Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

Чтение книги онлайн.

      Üldjuhul ajab upakile. Millist kahju uhkus pokkerimängus võib põhjustada, loe alapeatükist „Jäta oma ego ukse taha”.

      Mõned mängijad kipuvad pokkerilauas närveerima, eriti suurematel turniiridel, kui limiidid on kõrged. Närviline mängija ei suuda keskenduda ja mängu seisu piisava põhjalikkusega analüüsida. Närvilist mängijat on enamasti tunduvalt lihtsam ka läbi näha. Näiteks hakkavad närvilistel mängijatel heade kaartide korral tavaliselt käed värisema.

      Mängijaid, kes suudavad oma emotsioonid täiesti välja lülitada, on kahetsusväärselt vähe. Meil kõigil on iseloomuomadusi, millega tuleb lihtsalt leppida. Meil on sellegipoolest pakkuda välja kaks meetodit, millega end emotsionaalse mängu eest kaitsta:

      Esimest soovitust on loomulikult lihtsam teoks teha, eriti juhul, kui oled äärmiselt emotsionaalses meeleseisundis. Ei maksa siiski unustada, et emotsioonid on meie alateadvuses niikuinii kogu aeg olemas. Pole vahet, millal me pokkerilauda istume, midagi tunneme me igal juhul, ka siis, kui oleme emotsionaalselt väga tasakaalukad. Võime väga rahulike ja muretuina pokkerilauda istuda, kuid pokker on mäng, mis tahes-tahtmata tekitab emotsioone ja tõenäoliselt ei suuda keegi väga kauaks rahulikuks jääda.

      Just seetõttu tuleb harjutada ja praktiseerida ka teist meetodit – teadvustada oma emotsioone ja nendega leppida, kuid mitte lasta neil oma otsuseid mõjutada. See on üks tähtsamaid oskusi, mis aitab vältida langemist tilt-seisundisse. Antud teemat käsitleme täpsemalt kuuendas peatükis. Alati, kui sul tuleb pokkerilauas otsus langetada, püüa seda teha ainult oma kaarte, vastaste oletatavaid kaarte ja tõenäosust silmas pidades.

      2.7. Pühendu pidevale arengule ja eneseanalüüsile

      Pokker on selles suhtes suurepärane mäng, et iga uue strateegiaga, mille omandad, koorub lahti uusi võimalusi ja erinevaid mänguvõtteid. Näiteks omandavad eriti agarad mängijad kõigepealt äärmiselt konservatiivse ehk tight-mängustiili. Nad õpivad, milliste kaartidega enne kolme esimese ühiskaardi avamist mängu jätkata ja millistega loobuda. Kui nad on ära õppinud, milliste stardikaartidega tasub jätkata, märkavad nad oma tulemustes juba tohutut arengut. Seejärel nad mõistavad, et mängivad peale flop’i avamist liiga passiivselt. Nad omandavad hea, piisavalt konservatiivse ja agressiivse mängustiili ning nende oskused arenevad edasi. Peagi suudavad nad mängida kõrgemate limiitidega või hakkavad seniste limiitidega rohkem võitma.

      Lisaks sellele on veel palju oskusi, mida omandada – mängu võitmise tõenäosuse kindlaksmääramine (pot odds), vastaste kaartide äraarvamine, bluffimine, semi-bluff’15, mängupanga suurusega manipuleerimine, isoleerimine16 jne. Iga uue oskuse omandamisega saavad meist paremad mängijad ning pikas perspektiivis meie võidutase kasvab. Mängijatel, kes pidevalt oma mängu analüüsivad, oskusi juurde õpivad ja arenevad, pole mingeid piire. Ükski mängija ei jõua verstapostini, kus ta arvab, et nüüd teab ta kõike, mida pokkeri kohta üldse teada saab. Isegi kõige paremad mängijad alles õpivad.

      Pokkerit võib võrrelda vana autoromuga, millega püüad järsakust üles sõita. Kuni gaasipedaali kindlalt põhjas hoiad, saavutad stabiilselt edu ja liigud vaikselt ülespoole. Niipea kui jala pedaalilt tõstad, tempo aeglustub. Kui sa siis kähku uuesti gaasi ei anna, võib hoopis hullusti minna ja auto võib tagasi mäest alla põrutada.

