Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ise oli taastatud. Selle seinu ja torne polnud tuli suutnud hävitada. Endiselt ümbritses seda müür ning uued väravad olid valmistatud sellestsamast tugevast läbipaistvast adamas’est millest deemonitornidki. Need paistsid olevat käsitsi sepistatud ning moodustasid kaarduvaid mustreid ümber nõukogu sümboli, nelja ruudukujuliselt paikneva C, mis tähistasid nõukogu, püha lepingut, Klaavi ja konsulit7. Iga C kumeruses paiknes ühe allilmlaste haru sümbol. Hunte esindas poolkuu, sortse loitsuraamat, haldjarahvast haldjanool ja vampiire täht.

      Täht. Clary ise polnud suutnud välja pakkuda midagi, mis võinuks sümboliseerida vampiire. Veri? Kihvad? Aga tähes oli midagi lihtsat ja elegantset. See säras pimeduses, pimeduses, mida miski ei suuda hajutada, ja see oli üksildane, nagu on üksildane kõik, mis iial ei sure.

      Clary tundis Simonist teravalt puudust. Ta oli öösel vähe maganud ja seepärast väsinud ning tema tundevarud olid otsakorral. Asja tegi hullemaks see, et ta tajus endal rohkeid vaenulikke pilke. Väravate juures tungles kümneid varjukütte, kellest suurem osa olid talle tundmatud. Paljud uudistasid salamisi Jocelyni ja Luke’i; mõni astus ligi ja teretas, teised vaatasid uudishimulikult eemalt. Jocelyn oli väliselt rahulik, aga tundus, et see nõuab temalt mõningat jõupingutust.

      Üha uusi varjukütte tuli mööda teerada Gardi mäest üles. Kergendustundega märkas Clary nende seas Lightwoode – kõige ees Maryse, tema kõrval Robert, nende järel Isabelle, Alec ja Jace. Nad kandsid leinarõivaid. Maryse näis olevat eriti morn. Clary pani tahes-tahtmata tähele, et mees ja naine kõnnivad küll kõrvuti, ent ometi teineteisest eemal, nii et isegi käed ei puutu kokku.

      Jace eraldus teistest ja hakkas tema poole tulema. Teda saatsid pilgud, aga poiss ei paistnud seda märkavatki. Ta oli nefilimide seas erilisel moel kuulus – Valentine’i poeg, kes polnudki päriselt tema poeg. Sebastian oli ta röövinud, Taeva mõõk oli ta vabastanud. Clary teadis seda lugu hästi, nagu teadsid kõik teisedki Jace’i lähedased, aga kõlakad olid levinud kulutulena ning omandanud seejuures üha uusi värve ja varjundeid.

      „…ingli veri…”

      „…erilised võimed…”

      „…kuuldavasti õpetas Valentine talle nippe…”

      „…veres ringleb tuli…”

      „… nefilimile pole see kohane…”

      Clary kuulis inimesi praegugi sosistamas, kui Jace nende vahelt läbi sammus.

      Talvepäev oli kirgas, päikseline, kuid külm, ning valgus mängles kuldselt ja hõbedaselt tema juustel ning sundis Claryt silmi kissitama, kui poiss väravani jõudis ja tema juurde astus. „Leinariided?” lausus Jace ja puudutas Clary jakivarrukat.

      „Sinul samuti,” tähendas Clary.

      „Arvasin, et sul ei ole neid.”

      „Amatise omad,” vastas tüdruk. „Kuule, ma pean sulle midagi rääkima.”

      Jace laskis tal ennast kõrvale tõmmata. Clary jutustas, mida oli köögi ukse juures seistes kuulnud ema ja Luke’i karbist rääkimas. „Olen kindel, et tundsin selle ära. Sedasama karpi, mis oli emal, kui mina olin alles väike, nägin Sebastiani korteris.”

      Jace vedas käega läbi heledate salkude. „Arvasingi, et midagi on juhtunud,” vastas poiss. „Maryse sai hommikul sinu emalt teate.” Jace näis vaatavat endasse. „Sebastian muutis Luke’i õe tumestatuks,” lisas ta. „Ta tegi seda meelega, et haavata Luke’i ja tema kaudu sinu ema. Ta vihkab Jocelyni. Et Amatist röövida, pidi Sebastian selsamal ööl, kui võitlesime Burrenis, tungima Alicantesse. Õigupoolest rääkis ta, et kavatseb seda teha – siis, kui olime veel seotud. Ta ütles, et plaanib röövida Alicantest ühe varjuküti, aga jättis enda teada, kelle nimelt.”

