Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pead. „Helenit ei olnud,” vastas ta. „Tema oli siin.”

      „Räägi meile õige, mida sa nägid, Julian. Ilma et midagi välja jätaksid.”

      Julian neelatas. Ta oli kahvatu. Clary teadis, kui valus poisil on; kui raskelt lasub tema käes mõõk. „See juhtus õhtupoolikul,” ütles ta. „Me harjutasime treeninguruumis. Katerina õpetas meid. Mark vaatas pealt. Emma vanemad tegid rannikul tavapärast ringkäiku. Nägime valgussähvatust. Arvasin, et see on äike või tulevärk. Aga… ei olnud. Katerina ja Mark jätsid meid sinna ja läksid ise alla. Nad ütlesid, et me treeninguruumist ei lahkuks.”

      „Aga te lahkusite,” tähendas Jia.

      „Kuulsime, et all käib võitlus. Me lahknesime: Emma läks võtma Drusillat ja Octaviust, mina läksin Livia ja Tiberiusega kabinetti, et helistada Klaavile. Et sinna jõuda, pidime hiilima mööda peasissekäigust. Siis ma nägingi teda.”

      „Teda?”

      „Teadsin, et ta on varjukütt, aga ei ole ka. Ta kandis punast keepi, mis oli kaetud ruunidega.”

      „Missuguste ruunidega?”

      „Ma ei tundnud neid, aga nendes oli midagi imelikku. Need ei meenutanud „Halli raamatu” ruune. Neid vaadates tekkis mul halb tunne. Mees lükkas kapuutsi peast… juuksed olid valged, seepärast mõtlesin esialgu, et ta on vana. Siis sain aru, et see on Sebastian Morgenstern. Tal oli käes mõõk.”

      „Kas oskad seda kirjeldada?”

      „Hõbedast, teral ja pidemel mustadest tähtedest muster. Ta võttis selle välja ja…” Julianil jäi hing kinni ning Clary tundis peaaegu füüsiliselt hirmu, mida tekitasid poisis see mälestus ning vajadus sellest rääkida – seda uuesti läbi elada. Käed rusikas, kummardus tüdruk ettepoole, panemata tähelegi, et küüned on kaevunud pihkudesse. „Ta pani mõõga mu isale kõrile,” jätkas Julian. „Sebastianiga oli kaasas teisi. Nemad kandsid samuti punaseid riideid…”

      „Varjukütid?” küsis Jia.

      „Ma ei tea.” Julian hingas katkendlikult. „Mõned kandsid musti riideid. Teistel oli lahinguvarustus, aga see oli punane. Ma pole kunagi varem näinud punaseid lahingurõivaid. Nendega oli pruunijuukseline naine ja too hoidis karikat, mis oli surmakarika moodi. Ta sundis mu isa sellest jooma. Isa kukkus maha ja hakkas karjuma. Kuulsin ka venda karjumas.”

      „Missugust venda?” küsis Robert Lightwood.

      „Marki,” vastas Julian. „Nägin, et nad hakkavad tulema halli; Mark pöördus ning hüüdis, et jookseksime ülakorrusele ja põgeneksime. Ülemisel astmel kukkusin ja vaatasin alla – nad olid kõik tema ümber…” Julian nuuksatas. „Ja isa, tema ajas end püsti ja tema silmad olid ka mustad ja ta hakkas nagu teisedki minema Marki poole, nagu ei tunnekski teda…”

      Julianil jäi hääl kurku kinni ja sedamaid rebis blond tüdruk ennast Heleni käest lahti, tormas edasi ning sööstis Juliani ja konsuli vahele.

      „Emma!” hüüatas Helen, aga Jia tõstis tõrjuvalt käe. Emma oli näost kahvatu ja hingeldas. Clary mõtles endamisi, et kunagi varem pole ta näinud üht väikest inimest niiviisi vihast pakatamas.

      „Jätke ta rahule,” hüüdis Emma ja ajas käed laiali, otsekui suudaks ta Juliani oma kehaga varjata, ehkki oli poisist peajagu lühem. „Te piinate teda! Jätke ta rahule!”

      „Pole midagi, Emma,” ütles Julian; nüüd kui teda enam ei küsitletud, oli värv hakanud talle näkku tagasi pöörduma. „Nad peavad seda tegema.”

      Tüdruk pöödus tema poole. „Ei pea. Mina olin samuti seal. Ma nägin, mis juhtus. Tehke seda minuga.” Ta sirutas käed välja, nagu paluks, et mõõk nendele asetataks. „Mina olin see, kes Sebastianile noa südamesse lõi. Mina olin see, kes nägi, et nuga ei tapnud teda. Peaksite küsitlema mind!”

