Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei pea olema tingimata füüsikaline. Näiteks võib ülemus oma töötajatele tutvustada mingit uut tööprotsessi, mis peaks tõstma kogu meeskonna töö produktiivsust. Seejärel analüüsib ta töötulemusi ning vajadusel muudab tegevusplaani, et järgmise perioodi tulemused oleksid veelgi paremad. Antud näite puhul on teo ja tagajärje vaheline seos pisut keerukam ja nõuab põhjalikumat analüüsi.

      Pokkerimängus võib teo ja tagajärje (antud juhul valiku ja mängutulemuse) vahelist seost olla veelgi raskem tuvastada. Igal teol võib olla mitmeid tagajärgi, nii soovitud kui ka soovimatuid. Seetõttu on ka õppimisprotsess keerukam. Kui rakendada pokkerit õppides sama meetodit, mida palli viskamises, võib tekkida hulganisti probleeme.

      Pokkeris on olukordi, mida saab lahendada matemaatilisel teel. Näiteks on limit Hold’em’i puhul lihtne tõestada, et peaaegu alati on korrektne call’ida flop’il tehtud panus nut mastitõmbega. Enamasti on situatsioon aga tunduvalt keerukam. Matemaatiliselt pole võimalik kindlaks teha, kas keskmisest positsioonist on parem 66-ga loobuda, tõsta, või call’ida. Võimalusi, mis sõltuvad konkreetsest olukorrast, on lihtsalt liiga palju. Sellisel juhul võid õppida teistelt või jääda lootma katse-eksituse meetodile. Katse-eksituse meetodiga on aga see mure, et kui meie teo tagajärg meid ei rahulda, püüame vaistlikult oma tegu muuta, et paremat tulemust saavutada. Sellise reaktsiooni puhul peab aga pokkerimängija väga ettevaatlik olema. Pokkerimängus võivad optimaalsetel valikutel olla sageli negatiivsed tagajärjed ning vastupidi. Näiteks võime call’ida pre-flop tõste K-9-ga ja kui flop tuleb K-9-6, siis vastase, kellel on A-K, üle mängida. Need on väga harvaesinevad näited, kuid enamiku otsuste puhul, mis pokkerilauas langetatakse, kehtib sama põhimõte.

      See, et hetkel võidad, ei tähenda veel, et sa hästi mängid, ja see, et kaotad, ei tähenda, et mängid halvasti.

      See on oluline tähelepanek, mida iga pokkerimängija peaks teadma ja mõistma. Vastasel juhul võid hakata oma mängus tegema lubamatuid muudatusi või paremate lühiajaliste tulemuste saavutamiseks jätkata valede valikute tegemist. Eespool toodud näite puhul võib AA käega mänginud mängija tulevikus ässadega liiga ettevaatlikult mängima hakata ning K-9-ga mänginud mängija võib olla edaspidi veelgi kindlam, et K-9-ga on täiesti õige tõstetud panus call’ida.

      Ülesanne: uuri mõnes pokkeristrateegia raamatus olevaid stardikäe-tabeleid, näiteks Internet Texas Hold’em. Kas mängid vahel käega, mida tabelis pole toodud? Võimalik, et mängid neid käsi, kuna lühiajaliste tulemuste põhjal pead seda optimaalseks. Alati, kui sinu strateegia või idee on suurema osa kogenud ja teadlike mängijate arvamusega vastuolus, pea meeles, et sinu arvamus põhineb subjektiivsel oletusel või väikese tõenäosusega juhuslikul stsenaariumil.

      Loomulikult on tähtis ka oma vigadest õppida, et mänguoskusi arendada. Üheks arenemisvõimaluseks on oma mängutulemuste analüüsimine. Oma tegusid tuleks muuta siiski ainult pikaajalise tulemuste analüüsi põhjal ja „pikk perspektiiv” võib olla pikem kui arvata oskad. Nagu eelmises peatükis juba mainisime, võib see tähendada kümneid tuhandeid mängitud käsi, alles siis on võimalik üldse hinnata mängija keskmist võidutaset. Kui analüüsida mingit konkreetset kombinatsiooni või jaotust, võib see number veelgi suurem olla, kuna sama jaotus võib esineda vaid kord mõnesaja jaotuse jooksul.

      Oletame, et püüad kindlaks teha, kas varajases positsioonis oleks AA-ga targem panust tõsta või jätta see tõstmata, lootuses, et teed seda järgmises panustamisvoorus. Kui pikka katsete seeriat läheb vaja, et olla enam-vähem kindel, et sinu valik on õige?