      Clary noogutas. Tal oli alati imelik kuulda Jace’i rääkimas sellest, kes ta oli olnud; kõnelemas tollest Jace’ist, kes oli kunagi olnud Sebastiani sõber, koguni midagi enamat kui sõber – tema liitlane. Too Jace oli viibinud Clary Jace’i nahas ja kandnud tema nägu, olles sisimas hoopis teine inimene.

      „Küllap võttis ta karbi siis kaasa ja jättis Amatise majja,” lisas Jace. „Ta teadis ju, et su perekond selle sealt ühel päeval leiab. See pidi olema omamoodi sõnum või signatuur.”

      „Kas niisugune on Klaavi arvamus?” küsis Clary.

      „Nõnda arvan mina,” ütles Jace ja vaatas tüdrukule silma. „Ning sa ju tead, et meie mõistame Sebastianit paremini kui nemad seda eales suudavad. Nemad ei tea temast kõige vähematki.”

      „Veab neil.” Läbi õhu kaikus vali kellahelin ja väravapooled libisesid lahku. Clary ja Jace läksid Lightwoodide ning Luke’i ja Jocelyni juurde ja lasksid väravast sisse valguvate varjuküttide voolul end kaasa kanda. Nad kõndisid läbi kindlust ümbritseva aia, läksid trepist üles, astusid laiast uksest sisse ja sattusid pikka koridori, mille lõpus oli nõukogu saal.

      Saali uksel seisis Jia Penhallow, seljas konsulirüü, ja jälgis, kuidas üks varjukütt teise järel sisse astus. Saal oli ehitatud amfiteatrina: poolkaarena lae poole kerkivate pingiridade vastas seisis ruumi esiosas kõrgem nelinurkne platvorm. Sellel paiknes kaks kõnepulti, millest üks oli mõeldud konsulile, teine inkvisiitorile; pultide taga olevatest suurtest akendest avanes vaade all laiuvale Alicantele.

      Clary hoidis Lightwoodide ja ema ligi ning võttis istet nende juures, samal ajal kui Robert Lightwood eraldus neist ja kõndis mööda vahekäiku edasi, et võtta sisse inkvisiitorile määratud koht. Kõnepultide taga seisis neli kõrget tooli, kõigi seljatuge kaunistas sümbol: loitsuraamat, kuu, täht ja nooleots. Need kohad olid mõeldud nõukogusse kuuluvatele allilmlaste esindajatele. Luke vaatas sinnapoole, kus oli tema koht, aga jäi Jocelyni kõrvale. See ei olnud täiskogu koosolek, kus osalenuksid ka allilmlased. Luke ei viibinud siin ametiisikuna. Istmeridade ette oli seatud sinise sametiga kaetud laud. Sametil lebas midagi pikka ja teravat – midagi, mis läikles aknast langeva valguse käes. Surmamõõk.

      Clary laskis pilgul ringi käia. Varjuküttide jõgi oli kahanenud nirekeseks. Saal oli vaat et vastukajava katuseni täis. Kunagi oli sellel olnud rohkem sissepääse kui üksnes Gardi kaudu. Clary teadis neid olevat paiknenud Westminster Abbeys, samuti Sagrada Familía ja Vassili Blažennõi kirikus, aga portaali leiutamise järel olid need kinni pitseeritud. Clary pidi tahes-tahtmata mõtlema, kas pole mängus mingi võluvägi, et nõukogu saal kõik tulijad ära mahutas. Ta polnud selles kunagi näinud nii palju inimesi, aga ometi leidus siin-seal veel vabu kohti, kui Jia Penhallow poodiumile astus ja valjusti käsi plaksutas.

      „Palun nõukogu tähelepanu,” lausus ta.

      Ruumis jäi kiiresti vaikseks; paljud varjukütid kallutasid end ettepoole. Kuulujutud olid lennelnud ringi nagu hirmunud linnud ning õhus oli elektrit, mis särises infonäljas inimeste vahel.

      „Bangkok, Buenos Aires, Oslo, Berliin, Moskva, Los Angeles,” loetles Jia. „Rünnakud järgnesid üksteisele nii kiiresti, et neist ei jõutud teatada. Ei jõutud häiret anda. Kõigi nende linnade Konklaavidest on varjukütid kaasa võetud ja pööratud. Üksnes vähesed, kahetsusväärselt vähesed, olgu siis väga vanad või väga noored, notiti lihtsalt maha ning nende surnukehad jäeti meile põletada – liita nende hääled Vaikuse linna kadunud varjuküttide sosinatele.”

      Kusagilt esimestest ridadest kostis hääl. Rääkija oli mustajuukseline naine, kelle põse tumedal nahal kerkis esile hõbedane tätoveeritud koikala. Clary oli harva näinud varjuküttidel märkide kõrval teisi tätoveeringuid, aga midagi ennekuulmatut СКАЧАТЬ