Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pingutab küll kõigest väest, aga ei suuda ikka kõigile neile lastele ema eest olla; onu ei ole seni ühendust võtnud ning nüüd lisandus veel Emma, Ingel hoidku teda. Tüdrukul ei ole enam ainsatki lähedast…”

      „Tahaksin temaga rääkida. Emmaga.”

      Aline lükkas ühe juuksesalgu kõrva taha; tema parema käe sõrmes sädeles Blackthornide sõrmus. „Emma ei räägi kellegagi peale Juliani.”

      „Luba ma proovin,” käis Clary peale. „Palun.”

      Aline silmitses Clary otsustavat ilmet ja ohkas. „Mööda koridori edasi, esimene tuba vasakut kätt.”

      Nõukogu saali juurest algav koridor tegi kaare. Clary hakkas mööda seda edasi minema, kuuldes, kuidas varjuküttide hääled tema selja taga vaiksemaks jäävad. Siledast kivist seinu katvatel gobeläänidel oli kujutatud varjuküttide ajaloo kuulsusrikkaid stseene. Vasakut kätt nähtavale ilmuv esimene uks oli puidust, väga tavaline. See seisis pisut poikvel, aga enne kui Clary selle lahti lükkas, koputas kiiresti, et ei üllataks toas olijat.

      Tuba oli lihtne, puidust tahveldise ja rohkete toolidega, mis näisid olevat kiiruga kokku tassitud. See meenutas Claryle haigla ooteruumi. Siin valitses rusuv õhustik nagu ikka ajutistes kohtades, kus inimesed on sunnitud viibima võõras ümbruses, hinges ärevus ja kurbus.

      Üks tool oli lükatud seina äärde nurka ning sellel istus Emma. Tüdruk paistis väiksem, kui oli tundunud eemalt vaadates. Ta kandis ainult lühikeste varrukatega T-särki ja tema paljastel käsivartel torkasid silma ruunid; voyance’i ruun oli vasakul käel – niisiis oli ta vasakukäeline nagu Jace’gi –, mis hoidis süles lebava paljastatud lühikese mõõga pidet. Nüüd kui Clary oli päris lähedal, nägi ta, et Emma juuksed on kahvatublondid, aga sassis ja nii määrdunud, et tunduvad tumedamad. Tüdruk vaatas Claryle sagris salkude vahelt trotslikult otsa.

      „Mis on?” küsis ta. „Mida sa tahad?”

      „Mitte midagi,” vastas Clary ja lükkas ukse enda järel kinni. „Tahan sinuga ainult rääkida.”

      Emma silmad tõmbusid kahtlustavalt pilukile. „Kas tahad kasutada minu peal surmamõõka? Tahad mind küsitleda?”

      „Ei. Seda on minu peal kasutatud ja see oli hirmus. Mul on kahju, et nad su sõpra sellega küsitlevad. Minu arvates peaksid nad leidma mingi muu mooduse.”

      „Minu arvates peaksid nad teda usaldama,” ütles Emma. „Julian ei valeta kunagi.” Tüdruk vaatas Claryle väljakutsuvalt otsa, justkui ootaks, et neiu vaidleb talle vastu.

      „Muidugi ei valeta,” vastas Clary ja astus ettevaatlikult tuppa, nagu kardaks himutada pelglikku metsloomakest. „Julian on su parim sõber, eks?”

      Emma noogutas.

      „Minu parim sõber on samuti poiss. Tema nimi on Simon.”

      „Kus ta siis on?” Emma pilk libises Claryst mööda, nagu ootaks ta, et seal ilmub äkki nähtavale Simon.

      „Ta on New Yorgis,” vastas Clary. „Ma igatsen väga tema järele.”

      Emma näost oli näha, kui tohutult tähtsaks ta seda peab. „Julian käis ka ükskord New Yorgis,” ütles ta. „Tundsin temast hirmsasti puudust, seepärast lasksin tal tagasi tulles tõotada, et ta ei lähe ilma minuta enam kuhugi.”

      Clary naeratas ja astus Emmale lähemale. „Sul on ilus mõõk,” lausus ta, osutades tüdruku süles lebavale relvale.

      Emma ilme mahenes vaevumärgatavalt. Ta puudutas tera, mida ehtis peen lehtede ja ruunide muster. Kaitseraud oli kullast ning terale olid graveeritud sõnad: Olen Cortana, valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal. „See kuulus mu isale. Seda on Carstairside perekonnas põlvest põlve edasi antud. See on kuulus mõõk,” lisas tüdruk uhkelt. „Väga ammu valmistatud.”

