21 maailmakuulsat heliloojat. Laura Grünberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ klaverisonaate ja fantaasiaid, kvartette jt kammeransambleid.

      “Figaro pulm” oli kirjutatud opera seria traditsioonidest lähtuvalt. Kuid oma muusikalis-dramaatilistelt novaatorlikelt printsiipidelt kujutas see endast uut ilmingut 18. sajandi muusikateatri ajaloos. Arendades edasi põhimõtteid, mis olid paika pandud juba “Haaremiröövis” ja osalt ilmnenud ka tema varasemates ooperites, lõi Mozart realistliku komöödia, mille igal tegelasel oli individuaalne muusikaline iseloom, rikas ja mitmetahuline, mis avanes kogu oma mitmekesisuses ooperi tegevustiku vältel sõltuvalt stseenidest laval.

      “Figaro pulma” esietendus toimus Viinis 1. mail 1786. Algul võttis publik ooperi vaimustusega vastu. Paraku hakkas selle edasist saatust mõjutama keisri ja õukonna vastumeelsus Mozarti uuenduste suhtes ning sarnaselt “Haaremiröövile” võeti ka “Figaro pulm” pärast mõnda etendust Viini ooperiteatri mängukavast maha. Siiski oli Mozarti uue ooperi muusika juba äärmiselt populaarseks saanud. Figaro kuulsat aariat “Figaro siin, Figaro seal…” lauldi ja vilistati Viini tänavail, kõrtsides, kohvikutes, aedades ja parkides.

      Geniaalset heliloojat kimbutasid majanduslikud raskused. Puudus oli kõige hädavajalikumast – rahast, et oma peret, naist ja lapsi toita.

      Suursündmuseks Mozarti jaoks kujunes “Figaro pulma” määratu edu Prahas, ooper võeti sealse ooperiteatri alalisse mängukavva. Teatri direktsioon tegi heliloojale ettepaneku kirjutada nende jaoks veel üks ooper, andes talle selle loomiseks vabad käed. Pakkumine oli Mozartile väga teretulnud, vabastades ta mõneks ajaks rahamuredest.

      Mozart tundis end Prahas õnnelikuna. Siin teda mõisteti ja hinnati, ta andis palju menukaid kontserte, kuulas ise tšehhi rahvamuusikat, oli hõivatud oma uue ooperi “Don Giovanni” loomisest, mis juba proovide käigus lauljaid vaimustas. “Don Giovanni” esietendus Prahas 29. oktoobril 1787.

      Seda ooperit ei saa liigitada mingisse kindlasse kategooriasse kuuluvaks. “Don Giovanni” kujutab endast muusikalise kõrgtragöödia ning opera seria sünteesi ja põimingut. Mozart ise nimetas seda “lõbusaks draamaks”, soovides sellega rõhutada ooperi dramaatilist olemust.

      Viinis jõudis “Don Giovanni” lavale 1788. aasta mais, kuid seal võeti see vastu hoopis jahedamalt. Pärast Viini naasmist leidis Mozart end taas majandusraskustest. 1788. aasta lõpul, kui suri õukonna kammermuusik Gluck, võeti tema asemele Mozart.

      1788. aasta suvel oli Mozart kirjutanud oma viimased kolm, suurimat sümfooniat. Sümfoonia Es-duur on läbi põimunud tantsulistest rütmidest ja intonatsioonidest. Lüürilisdramaatiline g-moll – Mozarti sümfooniatest populaarseim – aga kujutab oma hingestatuse ja lüürilise erutusega unikaalset ilmingut 18. sajandi sümfoonilises muusikas, meenutades pigem 19. sajandi romantilist sümfonismi. Monumentaalne C-duur (“Jupiter”) ühendab oma grandioosses finaalis sonaadivormi kolmehäälse fuugaga, demonstreerides helilooja hämmastavat polüfoonilist meisterlikkust.

      Mozarti peret kimbutasid endiselt rahamured. Pidev ületöötamine ja alatised majanduslikud raskused tekitasid heliloojas masendust ja meeleheidet ning mõjusid üha halvemini tema tervisele. Oma majandusliku olukorra parandamiseks otsustas Mozart siirduda kontsertturneele. Ent kontserdid tõid vähe sisse ja oopereid ei olnud temalt keegi juba ammu enam tellinud.

      Alles 1790-ndate algul toodi Viinis lavale Mozarti uus opera buffa Cosi fan tutte. Ja 1791. aasta suvel telliti heliloojalt Tšehhi kuninga Leopold II kroonimispidustusteks ooper Titus. Mõlemad jäid Mozarti loomingus teisejärguliseks.