      „Ei,” alustas Julian, aga Jia katkestas teda, hääl endiselt leebe: „Emma, me küsitlemegi järgmisena sind. Mõõk on küll valus, aga see ei tee midagi halba…”

      „Jätke järele,” ütles Emma. „Jätke kohe järele.” Ta astus Juliani juurde, aga poiss hoidis mõõgast kindlalt kinni. Oli näha, et ta ei kavatse seda loovutada. Ta raputas pead, kui Emma käed tema kätele asetas, nii et nad hoidsid mõõka kahekesi.

      „Ma viskasin Sebastianit pistodaga,” lausus Emma ja tema hääl kandus üle kogu saali. „Aga ta tõmbas selle välja ja naeris. Ta ütles: „Kahju, et pead surema. Ellu jäädes oleksid võinud Klaavile rääkida, et Lilith on andnud mulle määratu jõu. Võib-olla õnnestuks mind surmata Hiilgavaga. Kahju, et nefilimid ei saa enam taevalt teeneid paluda, sest ükski hädine relv, mida nad valmistavad oma Adamanti tsitadellis, ei suuda mind enam vigastada.””

      Claryt läbistas värin. Emma sõnade taga kuulis ta Sebastiani häält ning vaat et nägi teda enda ees seismas. Saalis oli puhkenud sumin ning ta ei kuulnud, mida Jace talle ütles.

      „Kas oled kindel, et sa ikka südant tabasid?” nõudis Robert, tumedad kulmud ninajuurele kokku tõmbunud.

      Sedapuhku vastas Julian. „Emma tabab alati,” ütles ta, hääl nii pahane, nagu oleks solvatud teda.

      „Mina tean, kus süda asub,” vastas Emma, astudes Julianist eemale ning pilk, mille ta konsulile ja inkvisiitorile heitis, oli tulvil viha või midagi enamat kui viha – valu. „Aga paistab, et teie ei tea.”

      Tüdruku hääl kerkis ja ta tormas poodiumilt minema, peaaegu trügides Robertist mööda. Ta tõmbas lahti sama ukse, mille kaudu oli tulnud, ja kadus ning Clary kuulis omaenda hingeõhku kahinal hammaste vahelt välja pressimas: kas tõesti ei lähe keegi lapsele järele? Oli selge, et Julian tahaks minna, aga tema seisis konsuli ja inkvisiitori vahel, hoidis rasket surmamõõka ega saanud paigast liikuda. Näol valugrimass, vaatas Helen Emmale järele, hoides süles noorimat poissi, Tavvyt.

      Ühtäkki oli Clary jalul. Ema sirutas käe, et teda tagasi hoida, aga juba tormas tüdruk mööda pingiridade vahel kulgevat vahekäiku allapoole. Jõudnud selle lõpus olevate puust astmeteni, jooksis ta neist üles, möödus konsulist ja inkvisiitorist, seejärel Helenist ja astus sisse samast uksest mis Emmagi.

      Seejuures oleks ta äärepealt pikali jooksnud Aline’i, kes seisis avatud ukse juures ning jälgis kulmu kortsutades, mis toimub nõukogu saalis. Claryt nähes kadus tema näolt tusane ilme ja andis maad üllatusele. „Mida sina siin teed?”

      „See väike tüdruk,” lausus Clary hingeldades. „Emma. Ta jooksis siia.”

      „Ma tean. Katsusin teda kinni pidada, aga ta kiskus ennast lahti. Ta on praegu…” Aline ohkas ja heitis pilgu nõukogu saali, kus Jia oli hakanud uuesti Juliani küsitlema. „Neil kõigil, Helenil ja teistel on olnud rasked ajad. Tead ju, et nende ema suri kõigest paar aastat tagasi. Nüüd pole neil enam kedagi peale Londonis elava onu.”

      „Kas see tähendab, et lapsed viiakse Londonisse? Siis kui see kõik ükskord möödas on,” ütles Clary.

      Aline raputas pead. „Onule on pakutud Los Angelese Instituudi juhi kohta. Küllap loodetakse, et ta nõustub selle ametiga ning võtab ühtlasi lapsed enda kasvatada. Seni pole ta vist küll veel nõusolekut andnud. Küllap ta on šokis. Eks kaotanud ta ju vennapoja ning kuigi tema vend Andrew Blackthorn pole surnud, teeb see tegelikult sama välja. On ehk mõnes mõttes hullemgi.” Neiu hääl kõlas kibedalt.

      „Ma СКАЧАТЬ