21 maailmakuulsat heliloojat. Laura Grünberg

Чтение книги онлайн.

      1770. aasta detsembrikuus sündis flaamlasest õukonnamuusiku Beethoveni peres poeg, kellele anti nimeks Ludwig. See oli juba teine Ludwig – esimene oli sündinud kaks aastat varem ja peatselt surnud. Teise Ludwigi täpne sünnikuupäev ei ole teada. Noil aegadel ei olnud kombeks kolmanda seisuse laste sündimise kuupäeva üles märkida. Säilinud on üksnes märge Bonni Püha Remigiuse kiriku meetrikaraamatus, et 17. detsembril 1770 ristiti kirikus Ludwig Beethoven. Järelikult oli ta sündinud päev-kaks enne seda. 1774. ja 1776. aastal nägi ilmavalgust veel kaks noort Beethovenit: Kaspar Anton Carl ja Nicolaus Johann.

      Ludwig sündis sünges kambrikeses, mille lagi oli madal ja välissein kiiva vajunud. Aastaid hiljem sai sellest kehvakesest eluasemest Beethoveni muuseum. Juba lapsena paistis poiss silma haruldase keskendumisvõime ja kinnisusega. Ent ometi pole õige kujutada väikest Beethovenit ette endassesulgunud melanhoolikuna. Vastupidi, ta oli täiesti terve ja tugev poisipõnn, kes ei öelnud ära ka koerustükkidest.

      Isa pani ta tegelema muusikaga: avastanud poja ebatavalise ande, käsutas ta lapse tundideks klavessiini taha. Beethoven seeniorile ei andnud rahu väikese Mozarti kuulsus. Isa sundis õnnetut poissi harjutama seitse-kaheksa tundi päevas. Mõnikord kargas talle pähe saata laps klavessiini mängima koguni öösel. Vähimatki abi polnud ka kohkunud ema katseist meest ümber veenda – vaevarikkad öised õppetunnid jätkusid. Üksnes poisi ere anne ja kirglik kiindumus muusikasse aitasid tal säärast julma kohtlemist välja kannatada ega peletanud teda muusikast igaveseks eemale.

      Kaheksa-aastaselt andis väike Beethoven Kölnis oma esimese kontserdi. Järgnesid esinemised teistes linnades. Pärast edukaid kontserte Rotterdamis väljendas noor muusik rahulolematust hollandlastega. “Sinna ma enam ei sõida,” teatas jässakas poisipurikas kojusõidul otsustavalt, “hollandlased on ihnuskoid.” Isa, nähes, et tal pole pojale enam midagi õpetada, lõpetas harjutustunnid.

      Kuni 10-aastaseks saamiseni käis Ludwig algkoolis, kus peamine õppeaine oli ladina keel, millele järgnesid aritmeetika ja saksa keele õigekiri. Kooliaastad andsid väikesele Beethovenile üsna vähe. Korrutustabelit ta selgeks ei saanudki ja kirjavahemärkidega oli tal raskusi eluaeg. Algkoolist kaugemale Ludwigil jõuda ei õnnestunud: perekond oli selleks liiga vaene. Püüdes iseseisvalt täita auke oma hariduses, oli Ludwig suur lugeja ja üritas läbi käia rohkem haritud kaaslastega. Ta oli visa ja järjekindel. Mõne aastaga õppis noor Beethoven soravalt ladina keelt lugema, tõlkis Cicero kõnesid, õppis selgeks prantsuse ja itaalia keele.

      10-aastaselt hakkas poiss uurima komponeerimise saladusi, õppides õukonna organisti Christian Gotlieb Neefe juures kontrapunkti ja generaalbassi kunsti. Neefe mõistis kohe algul, et tema andekal ja fantaasiarikkal õpilasel jääb vajaka enesevalitsemisest, distsipliinist ja kultuurist. Tee kõige selle juurde viis läbi sügavutimineva ja põhjaliku suurte heliloojate loomingu uurimise. Ühes oma artiklis on Neefe kirjutanud, et uuris koos väikese Beethoveniga Johann Sebastian Bachi prelüüdide ja fuugade kogumikku “Hästitempereeritud klaver”. Bachi nimi oli tol ajal tuttav üksnes kitsale muusikute ringile, kes teda kõrgelt hindasid.

      Beethoveni esimene teadaolev helitöö pärineb aastast 1782 – klaverivariatsioonid nüüdseks unustatud helilooja Ernst Dressleri marsi teemale. Järgmine teos – kolm klavessiinisonaati – on kirjutatud 1793. aastal, kui Beethoven oli 13-aastane.

      Isa meelelahutused nõudsid raha ja perekonna materiaalne olukord muutus üha kehvemaks. Puudusest ja raskest elust vaevatud ema jäi tõsiselt haigeks. Ludwig oli sunnitud endale tööd otsima. Temast sai kuurvürsti kapelli organist.

