Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundus, nagu oleks tema tagant kostnud vaikne häälitsus. Emma oli haaranud mõõga kätte ning vaatas Clary ja Jace’i vahelt läbi, silmad pärani.

      „Nõukogu istung on läbi,” lausus Jace. „Jia näib olevat üsna pahur, et sa siia tormasid.”

      „Järelikult olen endale jälle häda kaela tõmmanud,” ütles Clary.

      „Nagu alati,” vastas Jace, aga torget leevendas naeratus. „Meie kõik hakkame lahkuma. Oled valmis kaasa tulema?”

      Clary raputas pead. „Tulen pärast teie poole. Siis saate mulle rääkida, mis nõukogus juhtus.”

      Noormees kõhkles viivu. „Lase Aline’il või Helenil ennast saata,” ütles ta viimaks. „Konsuli maja pole inkvisiitori omast kaugel.” Noormees tõmbas jopeluku kinni, lipsas toast välja ja sulges enda järel ukse.

      Clary pöördus uuesti Emma poole; tüdruk vaatas teda ikka veel suuril silmil.

      „Kas sa tunned Jace Lightwoodi?” ütles Emma.

      „Ma… Mida?”

      „Ta on kuulus,” ütles Emma, kes oli ilmselgelt rabatud. „Ta on kõige parem varjukütt. Kõige parem.”

      „Ta on mu sõber,” vastas Clary, tähendades endamisi, et vestlus on võtnud ootamatu pöörde.

      Emma mõõtis teda üleoleva pilguga. „Ta on su peika.”

      „Kust sa seda…”

      „Ma nägin, kuidas ta sind vaatas,” vastas Emma, „ning pealegi teavad kõik, et Jace Lightwoodil on pruut ja tema nimi on Clary Fairchild. Miks sa mulle ei öelnud, kes sa oled?”

      „Küllap ma ei uskunud, et sa mu nime tead,” ütles Clary, tundes, et tal käib pea ringi.

      „Ega ma rumal ole,” andis Emma vastu; tema hoiakust võis lugeda välja pahameelt, mispeale Clary ajas end sirgu, surudes alla soovi naerma pahvatada.

      „Ei, rumal sa ei ole. Oled väga nutikas,” kinnitas ta. „Ning mul on hea meel, et tead, kes ma olen, sest tahan sulle öelda, et võid ükskõik mis ajal tulla ja minuga rääkida. Ning mitte ainult sellest, mis juhtus Instituudis, vaid millest aga soovid. Jace’iga võid samuti rääkida. Kas tahad teada, kust meid leida võib?”

      Emma raputas pead. „Ei,” vastas ta ning tema hääl oli jälle vaikne. „Ma tean, kus inkvisiitori maja asub.”

      „Tore.” Clary põimis käed rinnal vaheliti, põhiliselt selleks, et ei võtaks tüdrukukesel ümbert kinni ega kallistaks teda. Ta kahtles, kas see Emmale meeldiks. Neiu pöördus ukse poole.

      „Kui oled Jace Lightwoodi pruut, peaks sul olema parem mõõk,” ütles Emma korraga ning Clary langetas pilgu mõõgale, mille oli hommikul endale vööle kinnitanud – vana relv, New Yorgis ühes muude asjadega kaasa pakitud.

      Ta puudutas käepidet. „See ei ole siis hea või?”

      Emma raputas pead. „Üldsegi mitte.”

      Tüdrukuke lausus seda nii tõsiselt, et Clary naeratas. „Tänan nõu andmast.”

      4

      Tumedam kui kuld

      Kui Clary inkvisiitori maja uksele koputas, avas selle Robert Lightwood.

      Clary tardus esialgu paigale ega teadnud, mida öelda. Ta polnud Jace’i kasuisaga eales sõnagi vahetanud ega tundnudki teda õieti. Mees oli alati viibinud tagaplaanil – seisnud tavaliselt varjuna Maryse’i taga, käsi tema tooli seljatoel. Robert oli suur tumedajuukseline mees, kelle habe oli korralikult piiratud. Clary ei suutnud kujutleda, et ta võis kunagi olla tema isa sõber, ehkki teadis, et Robert oli kuulunud Valentine’i Ringi. Tema näol oli liiga palju kortse ja lõuapärad olid liiga rangelt kokku surutud, et Clary oleks suutnud kujutleda teda noorena.