      AA saad 221 käest keskmiselt ühe korra. Keskmiselt igas kolmandas jaotuses oled varajases positsioonis (eeldusel, et mängid täislauas). Osal kordadest on vastane juba enne sind panust tõstnud. Ühe katse sooritamiseks pead mängima umbes 700 kätt. Kui otsustad, et sajast katsest piisaks, et oma otsuse õigsuses veenduda, peaksid mängima läbi 140 000 kätt!

      Mõni inimene võiks vastu vaielda ja öelda, et kui järeldusele jõudmine nõuab 140 000 käe läbimängimist, ei saa antud küsimus üldse nii oluline olla. Kuid pokkeris esineb sadu sarnaseid olukordi. Kui otsustad oma mängutaktikat alati ainult lühiajaliste tulemuste põhjal muuta, võid kokkuvõttes kaotada suure summa raha.

      Ka pokkeris kehtib teo ja tagajärje seaduspärasus, kuid teisiti kui igapäevaelus. Sinu tegude tagajärg on lühikeses perspektiivis äärmiselt muutlik ja vähetähtis ning kohati isegi nii tühine, et selle pärast pole tarvis üldse muret tunda. Enamikul mängijaist on selle mõistmisega raskusi ja nad esitavad endale sageli järgmisi küsimusi:

      • Kuidas on võimalik, et kaotan vastastele, kes mängivad minust ilmselgelt halvemini?

      • Kuidas on võimalik, et ühel õhtul võidan, aga järgmisel õhtul kaotan, kuigi mängin mõlemal õhtul sama hästi?

      • Miks mulle ei satu viimasel ajal üldse rida, masti või kolmikut?

      Online-mängijail on võimalik oma mängustatistikat analüüsida, mis omakorda tekitab sügavamaid ja spetsiifilisemaid küsimusi:

      • Miks ma pidevalt A-J-ga kaotan, aga nii A-Q-ga kui A-T-ga võidan?

      • Miks ma nii tihti samast mastist 8-4-ga võidan?

      • Miks mõni statistiliselt nõrk mängija nii palju võidab?

      Igas pokkerilauas, nii live- kui ka online-mängus, leidub tõenäoliselt mängijaid, kes endale sarnaseid küsimusi esitavad. Tänu oma tähelepanekutele kipuvad nad käituma irratsionaalselt. Hakkavad näiteks mängima samast mastist 8-4-ga ja muutuvad ettevaatlikuks või lausa väldivad A-J-ga mängimist. Nad loobuvad liiga kergesti ja langevad masendusse, kui neid tabab bad beat. Ühesõnaga, nad teevad pikaajalisi tulemusi silmas pidades palju mitteoptimaalseid valikuid.

      Ära ole üks nende seast. Kui kavatsed pokkerimängus leida kindla seose teo ja tagajärje vahel, pead selleks läbi viima tohutu hulga katseid. Probleemiks on see, et sageli, kui sul tuleb teha mingi valik, on sinu käsutuses olev informatsioonihulk väga piiratud. Näiteks uute vastastega mängides. Sellisel juhul tuleb otsus langetada piiratud info põhjal ning sa pead olema valmis mängutaktikat muutma, kui oled infot juurde kogunud. Õnnetuseks on paljudel inimestel selektiivne mälu ning nad langetavad otsuseid ja jõuavad pikaajalisi tulemusi mõjutavate järeldusteni vaid mõne hästi või halvasti mängitud käe põhjal. Mõistlikum oleks sellisel juhul usaldada pigem kindlaid ja järeleproovitud strateegiaid kui oma mälu.

      3.2. Eesmärkide püstitamine

      Ambitsioonikad, tarmukad inimesed armastavad eesmärke püstitada ja siis nende poole püüelda. Eesmärgid võivad olla pikaajalised (näit perekonna loomine või oma karjääris teatud positsiooni saavutamine), mitte nii pikaajalised (näit ametikõrgenduse saamine) või lühiajalised (näit mingi töö lõpetamine tähtajaks või arvete õigeaegne tasumine).

      Üldiselt arvatakse, et eesmärkide püstitamine on positiivne nähtus, kuna see aitab keskenduda olulisele ning võrrelda oma progressi ning saavutusi kõige tähtsama standardiga: isiklike tulemustega. Eesmärkideta inimesed on reeglina vähem keskendunud ning tõenäoliselt ka mitte eriti edukad, kuid see on muidugi vaieldav.

      Üldiselt pole selles midagi halba, kui inimene endale igapäevaelus eesmärke püstitab. Eesmärkide saavutamine tõstab inimese enesekindlust ja tekitab soovi püstitada endale veelgi suuremaid ja keerukamaid eesmärke. Ebaõnnestumise korral võib inimene tunda soovi veelgi kõvemini pingutada või hinnata, kas püstitatud eesmärgi saavutamine on ikka realistlik. Mõlemal juhul on oluline, et progress või saavutused oleksid mõõdetavad.

      Antud СКАЧАТЬ