      End juba helilooja ja pianistina tõestanud, tegi Beethoven lõpuks teoks oma ammuse unistuse – 1787. aastal sõitis ta Viini, et kohtuda Mozartiga. Beethoven mängis kuulsale heliloojale ette oma teoseid ja improviseeris. Mozart imetles nooruki julget ja rikast fantaasialendu ning tema ebatavaliselt tormakat ja hoogsat mängumaneeri. Juuresolijate poole pöördudes hüüatas ta: “Jätke see nooruk meelde! Ta paneb veel kõik endast rääkima!”

      Rohkem need kaks suurt muusikut enam ei kohtunud. 1787. aastal suri Beethoveni hell ja armastav ema. Nüüdsest pidi nooruk oma õlule võtma kogu perekonna eest hoolitsemise. Kahe noorema venna kasvatamine nõudis hoolt, tähelepanu ja raha. Ludwig kauples end tööle ooperiteatrisse, mängis orkestris vioolat, andis kontserte, muusikatunde. Alanud oli karm argipäev, ränk, töine ja murederohke elu.

      Neil aastatel kujunes ta välja isiksusena ja kujundas ka oma maailmavaate. Suurt rolli mängisid siinjuures Neefe soovitusel alustatud õpingud ülikoolis, mis jäid paraku ülimalt lühiaegseks.

      Just sel ajal (1789) leidis teisel pool Reini jõge, Prantsusmaal, aset tähtis sündmus – revolutsioon, mis ülistas vabadust, võrdsust, kõigi inimeste vendlust. Need kuninga vastu üles tõusnud rahva õilsad püüdlused leidsid Beethoveni hinges ägeda vastukaja. Prantsuse revolutsiooni ideedele jäi ta ustavaks kogu eluks. Nooruk oli tulvil jõudu ja julgeid kavatsusi. Temas keev energia leidis väljapääsu uutes helitöödes ja kontsertide andmises. Kodulinn hakkas talle väikeseks jääma. Kohtumine Bonnis läbisõidul viibiva Haydniga tugevdas veelgi otsust Viini kolida, et täiendada end kuulsa helilooja käe all.

      Beethoveni esimene avalik kontsert Viinis toimus aastal 1795. Seejärel suundus noor muusik pikale reisile – läbi Praha, Nürnbergi, Leipzigi Berliini. Kolm aastat hiljem oli ta taas Prahas. Kontserdireisid olid talle meeldima hakanud.

      Aga enamasti esines ta Viini kõrgseltskonna salongides. Beethoven äratas tähelepanu mitte üksnes oma geniaalse mängu, vaid ka sõltumatu ja kompromissitu iseloomuga. Järsk ja sirgjooneline noormees ei talunud vähimatki sundimist ega säästnud kõrgilt oma geniaalsust tunnetades ka kõrgeaulisi metseene. Näiteks kirjutas ta neist ühele raevuhoos: “Vürst! Kõik, mis teie olete, võlgnete te juhusele ja oma päritolule; kõik, mis mina olen, võlgnen ma iseendale. Vürste on ja saab olema tuhandeid, Beethoveneid aga üks ja ainus!”

      Vaatamata edukusele pianistina jäi muusika kirjutamine tema jaoks siiski kõige peamiseks. Mozartit ta kahjuks enam elavana eest ei leidnud, õppetöö Haydni juures ei andnud aga oodatud tulemust – õpilane ja õpetaja ei saavutanud omavahel kontakti. Hoopis teistsuguseks kujunesid aga suhted Antonio Salieriga. Auväärses eas helilooja suhtus noorde Beethovenisse tähelepanu ja sümpaatiaga ning viimane õppis itaalia maestro käe all mitu aastat kunsti, kuidas kirjutada õhulist ja väljendusrikast ooperimuusikat.

      Salieri juures õppimine pakkus Beethovenile suurt rahuldust. Nende hea läbisaamine säilis ka pärast õpingute lõppemist. Näiteks jättis Beethoven 1809. aastal, kui ta kord Salieri juurest läbi astudes toda kodust ei leidnud, maestrole kirjakese teatega: “Käis õpilane Beethoven.”

      Seega sai Beethoven õpetust Viini parimatelt muusikutelt-pedagoogidelt. Suurimad tema eelkäijatest Mozart ja Haydn olid talle loominguliseks eeskujuks uues klassikalises suunas. Johann Georg Albrechtsberger võttis temaga põhjalikult läbi kontrapunkti, mille meisterlik valdamine Beethovenile teenitult kuulsust on toonud. Salieri oli noorele heliloojale teejuhiks muusikatragöödia kunstiliste probleemide valdkonnas. Emanuel Aloys Förster õpetas kvartettide komponeerimise kunsti. Ühesõnaga, andekas СКАЧАТЬ