Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Sel teisel istus ikka hästi

      ta munder ja ta ballifrakk –

      kuid mõrsjat sõna kuulda kästi

      ja pandi valmis veimevakk.

      Mees pärast pulmi reisis ruttu

      maakolkasse, kus palju nuttu

      tõi naisele see saatuslöök.

      Siis toibus ta, siis meenus köök,

      siis korraldas ta einevõttu,

      siis harjus ja siis viimati

      ta oli täitsa rahulgi.

      Nii kaotab harjumuse tõttu

      kord okkad vana hingepiin

      ja õnne asendab rutiin.

      Ta mures lohutas ehk teda

      veel enam väike kavalus,

      kuis mehe üle valitseda:

      see oli kuldne avastus.

      Nüüd elu ladusalt neil voolas.

      Ta sügiseti seeni soolas,

      raseeris laupu, sekeldas,

      kõik raamatusse rehkendas,

      kuldkõlisevaid pidas paunas,

      kontrollis künni-, külvi maid,

      sealvahel klähmis teenijaid,

      laupäeviti käis vihusaunas –

      mis imet pidi kõigeks ta

      veel mehelt luba küsima?

      Sõbrannadele suveniiriks

      ta kirjutas kord verega,

      Praskovjat nimetas Pauline’iks

      ja mõjus imehaprana.

      Ta kitsakest korsetti kandis

      ja hääldamise juures andis

      ta nina prantsuspärase

      aktsendi vene n-ile.

      Siis noorusmälestuste hulka

      läks album, vürstitar Aline,

      õrn luule ja ka õrn musliin,

      Céline’ist jälle sai Akulka

      ja tagatipuks viimati

      ta negližee vateeriti.

      Jah, kõigeks andis talle voli

      heatahtlik, armastaja mees,

      kes lõunat süües ikka oli

      öökuues ja pantuhvlites.

      Kui süüdati ent kandelaabrid

      ja tulid lihtsavõitu naabrid,

      siis kurdeti, siis kiruti

      maailma imenarrusi

      ja naerdi nakatava hooga.

      Aeg lendab, Olga keedab teed,

      suud naerul, silmad unised,

      koos võetakse veel õhturooga –

      ja väsind jutupuhujad

      kaleskas koju vuravad.

      Nad armastasid muistset laadi

      ja rangelt nagu vanasti

      auastmestiku järgi praadi

      peolauas neil serveeriti.

      Niihästi nende kodukali,

      oraaklilaulud, näärinali,

      pöördkiik ja eluolustik –

      kõik oli ehtsalt venelik.

      Kui rahvas nelipühal tukkus

      kesk venivat liturgiat,

      siis nendelgi paar pisarat

      leesputke lehtedele kukkus

      ja neilgi praeti särinal

      pannkooke vastlanädalal.

      Nii elasid ja vananesid

      nad vähehaaval mõlemad.

      kuid mehele siis avanesid

      maamullas kalmuväravad.

      Truu naine silmavett nüüd valas,

      koos lastega ta naaber halas

      ja leinas kõigest südamest

      head inimest ja härrasmeest.

      Et kadunu ei sallind uhkust,

      siis tema hauakivilgi

      on kirjutatud lihtsasti:

      Siin Issandas on saanud puhkust,

      kui ära kustus elukiir,

      Dimitri Larin, brigadiir.

      Teelt koju jõudes otsis üles

      noor Lenski selle haua siin.

      „Poor Yorick!“ mõtles ta, „kui süles

      ma lapsena sul istusin

      ja hoidsin pihus mänguvaljast

      või näppisin su rinnal haljast

      Otšakovi kuldmedalit, –

      siis lapsukesi kihlasid

      sa juba oma mõttes-meeles

      ning andsid mulle Olga käe.

      Sa õhkasid: eks näe, eks näe! …“

      Ja leinalises luulekeeles

      sealsamas värssi veeres tal

      eleegiline madrigal.

      Ka vanemate haual palmis

      Vladimir värsse silmavees:

      aukartus helises ta salmis

      patriarhaalse põrmu ees..

      Nii paiskab saatus igavikku

      generatsioone järjestikku

      kui külvisaaki sügisel.

      Uus noorus trügib künnisel..

      Me tormame barjäärid maha

      ja näitame kesk rüselust

      eelkäijatele haua-ust, –

      kuid küllap meidki ukse taha

      ja surmavaida suruvad

      me tragid järeltulijad!

      Kuid, sõbrad, seni tõusku pähe

      meil elujoovastus ja lust!

      Ma olemisest hoolin vähe

      ja tunnen tema tühisust.

      Mu süda kaduvust ei trotsi,

      fantoomisid mu pilk ei otsi

      ja kiitust ma ei janune.

      Kuid lootus lendab kaugele

      mu salajama sihi poole:

      ma soovin siiski enda jaoks

      vist järelkuulsust, mis ei kaoks,

      et meenutada inimsoole

      mu kurba elusaatust kord

      saaks kas või ainuke akord.

      Võib-olla keset ööd ja raju

      mõnd südant liigutab see toon,

      võib-olla СКАЧАТЬ