.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ astus Luke’i juurde, pani käe talle õlale ning ütles midagi vaikselt ja rahustavalt. Mees pöördus tema käte vahel ja toetas pea naise õla vastu. Selles oli rohkem lohutuse otsimist kui romantikat, aga Claryle tundus ikka, nagu oleks ta sattunud peale lembehetkele. Vaikselt võttis tüdruk õlakoti ja hakkas trepist üles minema.

      Külaliste magamistuba oli samasugune kui ennegi. Väike, seinad valgeks värvitud; aknad ümmargused nagu illuminaatorid – sellest seal oli Jace ühel ööl sisse roninud –, voodil seesama värviline lapitekk. Tüdruk laskis kotil öökapi kõrvale kukkuda. Sellele öökapile oli Jace jätnud hommikul kirja, andes teada, kuhu ta läks, ja öeldes, et ei tule tagasi.

      Clary istus voodiservale, püüdes kiskuda end lahti mälestuste kammitsaist. Tüdruk polnud kujutlenud, kui raske on viibida taas Idrises. New York oli kodu, oli tavaline. Idris tähendas sõda ja hävingut. Just Idrises oli ta näinud esimest korda surma.

      Clary veri ümas ja vasardas kõrvus. Ta oleks tahtnud näha Jace’i, näha Alecit ja Isabelle’i – nemad oleksid andnud talle pidepunkti, toonud ta tagasi reaalsusesse. Väga nõrgalt kuulis tüdruk ema ja Luke’i alumisel korrusel ringi liikumas. Kas ei kostnud köögist koguni tasside kõlksatust? Tüdruk ajas end voodilt püsti ja läks jalutsi juurde, kus seisis neljakandiline riidekirst. Kui Clary eelmine kord siin viibis, oli Amatis selle toonud ning käskinud tal otsida sealt endale rõivaid.

      Tüdruk põlvitas ja tegi kaane lahti. Needsamad riided, hoolikalt paberikihtide vahele pakitud: koolivorm, praktilised kampsunid ja teksad, rangemad pluusid ja seelikud ning nende all kleit, mida Clary oli esialgu pidanud laulatuskleidiks. Ta tõmbas selle välja. Olles varjuküttide ja nende maailmaga lähemalt tuttav, teadis ta nüüd, mida näeb.

      Leinarõivad. Lihtne valge kleit ja keha jälgiv jakk, mille koes olid siin-seal hõbedased leinaruunid ning varrukaotstes vaevumärgatav linnumuster.

      Haigrud.6 Clary laotas rõivad tasakesi voodile. Tema vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas Amatis neid Stephen Herondale’i surma järel kannab. Paneb need hoolikalt selga, silub riiet, nööbib kinni jaki – kõik selleks, et leinata meest, kellega ta enam abielus polnud. Leserõivad naisele, kes ei saanudki nimetada ennast leseks.

      „Clary?” Hääl kuulus tema emale, kes seisis uksepiida vastu toetudes ja silmitses teda. „Mis need on… Oi.” Jocelyn tuli tuppa, puudutas kleiti ja ohkas. „Oh, Amatis.”

      „Ta ei saanudki Stephenist üle, ega?” küsis Clary.

      „Mõnikord juhtub, et ei saada.” Jocelyn tõstis käe kleidilt Clary juustele ja lükkas need emaliku täpsusega näolt eemale. „Ja meie, nefilimid… armastame enamasti ennastunustavalt. Armuda ainult kord elus ja surra armastusest – mu vana õpetaja ütles, et nefilimidel on süda nagu inglitel: nood tundsid inimeste kombel valu, mis ei läinud iial üle.”

      „Aga sinul ju läks. Sa armastasid Valentine’i, kuid nüüd armastad Luke’i.”

      „Ma tean.” Jocelyni pilk oli suunatud kaugusse. „Alles siis, kui olin juba mõnda aega maapealsete seas elanud, hakkasin mõistma, et nemad saavad armastusest teistmoodi aru. Mõistsin, et seda tunnet on võimalik kogeda mitu korda; et südame haavad paranevad, nii et võid armuda ikka ja jälle. Ning Luke’i olen ma alati armastanud. Ma ei pruukinud seda küll ise teada, aga armastasin teda.” Jocelyn osutas voodil lebavatele riietele. „Peaksid kandma seda leinajakki,” ütles ta. „Homme.”

      „Koosolekule minnes?” küsis Clary ehmunult.

      „Hulk varjukütte on surnud või muudetud tumestatuteks,” vastas

      Jocelyn. „Ei leidu varjukütti, kes poleks kedagi kaotanud – poega, venda, õde, sugulast. Nefilimid on üks pere. Düsfunktsionaalne, aga…” Naine puudutas tütre nägu. Tema enda ilmet varjas hämarus. „Katsu natuke magada, Clary,” ütles ta. „Homme tuleb pikk päev.”

