Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ algsest eesmärgist kõrvale kallutanud. Kõigile Instituutidele saadeti Burrenis asetleidnud sündmuste kohta teade. Me oleme tumestatutest juba mõnda aega teadlikud olnud – iseasi et leidub kindlasti ka selliseid, kes pole tahtnud seda uskuda.”

      Saalist käis läbi häältekõmin. Clary peaaegu ei kuulnudki seda. Ta küll tundis, et Jace hoiab tal käest kinni, aga tema kõrvus undas Burreni tuul ning silme eest vilksatasid läbi põrgukarika abil muudetud varjukütid, kes tõusid ja vaatasid Sebastiani poole, kuna „Halli raamatu” märgid hakkasid luituma ja kadusid nende nahalt…

      „Varjukütid ei võitle teiste varjuküttide vastu,” ütles vanem mees kusagil eespool. Jace sosistas Claryle kõrva, et too on Reykjavíki Instituudi juht. „See on pühaduserüvetus.”

      „See on pühaduserüvetus,” nõustus Jia. „Pühaduserüvetus ongi Sebastian Morgensterni lipukiri. Tema isa ihkas vabastada maailma allilmlastest. Poja eesmärk on hoopis teine. Tema tahab põrmustada nefilimid ning soovib teha seda nefilimide endi kätega.”

      „Kui tal õnnestus teha nefilimidest mingid… mingid koletised, peaksime kindlasti leidma mooduse, kuidas anda sellele muutusele tagasikäik,” lausus Mumbai Instituudi juht Nasreen Choudhury, kuninglik oma ruunidega ehitud valges saris. „Pole ju mõeldav, et võiksime omadele nii lihtsalt käega lüüa.”

      „Berliini sündmuspaigalt leiti üks tumestatu,” ütles Robert. „Ta oli haavatud ning jäetud ilmselt sinna surema. Vaikivad Vennad uurivad teda praegu, püüdes leida teavet, mis võimaldaks töötada välja ravimeetodi.”

      „Missugune tumestatu?” küsis kalatätoveeringuga naine. „Enne pööramist oli tal ometi nimi. Varjukütinimi.”

      „Amalric Kriegsmesser,” ütles Robert pärast hetkelist kõhklust. „Tema perekonnale on juba teatatud.”

      Spiraallabürindi sortsid juba töötavad ravimeetodi kallal, kajas saalis Vaikiva Venna kõigile suunatud mõtteline hääl. Clary tundis ära Vend Zachariah’, kes seisis poodiumi lähedal, käed rinnal ristatud. Tema kõrval oli Helen Blackthorn, leinarõivad seljas, nägu murelik.

      „Sortsid on sortsid,” lausus keegi põlastavalt. „Pole nad põrmugi paremad meie endi Vaikivatest Vendadest.”

      „Kas Kriegsmesserit küsitleda ei saa?” katkestas teda pikk valgepäine naine. „Ehk oskab ta öelda, mis Sebastianil järgmiseks kavas on, või teab koguni meetodit, mis võimaldaks teda ravida…”

      Amalric Kriegsmesser vaagub elu ja surma piiril ning pealegi on ta põrgukarika teener, vastas Vend Zachariah. Ta on täielikult põrgukarika mõju all. Tal ei ole oma tahet ning seepärast pole võimalik tema meelt muuta.

      Taas võttis sõna kalatätoveeringuga naine: „Kas vastab tõele, et Sebastian Morgenstern on nüüd haavamatu? Et teda ei ole võimalik tappa?”

      Saal lõi sumisema. Jia hakkas rääkima, tõstes häält: „Nagu ma juba ütlesin, ei jäänud esimestes rünnakutes keegi ellu. Aga viimane tehti Los Angelese Instituudile ning seal oli kuus ellujäänut. Kuus last.” Ta pöördus. „Helen Blackthorn, ole nii kena ja too tunnistajad sisse.”

      Clary nägi, kuidas Helen noogutas ja külgukse kaudu välja läks. Hetk hiljem ilmus ta uuesti nähtavale; nüüd kõndis neiu aeglaselt, tema käsi toetus pruunide laineliste juuste pahmakaga kõhna poisi seljale. Too ei saanud olla vanem kui kaheteistkümnene. Clary tundis poisi sedamaid ära. Ta oli näinud teda Instituudi löövis, kui kohtus esimest korda Heleniga; vanem õde oli hoidnud vennal randmest kinni ja poisikese käed olid olnud katedraali valgustavate küünaldega mängimisest üleni vahaga kaetud. Claryle olid meelde jäänud tema ulakas naeratus ja sinakasrohelised silmad – just samasugused kui õel.

      Helen oli kutsunud teda Julianiks. Oma väikevennaks.