      „Sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal,” lausus Clary. „Need mõlemad on väga kuulsad mõõgad. Kas tead, kellele kuulsad mõõgad kuuluvad?”

      „Kellele?”

      „Kangelastele,” vastas Clary ning laskus põrandale põlvili, et saaks vaadata tüdrukule silma.

      Emma nägu tõmbus tusaseks. „Mina ei ole kangelane,” lausus ta. „Ma ei teinud midagi, et päästa Juliani isa või Marki.”

      „Mul on sinust kahju,” ütles Clary. „Tean, mis tunne on vaadata, kuidas tumestatakse keegi, keda armastad. Kuidas ta muudetakse kellekski teiseks.”

      Aga Emma raputas pead. „Marki ei tumestatud. Ta viidi lihtsalt kaasa.”

      Clary kibrutas kulmu. „Võeti kaasa?”

      „Talle ei tahetud karikast juua anda, sest temas on haldjaverd,” selgitas Emma ning Claryle meenus Aleci ütlus, et Blackthornide sugupuus on haldjast esivanem. Just nagu ennetades Clary järgmist küsimust, lisas Emma väsinult: „Haldjaverd on ainult Markil ja Helenil. Neil oli üks ema, aga ta jättis nad juba väiksena härra Blackthornile. Julianil ja teistel oli teine ema.”

      „Aa,” ütles Clary, tahtmata tüdrukut sel teemal pinnida; Emma oli niigi haiget saanud, polnud vaja, et ta näeks Clarys järjekordset täiskasvanut, kes kasutab teda ära, et saada oma küsimustele vastuseid. „Helenit ma tean. Kas Mark on tema moodi?”

      „Jah… Helenil ja Markil on natuke teravate otstega kõrvad ja heledad juuksed. Nemad on ainsad blondid Blackthornid. Kõigil teistel on pruunid juuksed peale Ty – temal on need mustad ja keegi ei tea, miks. Livvyl ju ei ole ning ometi on tema ja Ty kaksikud.” Emma nägu oli natuke elavnenud ja sellesse oli ilmunud pisut värvi; oli ilmne, et talle meeldib Blackthornidest rääkida.

      „Niisiis ei tahtnud nad, et Mark karikast jooks,” ütles Clary. Salamisi oli ta imestunud, et see Sebastianile mingil moel korda läks. Sebastian ei olnud küll allilmlasi vihanud nagu Valentine, aga mingit sümpaatiat ta nende vastu ka ei tundnud. „Võib-olla ei mõju see neile, kelles on allilmlaste verd.”

      „Võib-olla,” nõustus Emma. Clary sirutas käe välja ning asetas selle Emma omale. Ta kartis vastust, aga ei suutnud ometi jätta küsimust esitamata. „Sinu vanemaid ta ju ei pööranud, ega?”

      „Ei… ei,” ütles Emma, tema hääl oli nüüd hakanud värisema. „Nad on surnud. Nemad ei olnud Instituudis; oli tulnud teade deemonite tegevuse kohta ja nad uurisid seda. Nende laibad leiti rannalt pärast rünnakut. Oleksin võinud nendega kaasa minna, aga tahtsin jääda Instituuti. Tahtsin koos Julesiga treenida. Kui oleksin lihtsalt läinud nendega koos…”

      „Siis oleksid sina ka surnud,” lausus Clary.

      „Kust sa seda tead?” nõudis Emma, aga tema silmis oli midagi – midagi, mis tahtis seda uskuda.

      „Ma näen, et oled tubli varjukütt,” jätkas Clary. „Näen su märke. Näen su arme. Ja seda, kuidas sa hoiad mõõka. Kui sina oled nii hea, jääb üle ainult arvata, et nemad olid ka head. Kui keegi oli nii tugev, et suutis nad mõlemad tappa, ei oleks sa suutnud neid tolle eest kaitsta.” Clary puudutas kergelt mõõka. „Mitte alati ei tule võitjaks kangelased,” ütles ta. „Mõnikord jäävad nad kaotajaks. Aga nad jätkavad võitlust, nad tulevad tagasi. Nad ei anna alla. See teebki neist kangelased.”

      Emma tõmbas habinal hinge ning just sellel hetkel kopiti uksele. Clary СКАЧАТЬ