Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis - Matthew Hilger страница 7

СКАЧАТЬ kohata mängijaid, kes demonstreerivad pokkerilauas oma pokkerit puudutavaid teadmisi. Muuhulgas nad:

      • seletavad, miks nad üht või teist kätt just niimoodi mängisid,

      • räägivad teistele mängijatele, mida nemad teisiti oleks teinud,

      • noomivad, kui keegi kehvasti mängib.

      Strateegilisest seisukohast võib see neile ainult kahjuks tulla. Endast nõrgematele mängijatele pole mõtet kuulutada, et oled pokkerilauas hai. Teisalt – kui mängid endast tugevamate vastastega, võib endast nõrga mängija mulje jätta küll, lootuses, et nad tänu sellele halvemini mängima hakkavad.

      Miks mõned mängijad tunnevad, et peavad oma teadmisi demonstreerima? Osaliselt võidakse seda teha sellepärast et jaotuste vahel vaikust täita ja sotsiaalne olla, kuid enamasti siiski oma ego rahuldamiseks. Pokkerimängijad soovivad teadlikult või alateadlikult, et nende pokkerikaaslased neile alt üles vaataksid ja neid kõvadeks mängijateks peaksid. Kui enamik peabki neid headeks mängijateks, tekib neil soov, et ka kõik ülejäänud nii mõtleksid, ehkki see võib pikas perspektiivis nende võidutasemele kehvasti mõjuda.

      Veelgi halvem on, kui jagad teistega infot, kuidas sa mingit konkreetset kätt mängid. Miks peaksid vastased teadma, et viskad näiteks suurima paari kinniselt lauale, kui kavatsed turn’i ajal panust tõsta? Enesele teadvustamata võib mängija, kes oma ego pokkerilauda kaasa võtab, vastastele kinkida relva, millega teda ennast võita.

8. Võid eemale peletada mängijad, kelle jäämine lauda oleks sulle kasulik

      Verbaalse poosetamise kurvem variant on see, kui tugevad, kuid enesekesksed mängijad tõrelevad ja alandavad mängijaid, keda nad endast nõrgemaks peavad ning kes nende meelest halvasti mängivad. Lisaks sellele, et see on äärmiselt ebameeldiv, on see ka pokkerimängu seisukohast täiesti rumal ja kohatu. Nõrgemaid mängijaid tuleks hoopis hoida ja julgustada. Just tänu kehvematele mängijatele ju tugevamad mängijad võidavadki ja keskpäraste mängijate kaotused vähenevad. Kui suhtud nõrkadesse mängijatesse kui „klientidesse”, mõistad, et nende noomimine pole ärilises mõttes sugugi mõistlik ega kasulik.

      On üsna tavaline, et nõrgad mängijad norimise ja noomimise peale lauast lahkuvad. Nad mängivad pokkerit reeglina lihtsalt ajaviiteks ja lõbu pärast. See, kui neid avalikult alandatakse ja naeruvääristatakse, pole ju absoluutselt lõbus. Kui nüüd nõrk mängija solvamise peale mängust lahkub, vastaste keskmine mängutase kasvab, seda eriti kõrgemate limiitidega mängudes, kus nõrgad mängijad harvem osalevad. Selle võimalusega riskitakse kahetsusväärselt tihti, seda ainuüksi selleks, et oma ego rahuldada.

      Ego maha surudes või vähemalt seda kontrollides on võimalik eespool mainitud kaheksat viga vältida. Tõsi on ka see, et uhkeldamine ja poosetamine ei takista mängijal alati võitjaks saada, seda juhul, kui ta ei lase egol oma otsustusvõimet mõjutada. Mitmed tuntud mängijad on oma suure ego tõttu lausa heas kuulsuses. Mis puudutab live-mängijaid, siis tõenäoliselt pole sa kuulnud, kes neist on kõige paremad ja tugevamad mängijad. Nad mängivad kasiinodes ja Internetis kõrgete panuselimiitidega mängudes ning võidavad vaikselt ja märkamatult tohutuid summasid. Kui mõne sellise mängijaga rääkida, on ta oma edu suhtes äärmiselt tagasihoidlik või koguni salgab seda. Need mängijad mõistavad, et nende võidutase on oluliselt tähtsam kui ego.

      Kui soovid ise selliseks mängijaks saada, on võimalik, et pead oma suhtumist pokkerisse täielikult muutma. Unusta ära, mida teised mängijad sinust mõelda võivad, kuna see pole absoluutselt oluline. Internetis mängijad võivad näiteks olla üsna kindlad, et nad oma vastaseid päriselus iialgi ei kohta. Suuna energia, mille sa oma ego upitamise peale kulutaksid, tunduvalt produktiivsematesse tegevustesse.

