lehekülge ja kadus silmist.

      „Ku-ku-kuhu see kadus?” kogeles Conner jahmunult.

      „Pole aimugi!” vastas Alex. „Nädal otsa olen sinna asju poetanud! Pliiatseid, raamatuid, musti sokke – mis aga kätte sattus ja millest eriti kahju poleks hakanud. Minu arust võiks see olla mingi portaal.”

      „Mille portaal?” küsis Conner.

      Alex ei teadnud vastust. Muidugi olid tema lootused ühe teatava paigaga seotud.

      Kaksikud kummardusid raamatule veelgi lähemale, ninaga peaaegu vastu lehekülgi. Silmad tõmbusid kissi, valgus oli nii ere.

      Äkitselt lendas raamatust välja erepunane lind. Kaksikud hakkasid kiljuma ja paaniliselt mööda tualettruumi ringi jooksma. Nad põrkasid teineteisega kokku ning vastu seinu ja kraanikausse, samavõrd paanikas lind aga tiirutas nende kohal. Viimaks avas Conner tualettruumi ukse ja lind lendas minema.

      „Sa ei rääkinud, et sealt asju välja ka tuleb!” kisas Conner.

      „Ma ei teadnud! Esimest korda juhtus!” kisas Alex vastu.

      Aegamööda raamat tuhmistus ja muutus taas normaalseks. Conneril käis pea ringi. Ta ei suutnud kõiki neid asju uskuda, mida äsja pealt nägi. Mõni ime siis, et Alexil oli raske nädal! Conner tundis, et ta võib ka ise peast segi minna.

      „Me peame sellest raamatust lahti saama!” kuulutas ta. „Pärast kooli võiks rattaga oja äärde sõita ja selle vette visata, nii et keegi ei leia.”

      „Me ei tohi raamatut niisama ära visata!” vaidles Alex. „See on ju vanaema oma! Alati meie perekonnale kuulunud!”

      „Alex, sealt lendavad linnud välja! Vanaema saab kindlasti aru!” vastas Conner. „Mis saab siis, kui järgmiseks tuleb välja lõvi või hai? Ma saan aru, et sind ajab hulluks, kui midagi jääb selgusetuks, aga praegu on küll targem asi sinnapaika jätta. See võib palju ohtlikum olla, kui me oskame arvata! Kes teab, mis kõik võib veel juhtuda.”

      Alex sai aru, et vennal on õigus, aga samas pakkus kogu asi nii suurt huvi, et mõistus jäi kaotajaks.

      „Minu arust reageerid sa üle,” ütles ta vennale. „Ma ei taha temast enne lahti saada, kui saan tema kohta rohkem teada.” Ta sulges raamatu, pani selle koolikotti tagasi ja läks tualettruumist välja.

      „Alex! Ära mine ära, Alex!” hüüdis Conner õele järele.

      Kaksikud läksid klassi tagasi. Kõik õpilased lugesid vaikselt ajaloo õpikut.

      „Alex, meil on vaja rääkida!” sosistas Conner.

      „Härra ja preili Bailey, palun võtke istet ja lugege läbi peatükk Mesopotaamia kohta,” andis proua Peters oma kirjutuslaua tagant korralduse.

      „Jah, proua Peters,” vastas Alex, pöördus siis uuesti venna poole ja sosistas: „Hiljem räägime, Conner!”

      Conner tõi kuuldavale umbes sellise häälitsuse, nagu võinuks oodata karult.

      „Härra Bailey, kuidas teil kooliarsti juures läks?” küsis proua Peters.

      „Enam polnud vaja minnagi; küünarnukivalu jäi enne järele, kui ma sinna jõudsin,” vastas Conner, hoides seekord hoopis teist küünarnukki.

      Proua Petersi kulm kerkis vaata et pealaest kõrgemale.

      Kaksikud istusid pinki ja võtsid õpiku ette, ent lugeda ei suutnud tegelikult kumbki. Mõtted olid nii pealetükkivad, et võimatu oli keskenduda.

      Conner vaatas ühtepuhku õe poole, lootes, et Alex pöörab pead – siis saaks hoiatava liigutusega märku anda, et olukord on tegelikult väga tõsine. Alex tundis kuklas venna pilku, otsustas seda eirata ja hoidus nimme tagasi vaatamast.

      Ja siis juhtuski võimalikest kõige hullem. Ülivaikses klassis hakkas „Muinasjutumaa” Alexi koolikotis ümisema.

      Alex vaatas üle õla venna poole, viimaks ometi vaatas ta vennale otsa. Mida teha? Proua Peters oli tunnikavasse nii süvenenud, et polnud üminat esialgu kuulnud. Ehk on võimalik, et ta ei kuule seda ka nüüd?

      „Mis lärm see on?” nõudis proua Peters.

      Õpilased vaatasid klassis ringi ja imestasid samuti. Alexil ja Conneril oli hirm nahas; kõhus pööritas mis kole.

      Proua Peters tõusis oma laua tagant ja hakkas klassis otsivalt ringi tiirutama otsekui saaklooma lõhnajälje üles võtnud koiott. Ta kõndis pingiridade vahel ja jõudis Alexile aina lähemale.

      „Kui keegi peaks teadma, mis see on, oleks parem kohe öelda, enne kui mina ta leian,” hoiatas õpetaja.

      Alex СКАЧАТЬ