      Oma mänguoskusi tuleb pidevalt lihvida ja arendada. Kuigi tulemus on vaevumärgatav ja võidud kasvavad vähehaaval, on tähtis, et ülesmäge liikumine oleks järjepidev. Kohe, kui loobud oma oskuste arendamisest, areng peatub ning sellele järgneb taandareng. See on niisama vältimatu kui see, et vana auto veereb mäest alla, kui jalg gaasipedaalilt ära võtta.

      Algajad mängijad, kes suhtuvad pokkerisse täie tõsidusega, püüavad innukalt võimalikult ruttu väga palju informatsiooni hankida ja seda omandada. Selle tulemusena on nende tulemused esimeste kuude jooksul väga ebaühtlased, kuid pärast tõuse ja mõõnu nad avastavad, et nende mänguoskused on oluliselt paranenud. Kahjuks kaob paljudel teatud aja möödudes entusiasm ja reibas õppimistahe. Nad kulutavad varem õppimisele kulutatud aja lihtsalt pokkerimängule, võimalik, et veedavad selle aja hoopis golfikursustel. Neile tunduvad usaldusväärsetena üha vähesemad infoallikad. Lõpuks piirdub nende pokkeriõpe pealiskaudse pokkeriajakirja sirvimisega, kui nad restoranis vaba lauda ootavad.

      Sellel, et pikaajalised pokkerimängijad aja möödudes õpihimu kaotavad, on palju erinevaid põhjuseid. Mõned neist on järgmised:

      Algajail, kes palju kaotavad, on tugev soov õppida ja areneda. Nad soovivad mängida sama hästi nagu edasijõudnud ja head mängijad, kes teenivad palju raha. Nad kuulevad, et madalate limiitidega pole raske võita ja tühise pingutusega võib võita raha, mängides mängu, mis neile meeldib.

      Mõne kuu möödudes on algaja jõudnud juba sellisele tasemele, et on omadega plussis. Ta võidab madalate limiitidega üks või kaks mängu tunnis ja on sellega rahul. Ehkki ta sooviks mängida suuremate limiitidega ja võita suuremaid summasid, puudub tal põletav soov selle nimel pingutada. Ta kulutab oma aega meelsamini muudele asjadele, kuna ta juba niikuinii võidab.

      Pokker sarnaneb mõne võõrkeele valdamisega. Enamik inimesi ei õpi kunagi võõrkeelt nii soravalt rääkima, et kohalikud aru ei saaks, et see pole nende emakeel. Võõrkeeleoskusel on mitu taset. Esimene tase on see, kui suudetakse lihtsate lausetega arusaadavalt vestelda. Mõne aja möödudes võib inimene õppida juba keerukamat vestlust arendama. Lõpuks omandatakse ka släng ja tehnilisemad väljendid, mis võimaldab näiteks pidada keerukaid ärivestlusi või koolis tunde läbi viia. Võõrkeelt õppides õpitakse esimene tase enamasti kiirelt selgeks ja hüpatakse järgmisele tasemele. Järgmisel tasemel hakatakse keelt põhjalikumalt mõistma ja taibatakse, mis asi „sorav keeleoskus” üldse on.

      Pokker toimib samamoodi, kuid kahjuks on osa mängijate arusaam sellest, mida tähendab hea pokkerimängija, kaunis piiratud. Teatud tasemele jõudes usuvad nad, et on kõik vajalikud teadmised omandanud ja õppimisele pole mõtet enam aega raisata. Tegelikult on nii, et pokkerimängija, kes arvab, et teab juba kõike, ei tea tegelikult mitte midagi. Võimalik, et nad on jõudnud tasemele, kus nad juba võidavad tänu nõrgematele vastastele, kuid ei näe enam enda nõrku kohti. Piltlikult võib öelda, et nad peavad oma keeleoskust piisavaks, kui oskavad küsida teed lähimasse postkontorisse.

      Niisuguste mängijate tüüpiline käitumismuster on see, et nad püüavad korduvalt hakata kõrgemate limiitidega mängima, kuid kukuvad läbi (nad ise peavad seda halvaks õnneks). Lõpuks nad kas kaotavad kogu oma raha või loobuvad ja jäävadki mängima kõige madalamate limiitidega kõige nõrgemate mängijate vastu (bottom feeding). Mõned leidlikumad võivad muidugi taibata, et nad peaksid oma oskusi arendama, ja sukelduda taas õppimisse.

СКАЧАТЬ