Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Jevgeni Onegin - Aleksandr Puŝkin страница 9

Название: Jevgeni Onegin

Автор: Aleksandr Puŝkin

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Поэзия

Серия:

isbn: 9789949480777

isbn:

СКАЧАТЬ osanud veel poisike,

      siis mängumurul võlus teda

      ta vallatleja kaaslane.

      Need süütud mängud pargis kestsid

      ja nende isad-naabrid vestsid

      ju pulmakroonist lastele.

      Õrn Olga puhkes õitsele

      ja kasvas isamajas üles

      truusüdamliku hoole all

      just nagu metsa lähedal

      maikellukene rohusüles,

      kus mesilased, liblikad

      ei märka õiekarikat.

XXII

      Hell süda õnneunelmale

      siis avanes – ja noorukil

      tõi armuohke kuuldavale

      eleegiline vilespill.

      Eks jääge terveks, mängurajad!

      Nüüd kütkestasid luuletajat

      mets, öö ja kuu – jah, sama kuu,

      mis paistes läbi padriku

      kord meelitas meid puiesteile,

      kord kuulatas me sosinaid,

      kord hõbetas me pisaraid, –

      nüüd aga sellepärast meile

      veel näikse vahel kumavat,

      et asendada laternat.

XXIII

      Ilmsüütult naeratama varmas

      ning ikka kuulekas ja kraps –

      õrn Olga oli üliarmas

      ja lihtsameelne tütarlaps.

      Ta sinisilmad, rõõmus tuju,

      blondjuuksed … kuid see tuttav

      kuju

      piltilusana teie ees

      on kõikides romaanides.

      Ta mullegi kord meeldis varem.

      Nüüd aga hakkab tüütama

      see kenadus … Mu lugeja,

      kui lubate, siis tahan parem

      siin jutustada vanemast

      ja erinevast sõsarast.

XXIV

      Tatjanaks nimetati teda..

      Romaani lehekülgi ma

      nüüd mõtlen hellalt pühitseda

      nii ebamoodsa nimega.

      Miks mitte? Vanavärki aegu

      ja peretuba meile praegu

      see meenutab küll muidugi,

      kuid kõlab armas ometi.

      Me ristinimed – siiralt võttes –

      on kaunis maitselagedad

      (me värsid – oh kui magedad!) –

      sest vaimuvalgustuse mõttes

      me paraku ju pole muud

      kui peenutsevalt pentsikud.

XXV

      Niisiis, Tatjanaks hüüti teda.

      Ei õhetanud põsil tal

      õrn puna, mida imetleda

      võis kaunitarist sõsaral.

      Tumm, kartlik, nukrapilguline

      kui laanehirv, kui külaline

      jäi kodustele võõraks ta

      ju pisukese lapsena.

      Ei oma isa ega ema

      ta hellitada tihanud,

      ei lastekülas kilanud, –

      vaid istus nõnda tõsisena,

      kui ununeks kõik ümbrus tal,

      ühtsoodu üksi akna all.

XXVI

      Ta vaikne sõber, mõtiskelu,

      ju kätkis teda kiigutas

      ja unelmaga ehtis elu

      maatütarlaps fantaasias.

      Kuid õmblusraamil ühtki lille

      siidniitidega lõuendile

      need nõtked, nõelakartlikud

      ja õrnad käed ei õmmelnud.

      Laps ilmselt ihkab valitseda:

      ta nukule dotseerib neid

      hea käitumise juhiseid,

      galantsusi ja kõike seda,

      mis külge poogib temale

      ta elukogend emake.

XXVII

      Kuid nukkudest end hoidis eemal

      Tatjana juba lapsena,

      ei vestnud ehtimise teemal,

      ei linnaelust nendega.

      Tal polnud isu vallatleda.

      Maast-madalast ent köitsid teda

      ööpimeduses tuisuhood

      ja hirmutavad muinaslood.

      Kui няня mängima kesk aasa

      käekõrval ridamisi viis

      kõik Olga sõbratarid – siis

      ta heledalt ei naernud kaasa,

      kui teistele nii lustilik

      näis viimne paar ja pimesikk.

XXVIII

      Ta ootas rõdul koiduvina,

      kui mets ja maa veel magavad,

      kui tantsides kesk taevasina

      kaob tähekeste müriaad,

      kui okstelt langeb kastevesi,

      eelhommik tuleb tasakesi

      ja puhtetuuled puhuvad.

      Kui talviti poolt ilmamaad

      kottpimedus veel hoiab süles,

      veel udusombus kumab kuu

      ja idakaar on hääletu –

      siis virgena ju tõusis üles,

      kui sama tundi näitas kell,

      ta vahaküünla valgusel.

XXIX

      Ju noorena said armsaks talle

      romaanid, kus nii kaunilt on

      kõik ette luisand lugejale

      Jean-Jacques Rousseau ja

      Richardson.

      Ta isa, möödund aastasaja

      moestläinud laadi esindaja,

      kui tolerantselt muhe mees

      ei pärind lapselt iganes

      (lektüüri mänglusena võttes),

      mis kurikaval köide tal

      on hommikuni padja all.

      Ta ema oli selles mõttes

      veel sallivam ja ise just

      täis Richardsoni-vaimustust.

XXX

      Miks aga kiitis Richardsoni

      nii erilises õhinas

      see vanadaam? Miks Grandisoni

      Lovelace’ile ta eelistas?

      Eks ikka sellepärast vistist,

      et nimetatud belletristist

      kord rääkis vürstitar Aline,

      ta Moskvas elutsev cousine.

      Maaneiu СКАЧАТЬ