Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

Чтение книги онлайн.

      Tegelikkuses tuleks rakendada nende kolme abinõu kombinatsiooni. See aitab sul järjekindlalt õigesti mängida ning vältida kartlikku mängustiili.

      Rahasse emotsioonideta suhtumine pole lihtne ja enamasti nõuab selle õppimine aega. Mängi alati oma võimete ja mängukassa piires. Kasvatades mängukassat, et mängida kõrgemate panuselimiitidega, tegele ka oma riskitolerantsiga. Pea meeles, et kui sa ei soovi, ei pea sa kunagi mängima nii kõrgete limiitidega, mis sinus ebamugavust tekitavad.

      2.5. Jäta oma ego ukse taha

      Kui jälgida pokkerit televiisorist, mängida kohalikus pokkeriklubis või Internetis, on lausa hämmastav, kui paljudel mängijatel on pealtnäha suur ego. Märkad mängijaid, kes hooplevad oma oskustega, kritiseerivad teiste mängu, kiitlevad oma töökohtade ja palganumbritega ning suhtuvad kõige kahjutumatesse kommentaaridesse kui isiklikesse solvangutesse.

      Kui oled otsustanud pokkeriga raha võita, tuleb oma ego ukse taha jätta, lauda istuda ja pokkerit mängida. Suur ego võib pokkerilauas palju probleeme tekitada.

      Peamine probleem on see, et pokkerilauda kaasa toodud ego segab ja takistab õigete otsuste langetamist. Pea meeles, et pokkeris on peamine eesmärk langetada õigeid otsuseid, see tagab tavaliselt edu ka pikas perspektiivis. Kui ego mängulauda võtad, püstitad sellega endale ka uue eesmärgi. Sa püüad võita võimalikult palju raha, et oma ego rahuldada. Tänu sellele võid teha valikuid, mida sa muidu ei teeks, ja peaaegu alati on need valikud halvemad. Su ego hakkab võitudest toituma.

      Mängulauda kaasa võetud ego võib sind paljudesse lõksudesse meelitada. Neist kõige enam levinud on järgmised kaheksa.

      Psühholoogiliselt mõjub loobumine allaandmise ehk lüüasaamisena. Ego toitvas mängus võib tunduda loobumine äärmiselt vastumeelsena, eriti siis, kui mängupank on suur ja mängija arvab, et tal võib olla parim käsi. Kui saabub sinu kord panustada, peaksid vastama mõttes järgmistele küsimustele:

      Kui suure tõenäosusega on mul teistest parem käsi?

      Kui tõenäosus on negatiivne, kui suur on tõenäosus tabada sobivaid kaarte, kui jätkan?

      Kui suure tõenäosusega saan vajalikud kaardid?

      Kui tõenäoline on, et vastane blufib?

      Kui mängija lähtub pokkerilauas oma egost, mõtleb ta täiesti tarbetutele küsimustele, nagu näiteks:

      Kas mind peetakse argpüksiks, kui loobun?

      Kas teen ennast lolliks, kui loobun, aga vastane hoopis bluffis?

      Ma ei taha lasta tal endale ära teha!

      Selle tagajärjel jätkab ta mängu, ehkki tõenäosust arvesse võttes oleks pidanud loobuma.

      Pokker on oma loomult konfrontatsiooniline mäng. Iga võidetud dollar tuleb su vastase taskust ja vastupidi. Konfliktide tekkimine on täiesti loomulik ning mängijatel tekib ühe või mitme vastase suhtes vimm. Pahameel tekib tavaliselt siis, kui mõni mängija kaotab teisele suurema summa raha, eriti veel siis, kui raha kaotatakse matemaatiliselt nõrgemale käele. Kaotaja tahab võitjale tagasi teha, näidata, kes on lauas boss, või vastast muul viisil halvas valguses näidata.

      Kahjuks võib selline käitumine viia selleni, et mängija laseb isiklikul vimmal oma otsustusvõimet ja otsuseid mõjutada. Mängija osaleb jaotustes ainult selleks, et „oma raha” tagasi võita või oma vaenlasele kätte maksta. Lisaks võidakse hakata üleliia palju tähelepanu pöörama ühele konkreetsele mängijale, jättes ülejäänud mängijad tähelepanuta.

