Muinasjutumaa. Chris Colfer

Чтение книги онлайн.

      Sestpeale, kui üürimajja koliti, kulus kaksikutel kodutee peale kaks korda nii palju aega kui enne. Maja oli igav, pruunide seinte ja lameda katusega. Aknaid oli vähe ja majaesine õu koosnes vaid muruplatsikesest, mis vaevu hingitses, sest veepihustid olid rikkis.

      Seest oli Baileyde kodu küll hubane, ent tuubil asju täis. Asjade jaoks oli liiga vähe ruumi ja miski ei sobinud õieti kuhugi, sest polnud selle maja jaoks mõeldud. Ehkki majas oli elatud juba rohkem kui pool aastat, seisid lahtipakkimata kraamikastid endistviisi seina ääres reas.

      Mitte keegi ei tahtnud neid lahti pakkida; mitte keegi ei tahtnud tunnistada, et nad on siia juba nii kauaks elama jäänud.

      Kaksikud läksid kohe trepist üles, kumbki oma tuppa. Alex istus kirjutuslaua taha ja hakkas koduseid ülesandeid tegema. Conner viskas end voodile pikali ja hakkas uinakut tegema.

      Alexi tuba oleks kergesti võinud raamatukoguks pidada, kui nurka polnuks paigutatud erekollane voodi. Seinu ääristasid kõikmõeldava kõrguse ja laiusega raamaturiiulid, milles leidus kõike, alates lihtsatest lasteraamatutest ja lõpetades entsüklopeediatega.

      Conneri tuba meenutas pigem koobast, kus ta ilmselt igal võimalusel talveund magas. Poisi tuba oli hämar ja sassis; mustapesuhunnikute vahelt paistis kohati pisut vaipa. Pooleldi söödud grilljuustuvõileib puhkas lausa põrandal ja oli seal juba häirivalt kaua.

      Umbes tunni aja pärast kuulsid kaksikud hääli, mis tähendasid, et ema tuli korraks töölt koju, ja nad läksid trepist alla tema juurde kööki. Ema istus laua ääres, rääkis telefoniga ja lappas nüüdsama postkastist võetud ümbrikukuhja.

      Charlotte Bailey oli väga nägus naine, tal olid punased juuksed ja tedretähnid, mille kaksikud olid kahtlemata temalt pärinud. Ta oli suure südamega ja kaastundlik ning armastas üle kõige maailmas oma lapsi. Kahjuks ei näinud lapsed ema viimasel ajal enam peaaegu üldse.

      Ema töötas kohalikus lastehaiglas meditsiiniõena ja oli sunnitud pidevalt topeltvahetusi tegema, et peret pärast abikaasa surma ülal pidada. Kui kaksikud hommikul ärkasid, oli proua Bailey juba tööle läinud, ja koju jõudis ta alles pärast seda, kui lapsed olid magama heitnud. Ainuke aeg, millal ta sai veel lastega koos olla, oli napp lõuna- või õhtusöögivaheaeg, sest ta käis sel ajal korraks kodus.

      Proua Bailey armastas oma tööd ja talle meeldis haiglas laste eest hoolitseda, küll aga valmistas talle meelehärmi tõsiasi, et see võtab ära aja, mil ta peaks olema oma laste juures. Teatud mõttes oli kaksikutel tunne, nagu oleksid nad isa surma järel kaotanud mõlemad vanemad.

      „Tsau, kutid,” tervitas proua Bailey lapsi, katnud kuulari käega. „Kas koolis läks hästi?”

      Alex noogutas reipalt. Conner tõstis mõlema käe pöidlad innukalt üles.

      „Jah, ma saan sel esmaspäeval topeltvahetuse võtta,” ütles ema telefoni, rääkides ilmselt kellegagi haiglast. „Vabalt,” valetas ta.

      Enamikul neist ümbrikest, mida ta läbi vaatas, oli erepunane kleeps kirjaga VIIMANE MEELDETULETUS või MAKSETÄHTAEG MÖÖDAS.

      Olgugi et proua Bailey rügas tööd mis hirmus, pidi ta rahaasjus vahel kombineerima. Ta keeras ümbrikud laual tagurpidi, et lapsed kleepse ei näeks.

      „Tänan.” Ta lõpetas kõne ja klõpsas telefoni kinni. Siis pöördus ta laste poole. „Kuidas te mul siis elate?”

      „Hästi,” kinnitasid mõlemad osavõtmatult.

      Proua Bailey emmealarm lülitus sisse. Ta sai aru, et lastel on mingi mure.

      „Mis on?” küsis ta neid tähelepanelikult uurides. „Paistate natuke kehvas tujus.”

      Alex ja Conner vaatasid kõheldes teineteisele otsa. Kas ema teab nende endisest majast? Kas peaks talle rääkima?

      „Laske tulla,” õhutas ema. „Mis juhtus? Mulle võite kõigest rääkida.”

      „Me ei ole väga kurvad,” lausus Conner. „Teadsime, et viimaks see ju ikka juhtub.”

      „Mis asi?” küsis proua Bailey.

      „Maja müüdi maha,” vastas Alex. „Koolist tulles nägime.”

      Viivuks tekkis vaikus, keegi ei öelnud midagi. Proua Baileyle polnud see uudiseks, ent lapsed nägid, et ema on täpipealt sama pettunud nagu nemad ise ja loodab, et ehk nad ei pane tähele.

      „Aa, see,” sõnas proua Bailey ja kehitas õlgu. „Jah, ma tean. Aga ärge kurvastage. Niipea kui oma elu natuke korda saame, leiame endale veel suurema ja parema maja.”

      Sellest piisas. Proua Bailey polnud kuigi hea valetaja ja kaksikud ka mitte. Aga ikkagi suutsid Alex ja Conner emale naeratada ja kaasa noogutada.

      „Mida te täna koolis õppisite?” küsis ema.

      „Hästi palju asju,” kuulutas Alex laia naeratusega.

      „Mitte just teab kui palju,” pomises Conner ja põrnitses altkulmu.

      „Nojah, sina jäid ju tunnis magama!” lobises Alex välja.

      Conner heitis talle tigeda pilgu.

      „Oi, Conner, ega ometi jälle,” vangutas proua Bailey pead. „No mida me sinuga küll peale hakkame?”

      „See pole minu süü!” protestis Conner. „Proua Petersi tunnid ajavad mulle une peale. Lihtsalt läheb niimoodi! Aju lülitub just nagu välja või umbes nii. Mõnikord pole isegi СКАЧАТЬ