Ei maa ega meri. Anne von Canal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis auravad ja lõhnavad hästi. Magnus paneb käed kokku ja Laurits järgib tema eeskuju.

      „Oh Issand Jeesus, tule, meil ise võõraks ole, Sa meile lauda kata, kõik õnnistada võta! Aamen,” palvetab Amy.

      „Aamen, beemen,” ütleb Laurits.

      Vaikus. Ema aitab tal liha lõigata ja tükeldab kartuleid. Isa jutustab, mis kliinikus toimus. Ema torkab aeg-ajalt vahele: „Kas tõesti?” Või: „Mida Ditlefsen selle kohta ütleb?” Või: „See on ju kohutav!”

      Teine pilt. Pärast pearooga.

      Oodates, millal Frida toob magustoidu ja kohvi, lööb Lauritsa isa ajalehe lahti ja ema üritab leida õiget silmapilku, millal saaks olulised asjad kõneks võtta. Laurits püüab niikaua mitte kedagi ärritada, kuni on oma magustoidu kätte saanud. Ta kõlgutab laua all jalgu, müksab seejuures ühtelugu lauajalga.

      „Laurits, lõpeta!” ütleb Amy.

      „Peaminister Erlander manitseb: sotsiaalse riigi mõte seisneb inimeste aitamises, aga mitte nende eest vastutuse võtmises,” loeb Magnus Svenska Dagbladet’i juhtkirja. „Nii-nii. Kui Tage Erlander poleks sotsialist, võiks temast veel tark riigimees saada.”

      „Sina ju aitad ka inimesi, eks ole, isa? Sa teed nii, et nad paremini näeksid,” ütleb Laurits toitu mäludes.

      „Kahjuks pole see veel kellelgi punaste suhtes silmi avanud,” poriseb Magnus ja keerab lehte.

      „Laurits, täis suuga ei räägita,” kutsub Amy poega korrale. Abikaasa poole pöördudes ütleb:

      „Noh, mina leian, et too Palme, kelle nad hiljuti riiginõunikuks tegid, on päris sümpaatne mees. Ma nägin teda televiisorist.”

      Lauritsa isa pahvatab naerma.

      „Õnneks pole naistel poliitikas midagi öelda, muidu loeks lõpuks ainult sümpaatia!”

      Laurits kuhjab oma taldrikule kolm väikest pannkooki ja tõstab lusikaga mustikakeedist peale.

      „Võib-olla ei peaks mehed siis nii palju sõda mängima,” väidab Amy vaikselt vastu.

      „Miks mina ei tohi sõda mängida?” sekkub Laurits taas mäludes ja ajab taldrikust mööda kukkunud tumeda keedisepleki laudlinal laiali.

      „Tõesti, kallis, sa peaksid pigem püüdma oma poega korralikult kasvatada, selle asemel et poliitika üle pead murda,” lausub Magnus, paneb ajalehe kokku ja hõikab üle ruumi: „Frida! Me vajame siin lappi!”

      „Paistab vere moodi,” märgib Laurits rõõmsalt.

      Isa vaatab talle range pilguga otsa.

      „Laurits, nüüd aitab!” nähvab talle ema.

      Kolmas pilt. Kohvijoomine.

      „Preili Andersson käis täna siin,” ütleb Amy.

      „Milline preili Andersson?” küsib Magnus hajameelselt ja rüüpab ehtsat oakohvi. Laurits keskendub oma pannkookidele.

      „Lauritsa klaveriõpetaja.”

      „Ahjaa, õige küll. Ja sa arvad ikka veel, et poiss peaks pigem klaverit klimberdama, selle asemel et skautide juures natuke võimelda?”

      Laurits vaatab ema poole. Ema kaelal on punased laigud.

      „Õpetaja paistab õige range olevat…”

      „Järelikult asjalik inimene.”

      „Ta ütles ka, et Lauritsal on annet,” jätkab Amy. „Ma ei ole niisiis eksinud.”

      „Kullakene, kas ma olen iial jätnud muljet, nagu kahtleksin ma sinu hinnangus?” küsib Lauritsa isa ja tõuseb lauast.

      „Ei, loomulikult mitte, ma ainult mõtlen…”

      „Siis tuleb mul ilmselt endal talle kalapüüdmist õpetada. Et poisist ikka mees ka saaks.”

