Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Kas kusagil on kõrbealad,

      kus meeletul ehk unute?

      Oh jalakesed, kaunid jalad,

      kus kevadlilli muljute?

      Teid heidutasid põhja hallad

      ja kunagi te kingatallad

      ei puudutanud lumist maad:

      me hangest olid armsamad

      orientaalsed vaibad neile.

      Mul polnud meeles loorbereid,

      ei vangistust, ei koduteid,

      kui mõtlesin vaid teile, teile!

      Nüüd noorusrõõm on kadund nii

      kui luhal teie jäljedki.

      Nii võluvad on Flora põsed

      ja kütkestav Diana rind!

      Kuid Terpsihhore jalakesed

      veel rohkem vaimustavad mind.

      Neis ikka midagi on säärast

      pooltõotavat ja ebamäärast,

      mis rahutuks mu rinna teeb.

      Silm nende ilu imetleb,

      Elviina kallis, eine ajal

      laudlina varjus põrandal,

      raudresti najal kaminal,

      õrnrohelisel niidurajal,

      parketil ja kesk lagedaid

      graniidist kaljumürakaid.

      Mul meenub meri enne äikest:

      kuis kadestasin laineid ma,

      mis randa tormasid kaht väikest

      ja kallist jalga embama!

      Kuis oleksin ma laineks muutund

      ja huultega neid kingi puutund

      kui merevoog sel minutil!

      Nii polnud ilu kusagil

      mu üle varem võimust saanud,

      veel iial polnud valge rind,

      Armiida punahuuled mind

      nii suudlusele ahvatanud –

      nii polnud kired iialgi

      mind viinud piina piirini!

      Veel pilt: ma sadulasse aitan

      noort kütkestavat iludust,

      jalgrauda unistades paitan,

      peos tunnen talla puudutust –

      ja juba kõik mu rahu kaobki,

      ju süda hullus taktis taobki

      ja närbund hing ei tunne muud

      kui üht: ma olen armunud!..

      Miks, lüüra, on su hääl nii virge,

      kui ülbet ilu ülistad?

      Need jumaldatud graatsiad

      ei vääri laulusid, ei kirge,

      sest nende jalad, silmad, suud

      ühtviisi kõik on petlikud.

      Mis teeb Onegin? Ballisaalist

      ta sõidab sängi. Töö ja turg

      ju virgub trummide signaalist:

      ei tunne puhkust Peterburg.

      Ju poodnik, voorimees on jalul

      ning Ohta noorik valge valul

      teel piimanõuga rutates

      käib rudiseva lume sees.

      Ju korstnast kerkiv suitsusagar

      jääb õhku sinisambana

      ning aknal kokamütsiga

      on akuraatne saksa pagar

      ja lahtigi ju lõksatas

      paar korda tema wasisdas.

      Päev oma virge valgusega

      ei pääse läbi kardinast

      ja miski magades ei sega

      nüüd luksuse ja lõbu last.

      Keskpäevani tal vältab uni,

      siis kordub jälle hommikuni

      see kirju kava täpselt nii

      kui eile, tunaeilegi.

      Jah, lausa lõbust, võidusärast

      tal helkis eluahelik –

      kuid kas ta oli õnnelik?

      Kas mõne tundetormi pärast

      noor, vaba frant ehk tervise

      riskantselt pani kaalule?

      Ei: pidustustest peagi pettus

      ta hing ja muutus jahedaks,

      ja iluduste truudusetus

      läks varsti päris igavaks.

      Ka sõpradest ei olnud mõnu:

      ei saa ju teravmeelseid sõnu

      niisama käisest pillata

      ja kasta siis šampanjaga

      strassbourgi pirukat, beef-steaks’i,

      kui miskipärast – mine tea –

      tal kippus valutama pea.

      Ta tundis ägeduse leeki,

      kuid pikapeale tüütasid

      ka tülid, mõõk ja püstolid.

      See haigus, mida polnud meeles

      veel meedikutel uurida,

      mis aga spleen on ingliskeeles

      ja vene keeles on handraa,

      see tõbi vähehaaval oli

      ju võtnudki ta üle voli –

      ta siiski maha lasta end

      ei proovinud, ei kavatsend.

      Childe Harold’ina tumm ja tume,

      salongidesse ilmus ta,

      kuid kauni koketeerija

      õrn ohe, pilk ja õhkuv jume,

      intriigid, kaardilaud – kõik see

      ei puutunud ju temasse.

      .....

      .....

      .....

      Suurilma veidravõitu daamid!

      Teid esmajoones jättis ta:

      ei saa ju etiketi raamid

      me aastates meid võluda.

      Küll mõni daam polemiseerib,

      küll Say’d ja Bentham’i tsiteerib,

      kuid nende kõned enne muud

      on talumatult lapsikud.

      Nad on ka lisaks nii СКАЧАТЬ