Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Te kenad, noored kepsutajad!

      Jah, teie, keda mürinal

      öö varjus troskad sõidutavad

      veel Peterburi tänaval –

      ka teie seltsi jättis maha

      mu priiskaja nüüd seljataha

      ja kabineti vaikuses

      kirjutada kavatses.

      Töö, karm ja raske, tüütas teda.

      Esseest ei tulnud midagi

      ja loojana ei läinudki

      ta kirjameeste kilda, keda

      ma kogu nende sumptiga

      siin kui kolleeg ei arvusta.

      Kui tühjustunne tasahilju

      ta südant jälle ahistas,

      siis teiste mõtlemise vilju

      hing omaks võtta ihaldas.

      Ta riiulile köiteid ladus

      ja luges, luges – huvi kadus:

      siin tüütu jutt, seal sõge laim,

      see sonib siin, sel puudub vaim,

      kõik lohistavad raskeid kette;

      ju põrmuks langes minevik,

      kuid põrmust jampsib olevik –

      ja tolmunud lektüüri ette

      ta langetas kui leinaja

      öömusta taftist kardina.

      Kui temagi mu kombel salgas

      suurilma konventsioonisid,

      siis meie lähem tutvus algas.

      Mu sõbras mulle meeldisid

      näojooned, iseäralikkus,

      natuur, mis unistama tikkus,

      ja teravmeelsus, külm ja napp.

      Ta hinges oli tusk, mul – sapp.

      Lein, pettumused, lõõskav iha –

      kõik polnud kummalegi uus;

      kaasinimeste kavalus

      ja pimeda Fortuna viha

      ühtviisi ootas noorusmaal

      meid ähvardavalt lähedal.

      Kes vaadelnud on inimesi

      ja võtnud vaevaks mõtelda,

      see lõpuks oma ligimesi

      peab hingepõhjas põlgama.

      Kes elanud on tundmustele,

      see pettub, selle südamele

      on mälestus, on kahetsus

      kui nõelav ussihammustus.

      See kõik nii kütkestavaid jooni

      toob vestlusse, et viimati

      ma harjusin Onegini

      epigrammatilise tooni

      ja naljasõna salvava

      sappkibeda sarkasmiga.

      Kui suvel Neeva hõbedale

      öötaevas vaatab helkides

      ja kahvatu Diana pale

      ei paista vetepeeglites, –

      kui meenusid me noorusplaanid,

      me armukevad, me romaanid

      ja unelmad – mis imehell

      tumm igatsus neil tundidel

      küll oli südames meil kahel!

      Just nagu vangisolija

      käib unevallas vabana

      õrnroheliste puude vahel –

      nii mälestustes meilegi

      hell noorus tuli tagasi.

      Täis kahetsust graniidi najal

      Jevgeni seisis mõtetes,

      nii kuis poeet on omal ajal

      end kirjeldanud värssides.

      Linn vajus unne. Kõikjal vaikus.

      Öös tunnimeeste hüüdeid kaikus

      ja kusagil Miljonnajal

      tõld kihutas veel mürinal.

      Vett pahistasid sõudja mõlad,

      nii pehmelt paitas kõrva siis

      pikk sarvehääl ja lauluviis.

      Kuid oma ilusamad kõlad

      sai öö Torquato sulavalt

      oktaavide meloodialt!

      Oh Aadria! Kord siiski tohin

      sind näha! Sinu kaldal saab

      hing jälle tuld, kui Brenta kohin

      ja sinu hääl mind vaimustab!

      Su vete veeremise müha

      Apollo lastele on püha,

      mu südamesse laulnud on

      sind kõrgil kandlel Albion.

      Itaalia! Kui raugel vaatel

      kesköises gondlis kiigun ma,

      siis võluväel, Veneetsia.

      su noorukese tütre saatel

      saab omaseks ka mulle veel

      kord armu keel, Petrarca keel.

      Sind ootan, hüüan kaldakingul,

      mu pääsmine, mu vabadus!

      Oh tulge, laevad, purjed pingul,

      oh tule, ilmamuudatus!

      Kas ulguvetele kord viivad

      murdlainetuses tormitiivad

      mind vihurite vihinas?

      On aeg, on aeg! – Mu Aafrikas

      veelagendikul kuumas õhus

      kord igatsen kui rändaja

      su tusast randa, Venemaa,

      kus ahastus mu rinda rõhus,

      kus lein, kus arm jäi minule,

      kus matsin oma südame.

      Onegin olekski vist saanud

      tookord mu reisikaaslaseks,

      kui saatus poleks lahutanud

      meid ootamatult aastateks.

      Neil päevadel just mattis maha

      ta oma isa. Raha, raha

      nüüd kreeditorid ägedalt

      talt mangusid kui pärijalt.

      Et pääseda protsessi kärast,

      seepärast rahumeelega

      kõik nõudjatele jättis ta,

      kuid samuti ehk sellepärast,

      et oli kuulnud midagi

      ju onu surmatõvestki.

      Ja juba valitsejalt samas

      ta sõnumi sai kirja teel,

      et onu surivoodis lamas

      ning ihkas teda näha veel.

      Eks СКАЧАТЬ