Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

      Enam polnud Alex oma toas. Ta langes maailma, mis oli tulvil valgust.

      Ta kukkus üha sügavamale ja kiiremini. Pea käis ringi ja tal oli hirm. Ta karjus appi, aga kuulis üksnes omaenda häält. Kas see kukkumine ei lõpegi? Kas ta on surnud? Ei tea, kas ta oma perekonda ka veel kunagi näha saab?

      Alex kuulis lindude sädinat ja tuule kahinat puulatvades. Hääl tundus olevat üha ligemal, tema aga aina langes ja langes, teadmata, kuhu omadega välja jõuab …

      „Ai!” tegi Alex kõvale pinnale jõudes. Mütsatus tegi omajagu haiget, aga siiski mitte tõsiselt viga. Kui poleks olnud seda järsku maandumist, mõtleks ta kindla peale, et näeb kõike unes.

      Ta tõusis kähku jalule ja katsus pulssi, et kindel olla, et süda ikka töötab; niipaljukest kui ta aru sai, oli ta ikka elus. Tüdruk oli õige tänulik, et see kukkumine viimaks lõppes … aga kuhu oli ta õigupoolest kukkunud?

      Ta seisis jalgteel keset paksu metsa. Puud olid kõrged ja tumedad, tüvel ereroheline samblakord. Läbi kerge udu tungisid päikesekiired. Kõrgel puu otsas kraaksusid linnud, ja kui hoolega kuulatada, kostis kaugelt ojavulinat.

      Alex keeras kannal ringi ja vaatas igasse suunda. Uut ümbrust uurides hingas ta järjest kiiremini. Kas ta pöörab äsja juhtunule liiga palju või liiga vähe tähelepanu? Ja mis siis ikkagi juhtus?

      Ta vaatas üles ja uuris, ega ülal pole mingit avaust, kust ta oleks võinud läbi kukkuda; ta lootis näha mingit akent, mille kaudu saaks oma tuppa vaadata, aga nägi pea kohal vaid puuoksi ja taevast.

      „Kus ma olen?” küsis ta iseendalt.

      „AAAAAAAAAAHHHHHHHHHH!” Otsekui välk selgest taevast langes Conner kõva mürtsuga õe kõrvale. Ta oli kahvatu ja kisas, käed-jalad harali. „Kas ma olen elus? Kas ma suren ära? Kas ma olen juba surnud?” küsis ta maas lamades, silmad kinni pigistatud.

      „Sa oled elus!” vastas Alex. Ta oli venda nähes nii rõõmus nagu ei kunagi varem.

      „Alex, kas see oled sina?” küsis Conner. Aegamisi avas ta algul ühe, siis teise silma ja vaatas ringi. „Kus me oleme?” küsis ta, kui Alex ta jalule upitas.

      „Paistab, et mingis nagu … metsas,” vastas õde.

      See mets ei olnud ühegi varem nähtud metsa moodi – vähemalt mitte päriselus nähtud. Värvid olid väga erksad ja õhk väga karge. Oli tunne, nagu oleksid nad sattunud mingi maali sisse, ja Alex oli kindel, et on seda maali juba kusagil näinud.

      „Vaata,” näitas Conner sõrmega maha. „Kõik meie pliiatsid!”

      Jalgrada oli üle puistatud pliiatsitega, mida Alex oli nädal otsa raamatusse pillanud. Segamini hunnikust leidis tüdruk ka oma koolikoti ja mõned mustad sokid. Kus aga olid kõik need raamatud, mis ta oli „Muinasjutumaale” läkitanud?

      „Nii et siia nad siis tulidki!” tähendas Alex.

      „Aga kuhu siia?” päris Conner. „Kui kaugel me kodust oleme?”

      Alex ei osanud vennale vastata. Ta jäi sama murelikuks nagu Conner. Nad olid veel hullemas olukorras kui lihtsalt ära eksinud.

      „Kõik puha sinu süü, Alex!” ütles Conner.

      „Ah minu süü?” kisas Alex. „Oleksid sa lihtsalt uksele koputanud, selle asemel et minu tuppa tormata, nagu oleks tuli lahti, siis poleks me praegu siin!”