      • Keskendu oma mängule ja õigete otsuste langetamisele, ära muretse selle pärast, mida teised mängijad sinust mõtlevad.

      • Kui kaotad juhuse tõttu matemaatiliselt nõrgemale käele, ära püüa talle tagasi teha või kätte maksta, vaid jäta meelde, kuidas ta konkreetset kätt mängis, ja kasuta seda teadmist hiljem enda huvides ära.

      • Kui hakkad mängust tüdinema, lahku lauast ja mängi järgmisel päeval edasi. Pole ju tähtis, millal oma kaotuse tasa teed, peaasi, et pikas perspektiivis kasumisse jääd.

      • Selle asemel, et lauas ise mängustrateegiast kõnelda, kuula, mida teised räägivad, ja pane tähele ning õpi, kuidas su vastased mõtlevad.

      • Selle asemel, et kehvemaid mängijaid sõidelda, julgusta neid ning muuda nende mängukogemus meeldivaks, et nad tahaksid ka edaspidi sinu vastu mängida.

      Pokkeris on ego su vaenlane. Õpi sellest vabanema nagu igast teisest mängu takistavast tegurist.

      2.6. Hoidu emotsioonidel põhinevatest otsustest

      Selles alapeatükis räägime veel kord, milline mõtlemine on pokkeris kohatu või isegi ohtlik. Eelmises alapeatükis rääkisime, et paljud mängijad mõtlevad otsuste langetamisel oma egole või imagole. Rääkisime ka sellest, et mängija, kes kardab raha kaotada, langetab mitteoptimaalseid otsuseid. Oma raamatus keskendumegi peamiselt sellele, mis on otsuste langetamise juures oluline, ja püüame otsustamisel ebaolulised tegurid välja selgitada ning neist vabaneda. Veel üheks segavaks teguriks otsuste langetamisel on emotsionaalsus.

      Paljud mängijad lasevad tunnetel oma otsuseid mõjutada, kuigi emotsioonid ei tohiks otsustamisprotsessis mingit rolli mängida.

      Paljudel spordialadel võib emotsioonidest kasu olla. Näiteks motiveerib jalgpallitreener mängijaid nende emotsioone – nagu viha, vaenu ja meeskonnavaimu – üles kruttides. See paneb jalgpallureid rohkem pingutama ja endast pisut enam andma. Pokker ei ole nagu jalgpall või muu sarnane spordiala. Pokkerimängus ei ole emotsionaalsusest praktiliselt üldse abi. Tunnetel pole mingit pistmist mängu võidutõenäosuse hindamisega. Emotsioonid ei aita sul head kombinatsiooni valida või kõige tugevamaid kaarte saada. Emotsioonid ainult häirivad sind otsustamisel ja juhivad mõtted olulisest kõrvale.

      Segavaid emotsioone on lugematu hulk ja iga mängija on selles suhtes erinev. Seetõttu oleks võimatu kirja panna, kuidas üks või teine emotsioon konkreetselt sinu mängu mõjutada võiks. Loetleme vaid mõned kõige levinumad emotsioonid, mida pokkerilauas tavaliselt esineb, ja nende võimalikud mõjud mängule.

Viha

      Viha on pokkerilauas ohtlik emotsioon. Vihane mängija kipub praalima ja ägestuma. Ta võib panustada ja panuseid tõsta siis, kui tegelikult seda teha ei tohiks, ning väga kergelt enesevalitsuse kaotada, kui midagi pisutki viltu läheb – näiteks tabab teda bad beat või ta saab pidevalt viletsaid kaarte.

Frustratsioon

      Frustratsioon on pokkerimängija sagedane külaline, kuna pokker on mäng, kus tuleb sageli pettuda. Nördinud ja masendunud mängijad kipuvad rutakalt ja ülepeakaela tegutsema ega suuda oma otsuseid põhjalikult läbi mõelda.

Ahastus

      Depressioon pole kindlasti pokkeri mängimiseks sobiv meeleseisund. Depressiivsele inimesele tundub, et kogu maailm on tema vastu ja iga pokkerimängu tahk kinnitab seda veendumust. Tõenäoliselt usub ta kõigest kõige halvemat ega tõsta panust, kui peaks, ja loobub, kui ei peaks.

Hirm

      Hirmust raha kaotamise ees oli käesolevas peatükis juba juttu, kuid mängija võib hirmu tunda ka teiste mängijate ees. Mängija võib karta vastasseisu või kellegi viha objektiks sattumist ja jätab näiteks vajalikul hetkel panuse tõstmata või loobub.

Rõõm

      Ülevoolavalt rõõmsal ja õnnest pakataval mängijal pokkerilauas tõenäoliselt eriti probleeme ei teki, kuid СКАЧАТЬ