      Kui uks ema järel sulgus, tõmbas Clary öösärgi selga ja ronis sõnakuulelikult voodisse. Ta pani silmad kinni ja proovis uinuda, aga und ei tulnud. Tulevärgina sähvisid tema laugude taga pildid: taevast langevad inglid; kuldne veri; aheldatud, pimedate silmadega Ithuriel rääkimas ruunikujutistest, mida ta oli tüdrukule kogu tolle elu jooksul saatnud, nägemustest ja tulevikku kuulutavatest unenägudest. Claryle meenus, kuidas ta oli näinud unes oma venda, kes kõndis jäätunud järvel, mustadest tiibadest tilkumas verd…

      Tüdruk heitis teki pealt. Keha oli kuum ja sügeles; närvid olid liiga pingul, et magama jääda. Roninud voodist välja, tatsas ta trepist alla, et võtta klaas vett. Elutuba oli hämar, nõrka nõiavalgust immitses koridori. Ukse tagant kostis vaikseid hääli. Keegi oli ärkvel ja ajas köögis juttu. Clary hiilis vaikselt mööda koridori edasi, kuni pealtkuuldud vaiksed sosinad muutusid selgemaks ja sõnad võtsid kuju. Kõigepealt tundis tüdruk ära ema hääle. See oli rusutud ja pingul. „Aga ma ei mõista, kuidas see puhvetkappi sai,” ütles Jocelyn. „Ma pole seda näinud sellest ajast peale, kui Valentine võttis New Yorgis kõik meie asjad endaga kaasa.”

      Luke’i hääl: „Kas Clary ei öelnud, et nägi seda Jonathani käes?”

      „Jah, aga sellisel juhul pidanuks see hävima koos tolle koleda korteriga, eks?” Astunud veel edasi, jäi Clary köögi ukse juures seisma ja Jocelyni hääl kostis valjemini. „Korteriga, kus kapp oli täis minule ostetud riideid. Nagu loodaks Valentine, et tulen tagasi.”

      Clary seisis väga vaikselt. Ema ja Luke istusid köögilaua ääres; ema oli langetanud pea käele ja Luke silitas tema selga. Clary oli rääkinud emale üksikasjalikult korterist; sellestki, kuidas Valentine oli hoidnud alles kõik Jocelyni asjad, uskudes kindlalt, et ühel päeval tuleb naine tagasi ja hakkab koos temaga seal elama. Ema oli kuulanud rahulikult, aga ilmselt mõjus see jutustus talle siiski rängemalt, kui tüdruk oli osanud arvata.

      „Teda pole enam, Jocelyn,” lausus Luke. „Tean, et see võib tunduda peaaegu võimatu. Valentine oskas panna end maksma isegi siis, kui oli sunnitud ennast varjama. Kuid nüüd on ta tõepoolest surnud.”

      „Aga mu poeg paraku pole,” ütles Jocelyn. „Kas tead, et igal aastal võtsin selle karbi tema sünnipäeval välja ja nutsin seda vaadates? Mõnikord näen veel praegugi unes roheliste silmadega poisikest. Poissi, keda pole mürgitatud deemoniverega – kes on suuteline naerma ja armastama, olema inimene; selle poisi pärast nutsin ma, aga teda pole kunagi olemas olnud.” Võtsin selle välja ja nutsin seda vaadates, mõtles Clary – ta teadis nüüd, mis karbist jutt käib. Mälestusmärgist lapsele, kes oli surnud, ehkki elas ikka veel. Karbist, milles olid tema titejuuksed, fotod ja tilluke king. Viimati oli Clary näinud seda venna toas. Küllap oli ta selle saanud Valentine’ilt, aga tüdruk ei suutnud mõista, miks ta selle alles oli hoidnud. Sentimentaalsuses teda vaevalt keegi süüdistada sai.

      „Sa pead sellest Klaavile rääkima,” ütles Luke. „Kui sellel on midagi pistmist Sebastianiga, siis tahavad nad teada.”

      Claryl läks seest üleni külmaks.

      „Kui ma ometi ei peaks seda tegema,” lausus Jocelyn. „Kui võiksin kogu selle kupatuse tulle visata. Ma ei suuda taluda mõtet, et see on minu süü,” pahvatas naine. „Kõik, mida olen eales soovinud, on kaitsta Claryt. Aga nüüd ohustab teda ja meid kõiki ennekõike too, keda poleks olemaski, kui ei oleks mind.” Jocelyni hääl oli muutunud kõlatuks ja kibedaks. „Oleksin pidanud poisi tapma, kui ta oli alles väike,” lausus naine ning nõjatus tagasi, Luke’ist eemale, nii et Clary nägi köögilaual olevat eset. See oli sama hõbedane karp, mida ta hästi mäletas. Raske, lihtsa kaanega, küljel graveeritud nimetähed J. C.

      Gardi СКАЧАТЬ