      Ulakas naeratus oli nüüd kadunud. Poisike oli väsinud, määrdunud ja nähtavasti hirmunud. Kõhnad randmed ulatusid valge leinasärgi liiga lühikestest varrukatest välja. Ta hoidis süles pisipõnni; too polnud kindlasti vanem kui kolmeaastane ning temagi pead ehtis pruunide sassis lokkide pahmakas – see näis neil olevat perekonnas. Teised lapsed kandsid samasuguseid laenatud leinariideid. Juliani järel tuli umbes kümnene tüdruk, hoides kõvasti käest kinni sama vanal poisil. Tüdrukul olid tumepruunid juuksed, aga poisi lokid olid mustad ja nii metsikud, et nägu jäi peaaegu nende varju. Kaksikud, oletas Clary. Pärast neid astus saali arvata kaheksa-üheksane tüdruk, ümmargune nägu pruunide palmikute vahel väga kahvatu. Kõik Blackthornid – perekondlik sarnasus oli rabav – olid ehmunud ja segaduses, välja arvatud ehk Helen, kelle näost võis välja lugeda viha ja kurbust.

      Laste ahastavad näod lõikasid Claryle valusalt hinge. Ta mõtles oma ruunivõimele ning soovis, et võiks luua niisuguse, mis leevendaks kaotusvalu. Leinaruunid olid küll olemas, aga need olid mõeldud surnute austamiseks, nõndasamuti kui armastuseruunid sümboliseerisid laulatussõrmuse kombel armastatutevahelist sidet. Nii nagu ruuniga polnud võimalik panna kedagi sind armastama, nõnda ei saanud sellega vaigistada ka kurbust. Kui palju maagiat, mõtles Clary, ent mitte midagi lappimaks purunenud südant.

      „Julian Blackthorn,” lausus Jia Penhallow ning tema hääl oli leebe. „Palun astu edasi.”

      Julian neelatas, noogutas ja andis väikese poisi vanema õe sülle. Ta astus edasi, lastes pilgul poodiumil ringi käia. Oli näha, et ta otsib sealt kedagi. Tema õlad hakkasid longu vajuma, kui lavale hüppas veel keegi. See oli tüdruk, samuti kaheteistkümne ringis, tumeblondid sassis juuksed lahtiselt õlgadel. Ta kandis teksasid ja T-särki, mis ei paistnud olevat tema suurus, ning hoidis pea maas, otsekui pelgaks seista nii paljude inimeste tähelepanu keskpunktis. Oli selge, et tüdruk on seal vastu tahtmist – et ta ei taha viibida laval ega arvatavasti isegi Idrises –, aga teda nähes lõdvestus Julian sedamaid. Niipea kui tüdruk astus Heleni kõrvale ja jäi seisma, pea maas, nägu inimestest eemale pööratud, kadus poisi silmist hirmunud pilk.

      „Julian,” jätkas Jia samasuguse leebe häälega, „kas oled nõus tegema, mida me sinult palume? Kas oled nõus hoidma surmamõõka?”

      Clary nõksatas istmel pulksirgeks. Ta oli hoidnud surmamõõka; oli tundnud selle raskust. Mõõgast hoovav külmus klammerdus konksudena su ihusse ja kiskus sinust välja tõe. Surmamõõka hoides polnud võimalik valetada, kuid isegi tõde, mida valmistusid rääkima, valmistas piina.

      „Nad ei tohi seda teha,” sosistas tüdruk. „Ta on alles laps…”

      „Ta on vanim laps, kellel õnnestus Los Angelese Instituudist põgeneda,” vastas Jace sosinal. „Neil ei ole teist võimalust.”

      Julian noogutas, õblukesed õlad sirged. „Olen nõus.”

      Robert Lightwood astus puldist alla ja läks laua juurde. Võtnud sealt mõõga, tuli ta tagasi ning jäi Juliani ette seisma. Nende kontrast oli nii suur, et mõjus peaaegu koomiliselt: suur tünjas mees ning kõhn sasipäine poiss.

      Julian tõstis käe ja võttis mõõga vastu. Kui poisi sõrmed pideme ümber sulgusid, võpatas ta valust, ent võttis ennast kiiresti kokku. Juliani selja taga seisev heledapäine tüdruk nõksatas ettepoole ja Clary nägi vilksamisi tema nägu – sellest vaatas vastu pesuehtne raev –, aga kohe haaras Helen temast kinni ning tõmbas ta tagasi.

      Jia laskus põrandale põlvili. Vaatepilt oli kummaline: mõõka hoidev poiss, kellest ühel pool on konsul, ametirüü põrandal laiali, ja teisel pool inkvisiitor. „Julian,” lausus Jia ning ehkki tema hääl oli vaikne, ulatus see nõukogu saali kaugeimassegi soppi. „Kas võid öelda, kes koos sinuga täna siin СКАЧАТЬ