Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

Чтение книги онлайн.

      Mängijad, kes keskenduvad lühiajalistele võitudele, teevad kõik selleks, et mitte ühtegi mängusessiooni kaotada. Kui mäng ei suju, kalduvad nad edasi mängima vähemalt seni, kuni nad on omadega nullis. Selline mõtteviis võib viia katastroofini.

      Esiteks – nad võivad mängu jätkata tüdinu ja igavlevana, mis takistab neil endast parimat andmast ja sajaprotsendiliselt keskendumast. Teiseks – selline suhtumine võib mängija tilt’i ajada,10 seda eriti juhul, kui kaotustelaine jätkub. See tekitab mängijas veel eriti suurt depressiooni. Mõistagi kaotab tilt-seisundis mängija veel rohkem ja tal tekib kinnisidee, et vähemalt osa kaotatud rahast tuleb tagasi võita. Nagu näed, on tulemuseks kaunis ohtlik ja salakaval surnud ring.

      Ka see on tõsi. Lühiajalistele võitudele keskendunud mängijad armastavad oma võidetud mängusessioone salvestada ja kalduvad neid üle tähtsustama. Mängurite seas on levinud ütlus: „Lõpeta, kuni veel võiduseisus oled.”

      Kõige hullem, mis saab lühiajalistele tulemustele keskendunud mängijaga juhtuda, on see, et ta kaotab juba võidetud raha – isegi kui ta kaotab selle hästi mängitud mängus. Ta kipub mängu katkestama, kui on võiduseisus, isegi kui mäng läheb hästi.

      Lühiajalistele tulemustele keskenduv mängija võib teha midagi veelgi hullemat – ta võib mängu jätkata, aga hakata mängima äärmiselt konservatiivselt. Ta mängib ainult nende kätega, mis tagavad võimalikult väikese kaotuse.

      Kui mängija keskendub pigem tulemustele kui heale mängule, langeb ta suurema tõenäosusega ka tilt-seisundisse, kuna kaotus mõjub talle tunduvalt rängemalt. 6. peatükis räägime lähemalt tilt-seisundi erinevatest tüüpidest ja seda vallandavatest teguritest.

      Lühiajalistele võitudele keskenduv mängija reeglina vihastab, kui kaotab vastasele, kes mängis halvasti. Ta peab oma isiklikke tulemusi äärmiselt oluliseks ja iga kord, kui kaotab, leiab ta, et tegelikult oleks ta pidanud võitma. Eriti kehtib see suurema panga puhul, kuna siis on ka kaotusevalu suurem. Ta võib kehvasti mänginud vastase peale hakata viha pidama ja mängida käsi, mida ta ei peaks mängima, kui tema „vaenlane” mängu jääb. Ta võib hakata nõrgemat mängijat ka sõimama, mis pole kunagi õige – nõrk mängija võib selle peale mängust lahkuda või hoopis paremini mängima hakata. Mängija, kes kaotab tänu vastase kehvale mängule, võib hakata ka ise kehvasti mängima, et kaotatud raha iga hinna eest tagasi võita.

      Mängija, kes keskendub pikaajalistele tulemustele, mõistab, et lühikeses perspektiivis võib ta raha kaotada, ja seda mitte tema enda, vaid kellegi teise eksimuste tõttu. Samas võib mängija, kes muretseb ainult lühiajaliste tulemuste pärast, intuitiivselt püüda oma mängustiili muuta, kui asjad ei edene nii, nagu tema soovib. See, et mängija oma mängustiili pidevalt analüüsib ja vajadusel seda muudab, pole sugugi halb, aga halb on see, kui muudatusi tehakse ainult lühiajaliste tulemuste põhjal. See on keskpäraste mängijate tüüpiline viga. Kui nende lühiajalised saavutused on nõrgad, hakkavad nad reeglina mängustiili muutma ja vusserdama, ometi mõistmata (või sellega leppimata), et kaotuste põhjuseks on vaid lühiajaline ebaõnn.

      Näiteks. Panuse ülempiiri tõsteti ja Ian leidis, et AA käsi pole pärast 6000 mängitud kätt uue limiidi puhul enam kasulik. See ei tähenda, et ta oleks valesti mänginud11, kindlasti ei tähenda see ka seda, et AA poleks tõesti selle panuse ülempiiri puhul kasulik olnud. See tähendab ainult seda, et Ianit tabas võrdlemisi lühikese perioodi vältel halb õnn. Kui ta oleks oma mängustiili pärast AA käe saamist muutnud, oleks tulemus pikas perspektiivis peaaegu kindlasti negatiivne.