      Seevastu Mozarti viimane ooper – “Võluflööt” – kujunes tõeliseks suurteoseks. Tööd “Võluflöödiga” alustas Mozart oma sõbra, teatridirektor Emanuel Schikanederi õhutusel, kes soovis selle võlurimuinasjutu lavastusega parandada oma kõikumalöönud positsiooni. Schikaneder kasutas ooperi libreto kirjutamisel Liebeskindi teost “Lulu ehk Võluflööt”, mille Wieland oli avaldanud oma “Kogutud muinaslugudes”.

      See ooper kujutab endast filosoofilist muinasjuttu, mille muusikas vastanduvad valguse ja pimeduse jõud; peene psühholoogiaga on väljendatud teineteist armastavate Tamino ja Pamina tundeid, kellele ei jää oma ereduselt põrmugi alla ehedate austria-saksa laadateatri tegelaskujude Papageno ja Papagena naiivkoomilised karakterid. Muinasjututegelased ilmuvad meie ette elavate inimestena, igaühel oma konkreetne individuaalne iseloom.

      “Võluflööt” esietendus vähe aega enne Mozarti surma. Veel enne ooperi lõpetamist oli Mozart saanud küllaltki kummalistel asjaoludel, mis pikka aega mõistatuslikeks jäidki, tellimuse reekviemile. Helilooja juurde ilmus musta riietatud mees, tellis reekviemi ja kadus. Mozart teda rohkem ei näinud. Tundmatu visiit mõjus talle rusuvalt: end juba ammu halvasti tundnud helilooja võttis seda leinamissa tellimust kui omaenda peatse surma ennet. Hiljem tuli tõde siiski päevavalgele: kummaline külaline osutus krahv Walseggi teenriks, tol krahvil oli nimelt kombeks tellida puudustkannatavatelt heliloojatelt võileivahinna eest helitöid ja need siis oma nime all välja anda. Nii kavatses ta talitada ka Mozarti “Reekviemiga”.

      Palavikulise rutuga asus Mozart “Reekviemi” – oma viimast teost – kirjutama, pannes seda paberile üheaegselt “Võluflöödiga”. “Reekviem” jäi siiski lõpetamata – töö selle suurteose juures katkestas surm. Tema viimase helitöö lõpetas heliloojast jäänud eskiise ja mustandeid kasutades Mozarti õpilane F. Süssmayr.

      See traditsioonilisele leinamissa ladinakeelsele tekstile kirjutatud reekviem väljub katoliikliku jumalateenistuse raamidest. Koori, vokaalkvarteti ja sümfooniaorkestri abil on Mozartil õnnestunud luua täiuslikem pilt inimlike tunnete ja üleelamiste maailmast: siin on hingeliste konfliktide dramatismi, stiihiliselt grandioosne Viimsepäevakohtu kujutus, suurt leina ja igatsust kaotatud lähedaste järele, armastust ja usku inimesse.

      Mozart lahkus siitilmast ööl vastu 5. detsembrit 1791 (36 aasta vanuselt). Mõni tund enne surma hakkas ta äkitselt laulma Papageno linnupüüdja-laulukest “Võluflöödist”. Tema surma põhjus on vaidlusküsimuseks jäänud kuni tänapäevani välja. Mõned muusikaajaloolased toetavad veel tänagi versiooni, et Mozarti mürgitas helilooja Salieri. Paraku on see versioon seni tõestamata.

      Mozarti matused kujunesid traagiliseks. Kuna tema lesel ja orvuks jäänud lastel puudus raha hauaplatsi ostmiseks, maeti suur helilooja vaestekalmistu ühishauda. Tema täpset matmispaika ei teata tänapäevani.

      LUDWIG VAN BEETHOVEN

      1770–1827

       LUDWIG VAN BEETHOVENI TEOSEID

      Klaverisonaadid – sonaat nr 8 “Pateetiline” (1798)

      Sonaat nr 13-14 “Fantaasiasonaadid” (s.h “Kuupaistesonaat”, 1802)

      Sonaat nr 21 “Waldstein” (1804)

      Sonaat nr 23 “Appassionata” (1805)

      Viiulisonaadid – sonaat D-duur “Kevadsonaat” (1801)

      Sonaat A-duur “Kreutzeri sonaat” (1803)

      Sümfooniad – 3. sümfoonia Es-duur “Eroica” (1804)

      4. sümfoonia B-duur (1806)

      5. sümfoonia c-moll “Saatusesümfoonia” (1808)

      6. sümfoonia F-duur “Pastoraalne” (1808)

      7. sümfoonia A-duur (1812)

      8. sümfoonia F-duur (1812)

СКАЧАТЬ