21 maailmakuulsat heliloojat. Laura Grünberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Saksa linnast Augsburgist pärinev isa Leopold Mozart oli viiuldaja, organist, muusikaõpetaja ja helilooja. Tema koostatud viiuliõpik “Viiulikool” oli tuntud Austriast ja Saksamaalt kaugemalgi, sealhulgas Venemaal. Isa Leopold töötas algul õukonnamuusiku ja kammerteenrina Salzburgi krahvi Thurn-Valsassina juures, seejärel aga (18. sajandi 40-ndate aastate alguses) ühines viiuldajana Salzburgi peapiiskopi õueorkestriga.

      Mozartite seitsmest lapsest jäi elama üksnes kaks: 30. juulil 1751 sündinud tütar Anna Maria, keda kodus Nannerliks kutsuti, ja poeg Wolfgang Amadeus, kes nägi ilmavalgust 27. jaanuaril 1756. Poja sünnitamine oleks tema emale peaaegu elu maksnud, ta jäi veel kauaks põduraks, nii et see sundis kartma tema elu pärast.

      Tütar ilmutas nii kaheldamatut muusikalist andekust, et isa pani ta juba õige varakult klaverit õppima. Tol ajal ligi kolmeaastasele vennale avaldas see tugevat mõju. Pisipoiss istus samuti klaveri taha ja võis kaua lõbustada end tertside otsimisega. Need leidnud, kordas ta oma lemmikhelisid suurima rõõmuga.

      Ta jättis meelde ka katkeid muusikapaladest, mida ta kuulnud oli. Poiss oli nelja-aastane, kui isa hakkas talle klaviiril õpetama mõningaid menuette ja teisi palasid, nagu oleks see lõbus mäng. Varsti oskas laps mängida neid täiuslikult puhtalt ja täpseimas rütmis. Üsna peatselt hakkas ta juba üritama midagi ise luua. Viieaastane Wolfgang komponeeris lühikesi muusikapalasid, mida ta isale ette mängis, paludes need noodipaberile üles kirjutada.

      Kuueaastaseks saanud, suutis väike muusik mängida juba keerukaid virtuoosseid muusikateoseid. Vanematel ei tulnud teda kunagi klaviiri taha sundida. Vastupidi, nad pidid teda hoopis keelitama vähem harjutama, et laps end üle ei väsitaks.

      Samaaegselt oli poiss isegi isa jaoks märkamatult omandanud viiuli- ja orelimänguoskuse. Nii isa ise kui ka tema sõbrad ei suutnud lakata imestamast lapse arengu nii uskumatu kiiruse üle.

      Leopold Mozart ei tahtnud, et poja elu kujuneks sama raskeks ja ühekülgseks kui tema enda oma. Elas ju Mozartite perekond, vaatamata perekonnapea aastatepikkusele rängale töörügamisele, võrdlemisi tagasihoidlikult, sageli nappis neil isegi raha võlgade tasumiseks. Ahistavalt mõjus Leopold Mozartile ka tema sõltuv seisund õukonnamuusikuna, seetõttu sünnitas poja nii varakult ilmnenud andekus temas lootuse korraldada tema elu teisel viisil – et see kujuneks huvitavamaks ja majanduslikult kindlustatumaks. Isa otsustas poisile ja tema andekale õele kontsertturnee korraldada. Kuueaastane muusik suundus maailma vallutama!

      Mozartid reisisid kõigepealt Münchenisse ja Viini ning siis järgnesid juba Euroopa suurlinnad – Pariis, London. Londonis tutvus Wolfgang lähemalt tuntud muusiku Johann Gottfried Bachiga – suure helilooja Johann Sebastian Bachi noorima pojaga. Vaatamata nende vanusevahele vestles Bach temaga pikalt muusikast, tutvustas oma teoseid ja nii nende kaasaegsete kui ka möödaniku suurte meistrite loomingut, nad mängisid Mozartiga neljal käel klaverit; peale selle mõlemad ka improviseerisid.

      Mozartid jäid Londonisse rohkem kui aastaks, selle aja jooksul andsid lapsed hulgaliselt kontserte nii suurele publikule kui ka kuningapalees. Kuid sellega polnud nende triumf veel lõppenud. Saanud kutse Hollandisse sõita, reisisid Mozartid Haagi, Amsterdami ja teistesse linnadesse. Hollandis veedeti üheksa kuud. Noor Wolfgang kirjutas selle aja jooksul palju uusi teoseid; nende hulgas oli üks sümfoonia, kuus sonaati klavessiinile ja viiulile, kogu klavessiinikapritšosid.

      Tema kontserdikava hämmastas oma mitmekesisuse ja keerulisusega. Väike virtuoos mängis klavessiinil nii üksinda kui ka koos õega neljal käel. Sama keerukaid palasid esitas ta viiulil ja orelil. Improviseeris (samaaegselt muusikat luues ja esitades) etteantud meloodiale, saatis lauljaid, mängides talle täiesti tundmatuid lugusid. Teda hakati nimetama “18. sajandi imeks”.