      „Ma tabasin ära, mis sul plaanis oli,” ütles Conner. „Pidin sind takistama!”

      „Mul polnud plaaniski raamatusse sisse kukkuda. Tegin ainult vähehaaval katseid!” seletas Alex. „Sul polnud tarvis siia järele tulla.”

      „Oh, muidugi! Nii et oleksin pidanud sind üksipäini raamatusse jätma?” hüüatas Conner. „Mida ma emale oleksin öelnud, kui ta koju tuleb? „Tsau, emps, kas tööl läks hästi? Alex kukkus läbi raamatu ja kadus ära. Noh, mis õhtuks süüa saab?” Ole nüüd ikka!”

      Conner hakkas õhku hüppama, nii kõrgele, kui vähegi suutis.

      „Mida sa teed?” küsis Alex.

      „Me kukkusime. Kusagilt sealt. Ülevalt. Alla. Kuidagimoodi. Peab ju. Tagasi ka. Saama,” hingeldas poiss, aga kogu karglemine oli tühi töö. Viimaks väsis Conner ära, istus puu alla ja toetas selja vastu tüve.

      „Äkki transporditi meid mingisse teise riiki või midagi niisugust?” oletas Conner; mida rohkem ta järele mõtles, seda rohkem tõmbus ta otsaesine kortsu. „Aga kui raamat viis meid Kanadasse, Mongooliasse või kuhugi sihukesse kohta? Kui kaua emal või kellelgi võiks aega minna, et meid üles leida?”

      Äkki lõi maa vappuma. Metsa haaras võimas mürin. Puuoksad rappusid ja kivikesed hüplesid maas, sest ligines midagi massiivset.

      „Mis toimub?” karjatas Conner.

      „Lähme peitu!” soovitas Alex.

      Ta haaras oma koti ning siis jooksid kaksikud teerajalt metsa ja varjusid ühe eriti laiavõralise puu taha.

      Nad ei uskunud oma silmi. Valgetel hobustel ratsutas mööda tohutu hulk sõdureid. Turvised särasid puhtusest. Nad kandsid rohelist ja hõbedast värvi kilpe, millele oli maalitud suur punane õun, ja lehvitasid samasuguse kujundusega lippe.

      „Alex, kas me kandusime ajas tagasi?” küsis Conner ärevalt. „Nad paistavad nagu otse keskajast pärit!”

      Pliiatsid sõtkuti hobusekapjade all mutta. Sõdurid liikusid nii hoogsalt ja jõuliselt, et ükski neist ei märganud puude varjust ammulisui välja piiluvaid kaksikuid.

      Alexi pilk peatus kilpidel. Punane õun oli kilbil kujutamiseks päris veider ese, ent samas oli selles midagi väga tuttavlikku. Ta ei osanud öelda, mis see on.

      Mürin vaibus pikkamisi, kui sõjamehed rada mööda eemaldusid. Kaksikud jäid veel mõneks hetkeks puu taha peitu ja tegid kindlaks, et õhk on puhas.

      „Ma ei tea, mis tunne sinul on, aga minule hakkab neist elamustest üheks päevaks juba aitama,” ütles Conner.

      Alexile jäi silma läheduses seisva puu külge kinnitatud plakat. Ta läks selle juurde ja tõmbas plakati lahti, et seda lähemalt uurida. Plakat oli vana, kiri kohati juba kustunud, ja selle keskele oli paigutatud lokkis blondide juuste ja mossis näoga tüdrukukese pilt. Kiri andis teada:

      Alexi nägu tõmbus kaameks ja hingamine seiskus hetkeks; nüüd sai ta aru, kus nad viibivad. Pole ka ime, et need puud paistsid kohe nii tuttavad. Väikesest peale oli ta neid ju nii palju kordi silmitsenud. Raamat oli toonud nad just siia, kuhu ta oli lootnud sattuda.

      „Kas see on võimalik?” küsis ta endalt. Mõte töötas nii kiiresti nagu ei iial enne.

      „Mis СКАЧАТЬ