      „Oi, jaa, kala püüdma!” hüüatab Laurits ja ajab oma veeklaasi ümber.

      „Frida, issand hoia!” hõikab isa. „Kuhu see lapp jääb?”

      Amy vaatab aknast välja.

      Eesriie.

      Isa oli armsa jumala järel kohe teine. See oli alati nii olnud. Laurits oli teda tingimusteta armastanud ja kartnud, ning vaid mõne kirikukülastuse järel oli temas tekkinud veendumus, et ei tohi pahandada ei jumalat ega isa ning et inimene kulgeb maa peal selleks, et saada osa Tema armust ja tegutseda Tema meeleheaks. Jumala. Või isa. Kes oleks osanud vahet teha.

      Õige varsti pärast seda, kui Laurits oli alustanud klaverimängu õppimist, sai Magnus tunnustuseks erakordsete teenete eest silmaravis kuningalt ordeni – see oli Lauritsa arusaama järgi veel üks tõend tema jumalikkusest. Ja isegi kõikjalolus suutis ta isa kõigevõimsamaga sammu pidada: ta nägi kõike – Stalini abiga. Viimast hoidis ta oma kabinetis, kus too hõljus jäledas formaliinipurgis ja neid jälgis.

      „Stalin näeb kõike,” oli Magnus rahulikult öelnud, kui Laurits esimest korda sinna pühamusse siseneda tohtis. Isa vaatas talle läbi oma suurte prillide otsa. „Kõike, Laurentius. Ka siis, kui mind kodus ei ole.”

      Ta pani käe poja pea peale ja naeratas. Väiksem ja tühisem ei saa iial ollagi. Tehtud maatasa selle kuulutuse kaalukusest, aupaklikkuse raskusest.

      Stalinit kartis ta rohkemgi veel kui doktor Lagerkrantzi ja tuumapommi. Ja ka ema ei tahtnud näpuotsagagi seda purki puudutada, kus hõljus suur, veresoontest ümbritsetud sinise iirisega silmamuna.

      Veel nüüdki tundis Laurits ebamugavust, kui ta kamandati isa kabinetti „mõni sõna juttu ajama” ja see diktaatori detail teda riiulihämarusest põrnitses. Kontrollivalt. Karistavalt.

      „Kui Stalin 1953. aastal suri, siis lahkas teda üks vene kolleeg patoloogiast,” jutustas isa alati, kui selleks võimalus avanes. „Iga arsti unistus, kas pole? Ta oli mulle teene võlgu – ma olin aidanud tal kunagi läände tulla. Jah! Tutvusi peab omama! Ja siis ma ütlesin: „Andrejevitš, reserveeri mulle üks silm, kui saad!” Ning me jagasime vennalikult, nii nagu head seltsimehed. Mina sain vasaku silma, endale võttis ta parema.”

      Laurits uskus seda lugu. Ta uskus kõike, mida isa rääkis. Ta uskus jumalat.

      Jumala kõrval, nii-öelda Peetruse funktsioonis, oli ristiisa Jon. Tema arvamus oli ainuke, mida Magnus kuulda võttis – ka siis, kui see teinekord tema enda omast erines. Lauritsale meeldis onu Jon, isegi väga, ja seda hoolimata asjaolust, et Jon oli isa kõige lähedasem sõber. Võib-olla aga just sellepärast. Kui onu Jon neil oli, muutus õhkkond soojemaks. Jon mängis tennist ja purjetas, kutsus teda Laurentiuseks, naljatas temaga ja tõi välismaareisidelt väikeseid kingitusi, mida Laurits aaretena hoidis. Väike puuelevant Aafrikast seisis tema toas raamaturiiulil ja Texas Rangersi pesapallikinnas – olgu rõhutatud: kasutamata – rippus trofeena seinal.

      Onu Jon oli Odinvägenil sage külaline, tema tulekud katkestasid nii korrapäraselt argipäeva, et omakorda igapäevaseks olid muutunud summutatud meestehääled, mis segatuna sinise sigarisuitsuga Magnuse kabinetist välja tungisid, mõnikord isegi naerupahvakud; nende silinderkübarad, mida Frida käepärast hoidis, kui СКАЧАТЬ