Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Poolvenelasest noort poeeti,

      kes oli kuldaväärt partii,

      maal kõikjal kosilaseks peeti

      ja väimeespojaks ihati.

      Kus ilmub kaunis Lenski – ruttu

      poissmehe kurvast põlvest juttu

      teeb targu iga vanapaar.

      Serveeritakse samovar.

      Kõik lõbusasti söövad-joovad,

      virk Dunjakene valab teed.

      „Vaat!“ sosistavad omaksed

      ja Dunjale gitarri toovad,

      kes piiksub (issand halasta!):

      Mu lossi jõua kaugelta!..

      Kuid abielukütkest kenam

      näis olla enda peremees

      ja Lenski päevast päeva enam

      Oneginile lähenes.

      Nad olid aga kahekesi

      kui leek ja jää, graniit ja vesi,

      kui värss ja proosa – vastandid.

      Nad kohtusid, nad pettusid,

      siis hakkas meeldima neil kahel

      koos ratsutada, vestelda.

      Siis tuli suur sümpaatia.

      Nii sõprust sõlmitakse vahel

      seepärast vaid (mu põlispatt!) –

      et pole teha targemat.

      Kuid iga sõprus, nagu teame,

      ja tundmused on iganend,

      sest nullideks me teisi peame,

      ja number üheks – iseend.

      Me oleks kõik napooleonid,

      kaastrügijate leegionid

      on meile instrument – ei muud.

      Nii külmalt küll ei kohelnud

      Onegin oma ligimesi:

      ta tundis ja ka põlgas neid, –

      kuid reeglis on ju erandeid,

      mispärast mitmeid inimesi

      nii nagu teiste tundeidki

      ta respekteeris igati.

      Poeedi hoogne kõnerikkus

      ja pilgus lõkendav ekstaas,

      liig noore aru ennatlikkus –

      Oneginit kõik üllatas.

      Ta naeratas vaid endamisi:

      miks pilgata? Eks tasapisi

      aeg temale kõik selgeks teeb;

      kord kurvalt kokku variseb

      ta täiuslik maailmahoone.

      Küll tuleb tund, küll tuleb tund!

      Las enne aga õnneund

      ja imekõrgeid illusioone

      toob noorusele nooruslik

      pateetiline palavik.

      Nad vaieldes tõid ette faktid

      ja moralistide ideed,

      ürgvanad ühiskonnapaktid

      ning arenevad teadused.

      Nad võtsid arutluse alla

      ööst pimedama surmavalla

      ja saatuse ja inimsoo

      eelarvamiste ajaloo.

      Poeet siis näiteid õhinaga

      tõi põhjamaa poeemidest.

      Onegin lausa lahkusest

      neid kuulas kannatlikult – aga

      tõtt-öelda suurt ei taibanud,

      mis taotlesid need laulikud.

      Neid hämmastas, kui hirmus voli

      on kirgedel me südames.

      Onegin, kes nad hüljand oli,

      neist rääkis leebelt ohates.

      Jah, õnnis mees, kes kirest joobub,

      kes lõpuks meeltemässust loobub

      ja tunneb tormikeeriseid!

      Veel õndsam, kes ei tunne neid,

      kes haigutab ja muud ei soovi,

      kui pääsu kiretülidest,

      kes tõrvab oma vihameest,

      kes kaardiõnnegi ei proovi

      ja rõõmustab, et alles tal

      jääb vanaisa kapital!

      Kui meelerahu lipu alla

      me läheme kui loobujad,

      kui põues torm ei puhke valla

      ja meile näivad naljakad

      me kirgede kapriisid, armid,

      liig ajakohatud alarmid, –

      siis, kuuldes tulipeade suust

      hasartset kirepihtimust,

      ka meie süda äkki nälgib,

      me kuulatame ahnelt

      neid ekstaatilisi heeroldeid –

      nii keset uljast noorust jälgib

      võib-olla vana invaliid

      husaari sõjalugusid.

      Kuid noorus vaikimist ei talu

      ja tundmusi ei talitse:

      kõik oma õnne, hingevalu

      ta lobiseks maailmale.

      Onegin kuulas noort poeeti

      täis väärikust ja graviteeti

      kui teadlik armuinvaliid.

      Nii tunderikkalt kõlasid

      poeedi sõnad ja ta ohe,

      nii siiras oli kõnetoon,

      nii südamlik ta konfessioon,

      et kuulajale selgus kohe

      see noore armu imehell

      ja väga tuttavlik novell.

      Ah, meie aastadki ei luba

      nii hardalt enam armuda –

      nii võib vaid laulik vaimustuda

      ja hullupööra ihata!

      Ah, igal pool üksainus lootus,

      nii omane ja tuttav ootus,

      nii tuttav melankoolia!

      Ei kohtumised muusaga,

      ei reisirõõm, ei rännurada,

      ei võõrad võlud, kauged maad,

      ei hariduse allikad

      noort südant suutnud paelutada,

      kus endiselt jäi lõkkele

      ta СКАЧАТЬ