      Nagu varem juba mainisime, on ainuüksi „nulli jõudmise” nimel edasi mängimine halb mõte. Ego võib olla üheks põhjuseks, miks seda teha tahetakse. Miski ei riiva mängija ego rohkem, kui lahkumine lauast väiksema rahasummaga, kui sinna mindi. See oleks justkui ülestunnistus, et mängija on lüüa saanud ja tal oleks olnud mõistlikum üldse mitte mängida. Eriti raske on live-mängus allesjäänud kaheksa või üheksa mängija nähes lauast tõusta, kraapida oma allesjäänud sendid kokku ning lahkuda – mängija tunnistab, et on lüüa saanud.

      Paljud mängijad nii ei tee. Nad mängivad kangekaelselt edasi, lootuses, et võidavad vähemalt oma raha tagasi ja säilitavad eneseväärikuse. Kahjuks muutub nende mäng aina halvemaks, kuna otsused hakkavad üha enam tuginema alusetutele spekulatsioonidele, keskendumisvõime nõrgeneb, nad väsivad või tüdinevad. Mida rohkem nad kaotavad, seda kramplikumalt püüavad nad vähemalt osa kaotatud rahast tagasi võita. Nad satuvad salakavalasse ringi, mida oleks võinud vältida, kui nende ego oleks lasknud neil pärast võrdlemisi väikest kaotust mängust lahkuda.

      Pokker on pikas perspektiivis kasumlik vaid juhul, kui mängid endast nõrgemate vastastega. Pokkerimaailmas on levinud ütlus, et isegi maailma paremuselt 10. mängija jääb pikas perspektiivis kahjumisse, kui ta tahab mängida üheksa endast tugevama mängija vastu.

      Suure egoga mängijad ei taha endale ega teistele tunnistada, et keegi neist parem on. Selle tulemusena mängivad nad vastastega, keda nad ei suuda võita. Kui nad võrdlemisi hästi läinud mängus äkitselt kaotama hakkavad, kuna näiteks nõrgemad mängijad on lauast lahkunud, jätkavad nad ikkagi mängu, olles veendunud, et nad võivad võita, kuigi kuskil mujal lauas oleks neil palju suurem tõenäosus võita.

      Vahel võid tunda kiusatust langetada lootusetuid otsuseid ainult sellepärast, et head muljet jätta – näiteks nõrga käega ja bluffides tõsta panust enne viienda ühiskaardi avamist või flop’is üle pakkuda. Me ei taha öelda, et nii ei tehta, aga selliseid otsuseid tuleb langetada ainult õigetel kaalutlustel. Sinu otsustusvõimet juhib ego, kui teed hullumeelseid ja väga harva tulutoovaid käike ainult selleks, et saaksid kaardid lauale lajatada ning hüüda: „Saite!”

      Ka vastupidine situatsioon on üsna tavaline. Vahel mängijad häbenevad, kui nad on kätt valesti mänginud või proovinud midagi, mis ei tulnud välja. Et võimalikult vähe piinlikkust tunda, teevad nad kõik selleks, et oma kaarte mitte avada. Seda esineb näiteks siis, kui mängija oleks pidanud panustama, aga selle asemel loobus, või vastupidi. On mängijaid, kes lähevad isegi nii kaugele, et ei blufi iialgi, kuna kardavad „vahele jäädes” lolli muljet jätta. Hirm tunda piinlikkust on ego teine pool ning tuleks pokkerit mängides samuti kõrvale jätta. Pealegi võib totakalt mängitud käsi olla suurepärase reklaamilise väärtusega ja sulle petliku lauaimago luua!

      Üks alandavamaid asju, mida pokkerimängijal vahel teha tuleb, on üleminek madalamatele limiitidele. Pea kõikidele mängijatele on see vastumeelne, kuna see näitab, et oled vähemalt lühikeses perspektiivis mängitaval tasemel lüüa saanud. Keegi ei soovi mängida mängu, mis nende endi meelest ei vasta nende tasemele, eriti live-mängus, kus vastased näevad, et mängijal ei lähe hästi.

      Fakt on see, et limiite peab alandama, kui mängukassast kõrgete limiitidega mängimiseks enam ei piisa. Vastasel СКАЧАТЬ