      Peent publikut hurmas ka väikese virtuoosi välimus. Poiss oli väikest kasvu, kõhnuke ja kahvatu. Riietatud raskesse kullaga tikitud õukonna-ülikonda, peas lokitud ja puuderdatud parukas, nagu tolleaegne mood nõudis, sarnanes ta elavale nukule. Publiku lõbustamiseks sunniti last mängima rätikuga kinnikaetud klahvidel, võtma üheainsa sõrmega keerukaid passaaže. Publiku lemmikmeelelahutus oli tema kuulmispeenuse kontroll. Wolfgang tabas ära intervallide ühe kaheksandiktooni vahe, määratles täpselt mis tahes instrumendil või heli tekitaval esemel kuuldavale toodud heli kõrguse.

      Kõik see mõjus väga kurnavalt, seda enam, et tolleaegsed kontserdid kestsid neli-viis tundi. Sellele vaatamata püüdis isa jätkata poja muusikalist harimist. Ta tutvustas Wolfgangile tolle aja parimaid muusikateoseid, viis poissi kontsertidele ja ooperisse, andis talle kompositsioonitunde. Pariisis kirjutas Wolfgang oma esimesed sonaadid viiulile ja klaverile, Londonis aga sümfooniad, mille ettekandmine lisas tema kontsertidele veelgi rohkem sära. Väike virtuoos ja helilooja võitis Euroopa südame täielikult. Kuulsaks saanute ja õnnelikena, kuigi väsinuna naasid Mozartid kodusesse Salzburgi. Oli aasta 1766.

      Kauaoodatud puhkepaus ei kestnud kuigi kaua. Leopold Mozart tahtis poja hiilgavat edu kindlustada, asudes teda ette valmistama uuteks esinemisteks. Algasid pingelised kompositsioonitunnid, töö kontseptuaalsete kontserdiprogrammidega.

      Samal ajal saabus pidevalt tellimusi uutele teostele ning väike komponist oli sunnitud muusikat kirjutama sama pingeliselt kui tegid seda täiskasvanud heliloojad. Kui Viini ooperiteater tellis temalt koomilise ooperi La finta semplice, sai Wolfgang selle tema jaoks uudse keeruka žanriga edukalt hakkama. Proovid ennustasid lavastusele menu. Siiski jäi Mozarti esimene ooper Viinis lavale tulemata, hoolimata isa Leopoldi visast tegutsemisest.

      Wolfgang elas oma esimest ebaõnnestumist rängalt üle. Tunda hakkas andma teiste muusikute kadedus ja ebasõbralik suhtumine 12-aastasesse võistlejasse. Nüüdsest ei olnud Mozart enam imelaps, temast oli kujunemas vägagi arvestatav ja juba kuulsust kogunud helilooja. Kadestajad kartsid, et tema kuulsusesära hakkab nende oma varjutama.

      Isa otsustas Wolfgangi Itaaliasse viia. Ta oli veendunud, et kui tema pojal õnnestub oma haruldase talendiga itaallaste südamed võita, on väärikas positsioon elus talle kindlustatud. Seekord suundusid isa ja poeg reisile üksnes kahekesi, suund võeti ooperi kodumaale.

      Kolme aasta jooksul (1770–1773) külastasid nad Itaalia suuremaid linnu – Roomat, Milanot, Napolit, Veneetsiat, Firenzet. Teist korda elus elas Wolfgang, nüüd juba 14-aastane, läbi triumfi. Tema kontserte saatis vapustav edu. Publikut rabas nooruki esinemiste keerukus ja mitmekülgsus. Taas ja taas astus ta nende ette klavessiinivirtuoosina (eriti hämmastas kõiki tema vasaku käe ebatavaline liikuvus), lauljate saatjana, viiuldaja ja organistina.

      Orelit mängis Mozart ka kirikutes, kloostrites, katedraalides. Tema kontsertidele oli säärane tung, et kontserdikohale pääsemiseks tuli talle endale läbi rahvasumma lausa jõuga teed teha. Peale selle astus ta publiku ette dirigendi ja lauljaimprovisaatorina. Sageli olid kontserdikavad kokku pandud üksnes esineja oma helitöödest.

      Milano ooperiteater – maailma suurim, mis oli kuulus oma suurepäraste lauljate poolest – tellis Mozartilt ooperi Mitridate, Re di Ponto (“Mithridates, Pontose kuningas”). Poole aastaga kirjutas Mozart selle keeruka lavateose valmis, tulles oma ülesandega hiilgavalt toime. Ooper etendus muutumatu eduga 12 korda järjest ning põhjustas uue vaimustus- ja imetluspuhangu nii noore poisi geniaalsuse üle. Mozart sai tellimusi nii uuele ooperile Lucio Silla (“Lucius Sulla”, 1772) kui ka muudele teostele.

      Itaallased olid rabatud Wolfgangi fantastiliselt tundlikust kuulmisest ja geniaalsest mälust. Kuuldes Roomas Sixtuse kabelis mitmehäälset kooriteost, jättis Mozart selle meelde ja kirjutas koju jõudes üles. Seda teost loeti kiriku omandiks ja esitati vaid kaks korda aastas. Nootide kabelist väljaviimine või nende ümberkirjutamine oli karmi karistuse ähvardusel keelatud. Aga nii imepärase muusiku suhtes leebus koguni kirik – Mozart ei olnud ju noote kabelist välja viinud ega maha kirjutanud, ta oli need üksnes meelde jätnud!

      Veel ebatavalisem СКАЧАТЬ