      Kokkuvõtteks võib öelda, et pokkerimängus saab edukas olla ainult pikaajalistele tulemustele keskenduv mängija. Mängijad, kes keskenduvad lühiajalistele tulemustele, kogevad enamasti tarbetut ängi ja ärevust, mille tagajärjel langetatakse pokkerilauas valesid ja halbu otsuseid.

      2.3. Pea alati õigeid otsuseid tähtsamaks raha teenimisest

      Pikas perspektiivis mängides on suureks eeliseks, kui suudad keskenduda ainsale tähtsale eesmärgile: langetada õigeid otsuseid. Iga käsi, mida mängid, nõuab mingi otsuse langetamist. Limit Hold’em’i puhul pead otsustavatel hetkedel mõtlema, kas loobuda, kas tõsta panust või mitte. Teiste pokkerimängude puhul tuleb vahel ka teistsuguseid otsuseid langetada. Pot-limit või no-limit mängudes pead otsustama, kui palju panustad või kas tõstad panust, mõnes teises mängus, näiteks Lowball ja Five-card Draw variandi puhul, mitme kaardiga ja milliste kaartidega loobuda.

      Siinkohal mõtestaks lahti ka selle, mida tähendab meie meelest „õige” mängutaktika. Suurepärases raamatus The Theory of Poker („Pokkeriteooria”) on raamatu autor David Sklansky nimetanud „pokkeri põhiteoreemiks” järgmist kirjeldust:

      Iga kord, kui mängid kätt teisiti, kui mängiksid siis, mil võiksid vastaste kaarte näha, võidavad vastased. Iga kord, kui mängid kätt samamoodi, kui siis, mil näeksid kõikide vastaste kaarte, vastased kaotavad. See kehtib ka vastupidi – kui vastane mängib kätt teistmoodi, kui siis, mil ta sinu ja teiste kaarte näeks, sa võidad, ning kui samamoodi, kui siis, kui ta te kaarte näeks, sa kaotad.

      Antud teooria annab suurepärase ja sisuka vastuse, kuidas pokkeris raha võidetakse ja kaotatakse, kuid selle abil ei tohiks analüüsida, kas mingi konkreetne otsus oli õige või mitte. Põhjus seisneb selles, et Sklansky teoreemis eeldatakse, et mängija evib täielikku informatsiooni. Tegelikkuses ei ole meie käsutuses peaaegu mitte kunagi täielikku infot, kuna me ei näe vastaste kaarte.12 Tõtt-öelda, kui meil see oleks, polekski pokker ju enam mingi mäng.

      „Õigesti mängimise” all mõtleme parimaid võimalikke otsuseid, mida teadaoleva info põhjal on võimalik langetada. Meie definitsioon keskendub pigem mängu praktilisele kui teoreetilisele küljele. Nende kahe mänguosa illustreerimiseks mõelge järgmisele käele:

      Mängid limit Hold’em’i ja sul on käes A♣ Q♣. Mängupank kasvab, viienda ühiskaardi avamisel on mängu jäänud veel üks vastane ja laual on

      A♦ J♣ 9♦ 8♣ 7♣

      Vastane panustab esimesena. Mida sina teed? Sul on mast äss kõrgega ja vastasel võib olla mitu sinust madalamat kätt, kaasa arvatud kolmik, millest kaks on taskukaarti, rida, väiksem mast või isegi kaks paari. Iseenesestmõistetav otsus oleks panust tõsta. Sulle kättesaadava info puhul oleks see enamiku vastaste puhul kahtlemata „õige” otsus.

      Mis aga juhtuks, kui su vastasel oleks olnud 10♣ 9♣? Sind oleks kõrge reaga võidetud ning Sklansky teoreemi põhjal oleks teoreetiliselt õige otsus olnud loobuda. Selles, et vastasel on käes just need kaardid, ei saa sa millegi põhjal kindel olla, seega on panuse tõstmine praktilistel kaalutlustel ainuõige otsus ja loobumine kohutav viga. Tõenäoliselt sa vähemalt call’id, isegi vastase puhul, kes seni on viienda ühiskaardi avamisel panustanud ainult parima võimaliku käega.

      Miks me peame siiski õigete otsuste langetamist raha teenimisest olulisemaks pidama? Lõppude lõpuks on ju pokkeri mängimise eesmärgiks raha teenida. Vastus peitub taas kord selles, et lühiajaliselt domineerib pokkeris СКАЧАТЬ