Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Loss oli ehituselt iidne,

      auväärne, mugav, mahukas –

      nii nagu losse kord soliidne

      moemaitse targu ehitas.

      Kuid kõik need ülikõrged saalid,

      kus seinte peal on keisrimaalid

      ja tapetiks on raske siid, –

      need kirjud kahlid ja drapriid

      nüüd luitumas on luksusmajas

      ei tea küll, miks … Tõtt-öelda see

      ükspuha näis mu sõbrale,

      sest haigutama teda ajas

      nii linnalossides kui maal

      antiikne ja ka moodne saal.

      Nüüd oli tammine ta tuba:

      kaks kappi, laud ja suur kušett –

      pool aastasada oli juba

      siin karmivõitu kabinett,

      kus onu aknast välja vahtis

      ja kärbsepüüdmisega jahtis

      või virtinaga tõreles.

      Veel nähagi võis kappides

      ta tegevuse tunnismärki:

      seal olid nipsud-napsud reas,

      nalivkapudelite seas

      üks kontovihk ja vanavärki

      kalender … Ajanappus muud

      ju lugeda ei lubanud.

      Siin elas-oli mu Jevgeni

      kui mõtlik mõisaperemees

      ning ajaviiteks uut süsteemi

      ta sisse seada kavatses.

      Despootliku ja igivana

      teoorjuse ta lahedama

      obrokiga nüüd asendas –

      ning ori saatust õnnistas.

      Kuid naabrid oma kolkamaadel

      kas põrnitsesid kulmu alt

      või muhelesid kavalalt –

      üksmeelselt aga leidis aadel,

      et ülikardetav on maal

      see kentsakas originaal.

      Et naabrid algul sagedasti

      kõik sõitsid teda vaatama,

      siis õue kaudu enamasti

      tuulkärme doni traavliga

      ta kaduda sel hetkel oskas,

      kui naaber logisevas troskas

      ju lähenes. – „Mis ülbe toon!

      See noormees on ju farmasoon!

      Ta ignorants ei meeldi meile.

      Ta käitub taktitundeta,

      joob veini suure klaasiga,

      ei suudle kätt, ei vasta teile:

      aus härra, ei – aus daam, just nii –

      vaid ei ning jah.“ – Nii räägiti.

      Kuid äkki sinnakanti sõitis

      just Göttingenist otseteed

      ja kriitilisi meeli köitis

      uus naabermõisnik ja poeet –

      Vladimir Lenski, noor ja sirge,

      kes kodukolkasse täis kirge

      kui Kanti jünger ja fantast

      tõi udusest Germaaniast

      kateedritõed, kateedritoonid:

      uutvärki vaimutormlase

      suurpiduliku paatose,

      priimõttelised illusioonid

      ja süsimustad, voogavad

      kaootilised kiharad.

      Ta südames, kus täitsa puudus

      suurilma paheline tusk,

      veel valitsesid arm ja truudus

      ja vankumatu õnneusk.

      Ta imetles maailma rikkust,

      ja liigutavat võhiklikkust

      kui algajal veel esines

      ta nooruslikes tunnetes.

      Nii püüdis meie kõigi elus

      ta esmajoones näha just

      universaalset mõistatust

      ja leidis raskes mõtiskelus,

      et olemise siht ja tuum

      on mingi suur müsteerium.

      Ta uskus, et sümpaatseid hingi

      peab kokku viima elutee,

      et kusagil käib kurtes ringi

      ka tema kallis kaaslane.

      Ta uskus: vangiraudu kandma

      ja laimajale hoopi andma

      on sõbrad valmis tema eest.

      Ta uskus kõigest südamest,

      et surematu sihi poole

      meid viivad suured nägijad,

      et õnneukse avavad

      maailmale ja inimsoole

      kord vaimukiirte varal need

      humaansed mõttehiiglased.

      Kaastunnet, põlastavat viha,

      moraalseid aateid, hingetuld

      ja kipitavat kuulsusiha

      ta tundis juba varakult.

      Kui kanneldades tutvus aga

      ta Schilleri poeesiaga

      ja rändas Goethe taeva all,

      siis kõrgel kunstiallikal

      ei tulnud muusal häbeneda.

      Uus lüüra uhkelt helises:

      neis vaimustatud värssides

      ei jätnud iial maha teda

      ta mõttelend, ta tundetarm

      ja lihtsuse autentne sarm.

      Ta laulis armust armu sunnil,

      hing lauldes puhas-pilvitu

      kui lapse uni koidutunnil,

      kui kiretu ja kõrge kuu, –

      see ohkajate jumalanna,

      kes hõljub üle taevaranna.

      Ta laulis leinast, rännuteest,

      romantilistest roosidest,

      ta otsis uttukadund kaugust

      ja midagi ja unelmaid,

      poetiseeris pisaraid,

      ta kurtis närtsimise raugust

      ja kaduvust siin päikse all,

      kui ude lõual tärkas tal.

      Kui andekust ja kõrgeid aateid

      Jevgeni hinnata ehk võis,

      siis kahjuks vaimseid väljavaatel

      ei СКАЧАТЬ