      Kui Robert talle otsa vaatas, nägi Clary, et mehe silmad on väga tumedat sinist värvi – nii tumedad, et tüdruk oli alati pidanud neid mustaks. Tema näoilme ei muutunud; Clary tajus temast õhkuvat pahakspanu. Tüdruk järeldas, et Jia pole ainus, keda ta nõukogu saalist Emma järel ära joostes oli pahandanud. „Kui otsid mu lapsi, siis nemad on ülakorrusel,” olid mehe ainsad sõnad. „Kõige ülemisel.”

      Clary astus temast mööda erakordselt uhkesse halli. Maja oli ametlikult projekteeritud inkvisiitorile ja tema perekonnale; see oli suur, kõrgete lagedega ning täis rasket kallihinnalise välimusega mööblit. Siin jätkus ruumi võlvkaartele ja avarale trepile ning laest rippus alla tuhmis nõiavalguses sädelev kroonlühter. Ei tea, kus Maryse on ja kas talle meeldib see maja, mõtles tüdruk.

      „Tänan,” lausus Clary.

      Robert Lightwood kehitas õlgu, eemaldus sõnagi lausumata ja kadus hämarusse. Clary jooksis kahte astet korraga võttes trepist üles, möödus mitmest mademest, kuni jõudis lõpuks ülemise korruseni; sinna pääses mööda järsku pööningutreppi, mis viis koridori. Veidi kaugemal oli üks uks poikvel ning toast kostis hääli.

      Moe pärast koputanud, astus Clary tuppa. Pööningukambri seinad olid värvitud valgeks ja nurgas seisis massiivne nikerdustega riidekapp, mõlemad uksed pärani; Aleci rõivad, praktilised ja natuke kulunud, rippusid ühel pool ning Jace’i värsked mustades ja hallides toonides riided teisel pool. Poiste lahingurõivad olid korralikult kokkupanduna kapi põhja asetatud.

      Clary oleks äärepalt naeratanud – ta ei teadnud isegi päris täpselt, miks. Selles, et Alec ja Jace jagasid tuba, oli midagi, mis tegi tal südame soojaks. Tüdruk mõtiskles endamisi, kas nendel on, nagu temal ja Simonil alati oli olnud, samuti komme ajada juttu ja hoida teineteist poole ööni üleval.

      Alec ja Isabelle kõõlusid aknalaual. Läbi akna nägi Clary, kuidas kanalivesi all loojanguvärvides sädeleb. Jace lebas ühes kitsas voodis, saapad üsna trotslikult sametist kattele tõstetud.

      „Küllap pidasid nad silmas, et ei saa jääda ootama, kuni Sebastian ründab järgmisi Instituute,” lausus Alec. „See oleks sama mis peitupugemine. Varjukütid ei poe peitu.”

      Jace hõõrus põske vastu õlga; tema nägu oli väsinud ja heledad juuksed sassis. „Tundub tõesti, nagu oleksime peitu pugenud,” ütles ta. „Sebastian on kusagil seal väljas, meie oleme siin sees. Topelttõkked ümber. Kõik Instituudid maha jäetud. Pole kedagi, kes kaitseks maailma deemonite eest. Kes valvab valvureid?”

      Alec ohkas ja vedas pihuga üle näo. „Loodame, et see ei kesta kaua.”

      „Raske öelda, mis juhtuma hakkab,” sõnas Isabelle. „Maailm, kus pole varjukütte. Igal pool deemonid. Allilmlased üksteisel kõri kallal.”

      „Kui mina oleksin Sebastian…” alustas Jace.

      „Aga sa ju pole. Sa ei ole Sebastian,” sekkus Clary.

      Kõigi pilgud pöördusid korraga tema poole. Alecis ja Jace’is polnud enamasti midagi ühist, mõtles Clary, aga aeg-ajalt võis nende liigutustes või viisis, kuidas nad vaatasid, siiski märgata sarnasust, mis tuletas tüdrukule meelde, et nad olid kasvanud koos. Mõlemad poisid silmitsesid teda uudishimulikult ja pisut murelikult. Isabelle näis olevat pigem väsinud ja kurb.

      „Kas sinuga on kõik korras?” СКАЧАТЬ